Mõne asja suhtes tuleb paastulaagris sisseharjunud rutiini muuta. Mis, täna ei saagi klistiiri?! Ei saa jah, nüüd tuleb hommikuti ilma selleta hakkama saada!
Plaanis oli sõita Aegviidu Jõululaadale MTÜ Kass&Pojad imearmsaid jõulutaadi kingikoti asju müüma - väiksemad ja suuremad pehmed mängukiisud, nii lastele kui lemmikloomadele häädmeelt tegevad kõrisevad hiirekesed, kindad-sokid, eriti edevad helkurid, imelised kunstniku käe alt tulnud jõulukaardid... Kõik valmistatud vabatahtlike poolt õhtuti ja selleks, et mõni tänavakiisu muuta kojuminekuvalmiks.
Eks mul kiire oli. Ja tuhat mõtet peas.
Korraga hakkasid teeäärsed kased hirmuäratava kiirusega mulle lähenema. Viimasel hetkel ja kuidagi suutsin nende eest kõrvale keerata. Ja seal ma siis olin - käed-jalad värisemas, kõik käsitöökassid autos pilla-palla laiali, auto ise aga põhjapidi kraavis kinni.
Vaatamata sellele situatsioonile tegi südame soojaks see, et head inimesed pole Eestimaalt kuhugi kadunud (nagu ikka tavatsetakse siunata). Kinnipidajaid oli palju ja kuigi nad ei saanud mind mitte kuidagi aidata, oli lohutav ka nende kaasatundmine.
Minu pisike Yaris oli nii tugevasti kõhu maasse pannud, et teda ei liigutanud mitte üks vägi. Isegi mitte siis, kui peatus kogunisti 4 autot ja nende juhid panid oma rammu välja. Kaks autot nendest olid juba samal hommikul sellise juhtumise üle elanud. Sest lumesahale tuli tali ootamatult...
Mu väike ei liikunud ka kõikidele pingutustele ja headele soovidele vaatamata mitte sammukestki. Üks peatunud autojuht viis mu lähedal asuvasse talusse sooja ja traktori järele maad kuulama.
Talu tundus kuidagi tuttav, kuigi paksu lume all peidus. Astusin jalgu lumest puhtaks trampides uksest sisse ja - seal ta oligi! Ave Nahkur isiklikult! Oma Raudoja Kõrtsitalus (Anija vald, Raudoja küla, Raudoja Kõrtsitalu)!
Olin suvel korduvalt sellest kohast mööda sõitnud ja mõtelnud - järgmine kord on aega peatuda ja kaema minna. Alles eile, kui tekkis mõte blogi nime osas, ütlesin - tahan näha Ave Nahkurit! Ja - täna nägingi! Soovid täituvad. Aga armas Jumal, mitte nii kiiresti ja sellisel moel!
Minu ja Yarise väljapäästmiseks läks vaja nelivedu, köit ja nelja tugevat meest. Nelivedu tuli peatselt, aga mehi nappis. Korraga peatus väikebuss. Oh-hoo! Ma ei uskunud oma silmi - sealt hakkas välja tulema pikkasid tugevaid mehi - just minu autolükkamiseks loodud!
Ja - teel tagasi ma olingi! Ära minnes soovis üks meestest mulle veel head päeva. Ja lisas - kõik halb on juba ära juhtunud, edasi saab minna ainult paremaks!
Tal oli õigus. Juba see õnnetus oli väga õnnelik - vastutulijaid polnud, teepiirdest sain edasi libisetud, enne kaski kõrvale pööratud, paremal pool teed oli aga veehoidla...
Tunnise hilinemisega jõudsin Aegviidu Jõululaadale. Ees ootas hubane rahvamaja ja soe vastuvõtt. Minu kotist väljavõetud pehmikud leidsid endale kiirelt uued perenaised ja -mehed.
On asju, mis teevad südame soojaks. Aga eriti soojendab see, kui need asjad lähevad õigetele inimestele, kes tunnevad nendest suurt rõõmu!
Laadal juhtus minuga veel üks ime. Üks kena naine tuli uurima, kas on äkki Kass&Pojad koduotsivate kiisude seas ka mõnda noorukest triibikut. Selgus, et tegu on inimesega, kelle kohta olen lugenud ja kes töötab loomaterapeudina - Kristi Raava! Olen palju mõelnud, kuidas end arendada mulle südamelähedasel teemal. Ja juhtusingi kokku õige inimesega! Nüüd on mu ees kõik teed valla!
Pärast sõitsin koju nagu pliiats - sirge seljaga rooli ja istme vahel (loodetavalt mitte kõige tuhmim värv karbis). Ilusti ja ilma viperusteta saingi tagasi.
Õhtu päädis Tsiklimeeste Jõulupeoga, kus pisut eirasin paastust väljatulemise korda ja võtsin mõned snäkid. Vaatasin varieteetruppi ja mõtlesin nende ülisaledate tüdrukute peale - tantsivad küll täpselt laua ees, aga kas nad tohivad endale selliseid snäkke lubada?! Minu Elu on tõesti hea!
Päeva kokkuvõte - kurb algus, õnnelik lõpp. Nagu ikka ilusates muinasjuttudes (ah jaa, sõbranna tõi mind jõulupeolt koju ja tuli ka tema auto teele tõmmata)!
No comments:
Post a Comment