MTÜ KASS&POJAD NÄITUSEL

MTÜ KASS&POJAD inim-&kassilaste nädalavahetus möödus Kassikasvatajate Liidu FELIX rahvusvahelisel näitusel.
Osavõtjaid oli peale Eesti Lätist, Leedust, Soomest, Taanist, Venemaalt, Poolast, Saksamaalt... Nii et põhitöökeelteks olid vene, soome, inglise&mjau.
Näitusel said osaleda ka mõned kodukassid, seda muidugi eraldi kategoorias. Selleks pidi kassiomanik ise olema kassiklubi liige.
Meil ei olnudki kavas esinemispüünele pürgida. Pigem kiisudele Oma Kodu otsida. Uhked oleme aga küll - ikkagi esimesed nö krantskiisud sellisel peenel näitusel! Ema Nora koos tütrekestega Ida&Reti!
Kui Kristiine Spordihalli sisse astuti - siis kohe tervitas meie väljapanek&kiisupere saabujaid. Meie olimegi igati erilised - vastukaaluks kinnikaetud tõukassipuuridele&paljude lähedussegi tähtsate omanike poolt toolidest-pampudest ehitatud barrikaadidele (kus istus ära-puutu-kassi-näoga tegelane), võis meie kiisudega suhelda, neile pai teha - nad oleksid olnud nõus isegi koju kaasa minema!
Meil läks väga hästi. Müüsime ära kõik käpikud, suured mängukiisud&väiksed mänguhiired... Meid tuldi veel tänamagi, et meie südamega kootud soojad käpikud tõid näitusel võidukohti!
Loodame, et jäime kellelegi ka hinge&saame peatselt mõne kodupakkumise! Sest meie nurrikud on kallimatest kallimad! Igas mõttes!  

Liana Vahtra

MTÜ KASS&POJAD

 

Hoogsa hommiku hakatuseks!

Ajakirjas SPORT ilmus artikkel - HOOGSA HOMMIKU HAKATUSEKS. Niipalju kui on inimesi, on ka arvamusi. Minu arvamus on siis selline. Jamie Oliveril teistsugune. Igatahes - kõigil on õigus! 
NB! Väga head paleoretseptid!
KAUNIST HOMMIKUT!

Pireti lugu

Ilus persoonilugu ajakirjas TIIU! Kes tahab, see saab kõigega hakkama! PIRET on erakordselt tubli! Kus ma seda tean?! Uuri artiklist järgi!

Aussie, 16

10-PÄEVANE TEEKOND MELBOURNE - ALICE SPRINGS
8. PÄEV 
Päikesetõus Ulurus&matk ümber Püha Mäe. Esimesed kilomeetrid on veel kärbsevabad - pole vist nii varajased ärkajad, nagu meie. Ja veel polnud nii tapvalt kuuma ka. Oh kaunis hetk, oh kesta veel!

Uluru&sõnu polegi vaja. Pildid räägivad enda eest...

Natuke tõrva ka. Igal pool ümber mäe on kõikvõimalikes keeltes sildid - MITTE RONIDA! Lisaks veel pikka juttu pühast maast&palved seda austada. Paljud ei saa sellest millegipärast aru. Ronivad, eriti asiaadid. Karjade kaupa.

Õnneks on mäelt allatulek tunduvalt äkilisem, kui tõus - mõnigi peab kasutama selleks tagumist pehmemat poolt. Andku Jumal mulle andeks, aga siinkohal ei saa ma küll jätta mõtlemata - paras.

Ja mis meil siis täna juhtus?! Illy (maotüdruk) kadus ära. Ei olnud teda ei bussimootori peal, ega laual mõnulemas. Giid kartis, et oli unustanud bussiukse lahti.

Otsida madu keset lõputut liiva&põõsaid... Ja kus tal silt küljes on, et tegemist on ohutu lemmikloomakesega?! Et leidmisel palun viia muretsevale omanikule?!

Õnneks oli see õnnelik õnnetus - Illy oli tundnud huvi mootorisisemuse vastu! Oli ennast sinna mässinud risti&rästi ning tukkus.

Õhtul tegi õnnelik peremees meile vahuveini välja!  Oli see vast pidu!

Aussie, 15

10-PÄEVANE TEEKOND MELBOURNE - ALICE SPRINGS
7. PÄEV

No ei suuda ma hommikul kell 5 süüa. Aga see on küll ainult minu „probleem“.

Hommikust-hommikusse vaatan tütarlapsi, kes söövad virnade viisi röstsaiu, pannes sinna vahele nii palju võid, maapähklikreemi&moose – et seda lausa pritsib kahele poole laiali. Samas, kui mina panen kahe viilu vahele söödikutest purgipõhja järelejäänud moositilga&pakin selle hilisemaks eineks kaasa. Et siis süüa seda teises-kolmandas jalasirutuspeatuses.

Ka nemad söövad igas peatuses&bussisõidu ajal – kommid, küpsised, kartulikrõpsud... Kus kohast nad neid saavad?! - Istme alt kastist! Igaüks on reisi algul kuskilt poest endale kastikese leidnud&täidab seda igal võimalusel hoolega. No ja - tühjendab sama usinasti.

Täna oligi esimeses peatuses suur rõõmuhõiskamine – bensujaama külmik sisaldas Kinder Surprise munasid (pärast meie edasisõitu - enam mitte)!!!

Sooja 32 C. Järjest kuumemaks läheb.

Giid kiidab jälle ennast. Et tema on täna Superman&jätab vahele kõik firma poolt ettenähtud igavamad peatused – ikka selleks, et jõuda kiiremini punase kivi juurde!

Varahommikul teeme kunstifotosid – ühel pool on taevas kuu&teisel pool päike.

Ahto leiab talle iseloomulikul moel keset mitte-midagi-maad täringu! Lõõbin, et veeretagu midagi ilusat. Tuligi 6! No mis muud see ikka tulla sai?!

Istudes oma kahe saiaviiluga kõnniteel, vaatasin tõtt kolmeosalise rekkaga, kus peal tervislikule toitumisele kutsuv reklaam (tore - mina siin oma valge saiaga...)...

Olin täna maovalves. Jalutasin madu. See nägi välja nii, et mina kõndisin&tema mõnules mässituna ümber minu. Kui tuli üleandmise kord, pigistas ennast nii tihedalt ümber mu käsivarre, et võttis pisut kõhedaks. Ja valus oli ka - selline hästipaigaldatud žguti tunne.

Sain täna pisut teada ka maotüdruku strateegiliste numbrite kohta. Pikkust on tal 2,2 m.

Kaalu osas on vastus suht lahtine: Pärdiga võrreldes naeruväärne, aga Haraldist tiba kergem – seega umbes 6-7 kg vahel.

Oleme kohal! Lõpuks ometi! Alustasime sõitu hommikul enne 6&Ulurus oleme õhtul 5. Sooja 42 C. Varjus. Ja giidi mõistes pole täna veel kuum päev...

PALYA – tere tulemast aborigeeni keeles!

Õhtul päikeseloojang Uluru vaatega&ööbimine tähistaeva all. Kuigi lõpuks on meil majakesed, keeldub sinna minemast isegi sakslanna, kes iga õhtu kritiseeris mugavuse puudumist (igal reisil on üks selline). Nüüd ta küll kardab madude äkkrünnakut, hiidämblikke, mürgikonnasid... Ja seda kõvahäälselt...

Head ööd&tänan kohalejõudmise eest!
Muideks - TÄNAN - sellist sõna aborigeeni keeles pole.  See on ju siililegi selge, et igaüks aitab igaüht – Sina mulle&mina Sulle! 

Aussie, 14

SEBASTIAN ELAB MÜTSI SEES!

Vahepeal ma jutustan ühe loo – muinasjutu väikesest vombatist!

Tegelikult sattus sellise toreda pealkirjaga lasteraamat mulle kätte ühes Austraalia väikelinna antikvariaadis&ma ei suutnud seda kuidagi käest panna. Muudkui lugesin&lugesin - kuidas väike vombat mütsi sees elab. Kujutasin pilti endale ette ka&härdumuspisarad olid kerged tulema. 

Hiljem nägin kujutluspildile sarnaseid väikseid teelt päästetud vombateid turvakodudes üles kasvamas. Head&abivalmid inimesed ei ole maailmast otsa saanud.

Sebastian elab mütsi sees. See on pruun villane müts. Sebastian on roosa pehmeis ebemeis vombat. Ta ei jää alatiseks roosaks&udusuliseks. Müts ei jää alatiseks talle piisavalt suureks.

Sebastian pole alati mütsi sees elanud. Ta elas soojas pimedas kohas. See oli tema ema tasku.

Sebastian tunneb ennast mütsi sees turvaliselt. See on tema ümber soe&pehme, just nagu tema ema tasku. Sebastiani ema sai surma autoteel. Aga tema lamas kaitstult taskus.

Sebastian oli väga ehmunud, kui avastas end olevat väga, väga näljane. Samuti hakkas tal külm. Õnneks Sebastian leiti, kui ta veel vaevu suutis sooja hoida.

Kiiresti otsiti talle kuumaveepudel. Samuti leiti talle tema müts. Edasi läks kõik hästi.

Vahetevahel Sebastian lahkub oma mütsist, et ümbrust uudistada. Ta ei oska veel sirgelt kõndida. Ta vänderdab palju&siis potsatab kõhuli ning peab edasi liikuma roomates.

Üpris pea ta leitakse. Ta pannakse tagasi tema mütsi sisse&tal on tema soe pudel.

Taskus on soe&niiske - just nii, nagu on hea Sebastiani nahale. Teda peab hõõruma õliga, nii et ta nahk ei kuivaks&kestendaks. Vahel ta naudib seda - aga mitte siis, kui inimlaste käed on külmad. Käed olgu ikka mõnusalt soojad.

Vahel tuleb Sebastiani pruun müts vahetada halli vastu. Me ei ütle talle, miks. Aga kui pruun müts on jälle kuiv, saab Sebastian selle tagasi&on väga õnnelik.

Iga päevaga kasvab Sebastian pisut suuremaks&tugevamaks. Nüüd on tal 4 teravat hammast&vahel talle meeldib neid proovida.

Tal on ka tugevad teravad küünised&ühel päeval ta kasutab neid endale uru kaevamiseks. Aga praegu on need just õiged enda sügamiseks.

Sebastiani silmad on väikesed&tumedad ning tema kõrvad on suured&roosad. Tema nina on pehme&täpiline.

Kui ta suureks kasvab, siis tema silmad, kõrvad&nina aitavad tal leida öösel põõsaste vahel üles kodutee. Sest siis ta elab nii, nagu ühele suurele vombatile kohane. Aga ta võib ikkagi armastada oma mütsi.

Mis Sina arvad?!

Aussie, 13

10-PÄEVANE TEEKOND MELBOURNE - ALICE SPRINGS
6. PÄEV 
Enneolematu hommik – igas mõttes. Ärkan korraks&mõtlen, kas magada veel pisut. Igaks juhuks pistan pea magamiskotist välja. Päike särab (muidugi on kohe platsis ka seda varjutavad kärbsed). Olen üksi keset tühjasid magamiskotte laagriplastil! Õnneks näen kauguses duširuumi juures paari kuju&buss on ka alles. Mind polegi siia karupepusse (sry) maha jäetud! Milline kergendus!
Uskumatu, et ma magasin nagu karu talveunes – mina, kellel pole Unematiga just kõige sõbralikumad suhted. Siin - tolmus, higis&kõval pinnal magasin. Vaat`mis tähendab lemmikkoht&mälestused!

Ruttan teistele järele. Hommikukohvi aega ei saa küll maha magada.
Jälle kord pean tänama oma soengumeistrit! Selgub, et lisaks praktilisusele, mugavusele&üleüldisele tähelepanule on Maarja Punupatsid (https://www.facebook.com/MaarjaPunupatsid/?fref=ts) asendamatud ka kärbeste laialipeletamiseks! Näiteks kui ühes käes on hommikukohvitass&teises röstisai! Teen aga patsidega tuult&kärbseid langeb nagu loogu! Ega muidu ei saakski suhu midagi muud peale kärbeste. Öääk.

Tänane päev algab Dingo Fence`ga – 5600 km dingotõkke aeda?! Maailma pikim tara küll, aga kuidas see tarka&kaevamisoskustega looma peab?!
Mulle tundub see sama „suurepäraste“ mõtete seeriast nagu:
raudtee läbi kogu Austraalia;
inimeste ümberasustamine üle kogu maa, vaatamata vee&viljaka maapinnase puudumisele;
aborigeenilaste „päästmine“ nende vanemate&kultuuri käest…
Kuidas oli nende kirgast värvi kriitidega karbis?! Et kõik nagu ei ole…

Selle päeva eesmärk on Coober Pedy. Linn, kus elab 3000 inimest&nad kõik on maa all. Nende kõikide Elu moto on - opaal. 70% maailma kallitest kivikestest tuleb just siit.
“White Men Holes“ – just selline nimetus tuli aborigeenidelt valgete segasele tegevusele. Põlisrahvas ei saanud aru, miks valged mehed teevad neid auke?! Kuid kodud tuli luua kohta, kus oli lootust midagi välja kaevata! Ja samas õigustas selline Elu hakkamasaamist kuumas kliimas. Linna ennast pole näha. Ainult kui üle mäenõlvade jalutada, siis näeb paljusid roosasid korstnaid - järelikult kuskil jalge all maasügavuses on kellegi kodu.

Opaalide ilu võtab ikka jalust nõrgaks&mõistusest lagedaks küll! Ja see Elu maa all! Tahan – teen mäeseina riiuli või kapi, aga tahan – teen juurde lisatoa! Äkki leiab mõne kivikesegi?! Naabrile, muidugi, ei ütle. Ja nii kostubki siit&sealt – toks, toks, toks!
Kohalik giid on kah tore. Vuristab teksti ette&siis esimest korda hinge tõmmates küsib: „Kas teil küsimusi on?! Ei ole?! Siis ma olen teile kõik suurepäraselt ära seletanud!“ Ja juba ta kadunud ongi (suure tõenäosusega läks kivikesi otsima).
Ega ma temast väga puudust tunnegi. Kividest ka mitte. Lähen hoopis loomade turvakodu vaatama.

Kängurute turvakodu meenutab kodust kiisude aitamist. Pisikesed beebid on jäänud üksi pärast emme&auto kokkupõrget. Neid ennast päästab kaitsev tasku. Aga mitte kauaks. Kui 2 päeva jooksul abi ei saa...
Väikesel Markusel vedas - ta oli teelt hoolivate inimeste poolt turvakodusse toimetatud, inkubaatoris üles poputatud, sai mitu korda päevas sooja piimakest&siis kanti teda kotikesega kaasas. Juba oli ta nii tugev, et näitas meile ette oma esimesi kängurusamme (nunnumeeter on väga põhjas)!

Ahto leidis tükikese opaali! Asjas kindlad olemiseks küsisime giidilt&mõnelt opaalimüüjalt üle. Opaal mis opaal! Küll rohkem suveniirilise väärtusega, aga ikkagi&oma!

Õhtu lõpetuseks külastasime maa-alust baari (joo ennast või maa alla), kus terve oma Elu kivikesi otsiv baarman tõi meile näha oma 2 leidu. Ja „millegipärast“ kahvatus, nähes Ahto leitut. Küsis kohe mitu korda üle, et kas tõesti lihtsalt jalutasid&leidsid?! Sai kogemata kombel ühe inimese tuju ära rikutud…

See öö siis magame maa all – meil on oma punker!