Selline lause siis, sõna-otseses-mõttes, hüppab raamatukogus esimesest kättevõetud raamatust lahti inimesele, kes läheb ülitõsiselt tarkust taga otsima, ehk siis oma tähtsale diplomiprojektile algust märkima.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis pole ma just tihe raamatukogude külastaja. Kunagi lapsepõlves küll, kus raamatud olid minu põhiline ajaviide joonistamise kõrval ja kus külaraamatukoguni oli mõnisada meetrit jalutamist. Nii saigi Rõuge Kultuurimajas asuvas väikeses paarikümne riiulitäiega raamatuhoidlas servast servani läbi loetud mulle iga vähegi sobilik lektüür ja osad nendest isegi mitmeid kordi.
Mulle on alati meeldinud kodus lugemine-enda kuhugi mõnusalt kokkukerimine ja ümbritseva unustamine. Meenub lapseaeg, kuidas õhtust sai hilisõhtu, ööst südaöö ja ema käis tasakesi meelde tuletamas, et homme on koolipäev. “Kohe” ja “Loen lehekülje lõpuni”, olid enamkasutatavad väljendid. Aga “kohe” on pikk aeg ja juhtumisi ei olnud selle lehekülje lõpus punkti, või siis oli küll, aga asi läks just huvitavaks. Tuli veel natuke edasi lugeda...
Edasi kadus raamatukogudega kontakt. Mulle meeldib päris-oma-raamatu värske lõhn ja veel pisut kinnised leheküljed, mis ootavad esimest avamist.
Kui tulla minevikumälestuste juurest olevikku ja edasi lähitulevikku, siis on varsti ees kooli lõpetamine. Aga enne kleidivalikut oleks vaja veel valmis saada diplomitööga. Ühtäkki seisingi silmitsi vajadusega külastada raamatukogu. Paljusid raamatukogusid. Ja Rahvusraamatukogu uksed avanesid mu ees. Siis veel Keskraamatukogu erinevad filiaalid ja nii see läks.
Ma tean paljusid inimesi, kes suudavad tundideks kaduda raamatukogu avarustesse ja tunnevad selle müstilist-vaimset hõngu. Minule on see siiamaani osutunud “kannatuste rajaks”. Ei möödu just palju aega, kui mu silmad muutuvad märjaks ja hakkavad vett jooksma, seda mitte härdusest nii paljut head kirjandust korraga nähes; nina samuti ning aevastus järgneb aevastusele. Nii ma siis nutan, nuuskan ja aevastan vastukajavates ruumides ja segan inimeste vaikelu raamatuga. Tunne on sama ka mitmed tunnid hiljem, kui olen juba kodus.
Tulin, oma arvates, suurepärasele ideele laenutada raamatuid kodusele lugemisele-et pääseda segavatest teguritest nende lehitsemise ajal. Tulin uhkena oma avastuse ja nelja raamatuga koju, laotasin asjad töölauale valmis ja... kukkusin aevastama.
Psühhosomaatiline? Midagi, mis on meditsiini, psühhiaatria ja psühholoogia piirimail? “Ühtset teoreetilist käsitlust keha ja vaimu tegevust vahendavate mehhanismide kohta pole välja kujunenud. Psühhosomaatika ajalugu on pikk, pärinedes Vana-Kreeka ja Hippokratese ajast, mil arstid mõistsid et inimese vaimse seisundi iseärasused peegelduvad tema kehalises tervises ja vastupidi."
Mis vaevab mind raamatukogus? Mulle ju meeldib seal kõik-peale pisarate, nohu ja aevastamise?
Ma armastan raamatuid. Ja inimesi, kes neid loevad. Ja on tänuväärne, et on olemas kohad, kus raamatuid on nii palju ning nad on kõigile kättesaadavad.
Töötan iseendaga.
Ma armastan raamatuid.
Ma armastan raamatuid.
Ma armastan raamatuid...
(Ja ma tean täpselt, milline näeb välja mu lõpukleit, ainult et selle kandmise eelduseks on palju raamatuid ja diplomitöö...)
