Jätkan oma reisi
läbielamist muljete meenutamise kaudu. Kuna sõbrad hindasid selle
huvitavaks&mõni neist isegi kiitis, siis pole sugugi piinlik seda teha.
Isegi selliseid arvustusi sain: "Liana, Sina võiksid vabalt mingi raamatu
kirjutada! Ja lähevad letilt nagu soojad saiad!" (T.T.)
PIKAD LENNUD
Issver, kas mulle hakkavad lennud&pikad reisid
meeldima?! Sest vaadatavate filmiuudiste seas on just kõik need filmid, mida ma
olen viimase poolaasta sees näha soovinud, aga - mahti pole saanud (tobe vabandus
iseenesest)!
Näiteks "Saja Sammu Teekond". Muusika, suured
tunded&isuäratavad võtted toitudest! Filmisoovitus minu poolt neile,
kellele see kõik meeldib + India&sealne köök. Kõikvõimalikud toiduga seotud
suured plaanid mulle meeldivad, nagu ka söömine ise. Eks sellepärast ma peangi
terve Elu meeles pidama, et "pill tuleb pika ilu peale", ehk siis
peale heldet toidulauda tuleb väga kitsas kalorilugemine.
Lennukitoidust küll pilte teha ei saa – isegi mitte kõige
parema tahtmise juures. Portsjonid on ehe&ebanormaalne näide naiste&meeste
võrdõiguslikkusest. Kõigile ühesuurused karbid&tavaliselt sööb nii M, aga
ka N kogu kahtlase välimusega sisu ära. Nukunõude suurustelt karbikestelt hõbepaberit
arutades&kõrvalistuva vegetaarlase toidu poole kiigates on küll
tugev tunne lihasöömine maha jätta. Sest minu halli värvi käkerdis ei meenuta
küll kana, kui menüü seda ette ei ütleks.
Istun ma üldse kahe pooluse vahel - paremal käel
lihaarmastaja, kes loeb paleoraamatut&vasakul jutt "loomad peavad
elama". Istun, kiikan ühele&teisele poole ning korraga meenub Kristjan
Jõekalda saatest "Kaks Kanget Indias", kus ta üritas sama abitult
plastriistadega lennukitoitu manustada - krabile iseloomulikke liigutusi tehes.
No pole ruumi&taimetoitlase ees on pisut piinlik oma paari miniatuurse
kanatüki pärast. Nii et sokutan need mõlema kaasreisija suureks rõõmuks
paremale käele taldrikule&söön lihtsalt kanahõngulist pastat -
taimetoitlasest kaugemale&paleolasele kõhtu!
Söögi ajal näen ekraanilt filmi loomade erakordsest
sõprusest:
Kiisu Clara kasvatab nii oma pehmekest, kui hanepoegi.
Ühel päikesepaistelisel päeval jalutavad nad hanereas (kassireas!) rohelisele
aasale - ema ees, siis kiisulaps&lõpuks haned. Mõnulevad rahulikult aasal,
kuni ema saab inimpilgul vaadatuna vaat` et südamerabanduse - osad tema
lapsukestest (need temast endast palju suuremad) paterdavad tiigi
poole&vees nad ongi...
Huskid&jääkaru.
Kitseke&lõvi.
Koer&ahv.
Loomariigist on palju õppida. Armastus&sõprust.
Või vähemalt tolerantsust&sallivust.
Ja noorvegan mu vasakul käel poetab vahelduva eduga kogu reisi ajal pisarakesi&räägib
oma kahest koju jäänud kassist...
Juba mõtlen minagi kurvalt Pärdi, Harald
Pintselsaba&Maijakese peale...
Sõbrad&hääd tuttavad teavad, et ma
kogu aeg midagi kirjutan. Kasvõi pähe tulevaid imelikke mõtteid&ah-haa
momente.
Kuna lubasin, et sellel reisil panen
midagi ka üldsusele silma ette, siis siin see on. Hakkab tulema riburada mööda.
Ei teinud sellist klassikalist
reisipäevikut - et kell see&too ärkasin, läksin, nägin, uinusin... Pigem
mõtted, huvitavamad juhtumised&kaunimad mälestused.
20 JAANUAR 2015
Nii,
nüüd see siis algab – pikk reis
tundmatusse, kaasas ainult 5 kilo väärtuses käsipagasit. Just väärtuses, sest
viimnegi gramm&detail kotis on hoolega läbi mõeldud.
Unesegasena
loen Neal Donald Walsch`i päevasõnumit, et ilu avaldub paljudes vormides&ei
ole olemas suuremat ilu, kui Sa ise. Täpselt sellisena, nagu Sa oled, sel
minutil, just praegu, muutmata midagi… Imeilus! Tere hommikut&nii ongi!
Eriti kui ollakse magama mindud kell 3&äratuskell on lärmitsenud juba 5
ajal! Pikk uneaeg, mis?!
Paratamatult
tuleb iseenda üle naer peale, et mõista, mõista – mis see on - seest
siiru-viiruline, pealt lipi-lapiline?! Ehk siis peenemalt vihjates – sees
igasuguseid mõtteid&peal väiksemast suurema poole kogu reisi särgikud.
Tõeline t-pluusi kubujuss! Suvele vastu ju!
Kõige
selle hunnitu hunniku peal on mu Elu üks kallemaid t-särke. Tuli tahtmine ta
reisipluusiks võtta. Ja kui eile õhtul kell 10 (ja-jaa, enamus meist pakib juba
mitu nädalat enne pikale reisile minekut kohvreid, rääkimata siis 6 nädala vara
mahutamisest 5 kilosesse käsipagasisse – ellujäämise kursus, ehk tähtsamad on
inimesed, emotsioonid&mälestused) pakkima hakkasin, kukkus kusagilt välja
üks tundmatu välimusega mälupulk. Pika kemplemise peale, et kellele see kuuluda
võiks, jõudsime selleni, et tark vaatab, kas seal midagi tallel on. Oli vägagi palju.
Mitmeid aastaid tagasi leidis mind üles lapsepõlveaegne
kirjasõber Bangladeshist. Vahepeal oli Elu meie paberil&ümbrikus suhtluse katkestanud,
mina korduvalt kolinud&nimegi muutnud. Tema aga oli Ellu viinud oma suure
unistuse - loonud disainiriiete firma! Küll ma tundsin talle lapsena
sisemuses kaasa - et kus küll suure&vaese pere laps, kelle kodu meenutas
papist karpi, selle unistuse täitumiseni jõuab... Ja mis juhtub siis, kui ta ise ka
ilmvõimatust aru saab... Õnneks ta ei teadnud seda ilmvõimatu olevat!
Kuna meie taasleidmine toimus vahetult enne mu sünnipäeva,
siis sain kingituseks suure paki, milles lisaks muule ilusale oli 12 erinevat
t-särki! Sünnipäevapidu ma küll ei plaaninud, aga sõbrad seda ei unustanud - nii et õhtu jooksul kogunes kenake seltskond! Ei rohkem, ega vähem, kui koos
minuga 12 tüdrukut! Ja ma sain igaühega oma pakikest jagada! Niisiis - 12
ilusat tüdrukut&kõik ilusates erinevates särkides! Andmisrõõm on minu jaoks
alati olnud see kõige suur rõõm! Ja lisaks veel rõõm sõbra Elu unistuse
täitumise üle - KÕIK ON VÕIMALIK!
VANTAA LENNUJAAMAS küsisin reisijaid abistavalt proualt mulle omase väikese
huumoriga, et kuna ta näeb nii tark välja, siis kas ta saab mind pisut aidata.
Minu küsimusele ta küll vastata ei osanud, küll aga kiitis mind vastu targaks&taevani
- targad olla hoopis need, kes nii kaugele reisivad ainult 5 kilose käsipagasiga! SMILE!
Kui siis lõpuks oli käes see aeg, et tähistada hea söögi-joogiga reisi algust, ei hakanud midagi sobilikku silma. Lõpuks
leidsin gluteenivaba tomati-mozarella focaccia - polnud küll päris see, aga -
asi seegi, vähemalt suure nälja võttis ära&gluteenivaba ikkagi! Ise
mõtlesin, et mu armas sõbranna Eve oleks mu üle uhke! Maitses pisut saepurulik
(vähemalt ma kujutan ette, et see võib niimoodi maitseda). Õnneks päästis
hullemast piinast juust, tomat&ruccola. Ja muidugi pokaal veini.
Mis SOOMEST meelde jäi (peale
külma&lumeräitsakate)?! Muumid on siin&muumid on seal! Kas nad tõesti
suudavad kõigile neile tuhandetele kodud leida?!
Ja kuused on maha võtmata -
sõna otseses mõttes ripuvad terminaali laest alla! Nooh, ümber kuuse
tantsu&tralli selliste puudega küll teha ei saa. Aga ruumilises mõttes -
palju pinda! Huvitav, kuidas sellisel juhul Jõuluvana saabuks?!
LONDONIS vajutasin pärast turvakontrolli läbimist rahulolu
määramise nuppu - ikka seda parimat. No ikka oled rahul, kui saabaste peale seadeldis piiksub (aaa,
litrid! - noogutab turvaneiu mõistvalt pead)&jätkuvate katsetuste peale
ilma saabasteta küsitakse, et kui palju rõngaid mul enda küljes on?! Loetlen
aga kõik ausalt ette. Selle peale ütleb
tütarlaps vormis: "Great! Same here!"
JA SIIS TULEVAD PIKAD LENNUD...
