Armastus Ja Söök

Kuidas me näitame oma Armastust ja hellust lähedastele inimestele, lastele ja lemmikloomadele?! Kas tihti avaldub see kommikarbina kallimale, jäätisena lastele ja topeltportsu konservina kassile – koerale?!

Kooselu. Väidetakse, et  kooselus või abielus olles on kahe inimese kehakaalud omavahel seotud.  

Ajakirja Obesity korraldatud uuringus selgus, et esimese kahe kooseluaasta jooksul võtavad mõlemad abikaasad märkimisväärselt palju kaalus juurde. Eks ole ikka kahekesi koos mõnus midagi näksida. Ehk ei jõua või raatsi minna ka nii tihti trenni, nagu varem üksi olles. Sama uuring leidis, et lahutusele või lahku kolimisele järgnes kiire kaalulangus mõne aasta jooksul.  

The American Journal of Preventive Medicine on uurind üksikuid naisi ja selgus, et nad kosusid abielunaistest vähem. 

Kümne aasta jooksul jälgiti 6000 austraallanna kaalu. 65 kilone naine võttis kaalus 10 aasta jooksul juurde: umbes 10 kilo, kui tal oli perekond ja lapsed; umbes 7 kilo, kui tal oli pere aga lapsi ei olnud; 5 kilo, kui ta elas üksinda. 

Koos olles lisandub palju einestamisi, alkoholi ja võib – olla ka magusat. Tähtpäevad, tähistamised, kingituseks saadud maiustused. Ka kogused võivad suureneda ja naine sööb mehega sama suurt portsjoni, kuigi väiksem keha ei vajaks nii palju energiat. 

Mis koos juurde võetud, seda on hea koos ka langetada! Igat ettevõtmist on hea läbi viia üheskoos! Kui kodus ei ole enam rasvaseid – ja kaloririkkaid ahvatlusi, kui üheskoos söögiga naudelda ei saa – siis kaotab toit oma võlu. Probleemid kehakaaluga on praegu tõsisemad, kui eales varem. Alguse saab see juba varasest lapsepõlvest ja kodustest toitumisharjumustest. Lapsevanemad kujundavad oma lapse toitumisharjumused ja - eelistused. 

Lapsed. Paljude laste lemmiktoidud on väga kaugel tervislikkusest. Lastele tehakse heameelt toidu – ja joogiga, mis on huvitavam, värvilisem ja mida saab kiiremini süüa. 

Kas lapsed söövad, kuni toitu on?! Või kuni neil kõht täis saab?!

Telesaade laste aiapeolt, kus oli 2 laudkonda lapsi. Ühe laua ääres istujad said toitu vastavalt oma ea ja kaloraaži vajadustele, teine seltskond aga tunduvalt rohkem. Tegemist oli paljude laste lemmiktoiduga – pasta kastmega. Magustoiduks anti koogilõik – kes lastest ütleks sellest ära?!

Üks laudkond sai 8 aastasele lapsele sobiliku portsjoni – tassitäis pastat. Teine laudkond aga topeltportsu. Koogitüki suurus, oh õnnetust, oli ka erinev. Esimene laudkond sai 3 õhukest viilu, mis andis toiteväärtuseks 180 kcal ja teine laudkond 6 viilu, summas 360 kcal.

Kas esimese lõunalaua lapsed ütlesid peale sööki, et neil jäi kõht tühjaks?! Oh ei, nende kõhud olid täis ja tuju hea. Aga teise laudkonna lapsed, kes said oma eale vastavalt topeltkoguse süüa, kas neil jäi midagi taldrikutele alles?! Ei jäänud. Sest tegu oli lemmiksöökidega.

Esimene laudkond sai toidust vajaliku 432 kcal ja teine laudkond 768 kcal. Jah, lapsed kipuvad ära sööma kõik, mis taldrikul on. 

Kuni 2. eluaastani oskavad lapsed ise reguleerida, kui palju nende organism toitu vajab. Ja nad on selles väga head. 3 - 4 aastased söövad juba pisut üle – kui toit on nende jaoks väga maitsev ja kergesti söödav. Edasi aga süüakse head toitu palju. Kui antakse – tuleb süüa!

Kui eelmise lõunasöögi laudkonna number 2 toitumist samamoodi jätkata, siis võtaksid need 8 aastased lapsed aastaga juurde 9 kilogrammi. Hirmutav, kas pole?!

Kui paljud vanemad teavad portsjonite suurusest?! Ja kui paljud sellest kinni peavad?!

Tihti näidatakse oma Armastust ja hellust toiduga. Mida rohkem süüa anname – seda rohkem armastame?! See on vana arusaam. Niimoodi jätkates saame hoopis generatsiooni, kes on ülekaalulisem, haigem ja väheliikuvam. 

Lemmikloomad. Ajalehe Daily Telegraph uurimus avaldas, et lemmiksõber kass kannatab üha sagedamini ülekaalulisuse, rasvumise ja diabeedi all. Koduloomade eluviis on muutunud, täpselt nagu inimeste omagi. Kui kiisu tuleb pai nuruma, siis äkki ta ei tahagi iga kord süüa, vaid hoopis suhelda ja mängida?! Kassid kalduvad üle sööma, kui neil on igav ja nad ei leia endale mingit tähelepanu haaravat tegevust.

„Probleemi lahendus on iseenesest ju väga lihtne: vähem toitu ja rohkem liikumist. Esmalt aga tuleb jõuda arusaamiseni, et minu kallis kutsu või kiisu on liiga paks. Kui katsute käega koera külgi, peavad roided olema üsna selgesti tunda. Kui koera rindkerel on tuntav rasvapadi, tuleb midagi ette võtta... Sageli on probleemiks maiustuste nurumine. Parim oleks süda kõvaks teha ning igasugune maiuste andmine lõpetada. Kogu suurepärase plaani võib rikkuda mõni haleda südamega pereliige, kes koera anuvale pilgule järele annab. Seea peab perekond omavahel koera dieedipidamise vajaduses kokku leppima ning seejärel leppest ka kinni pidama.“

„Kassi puhul kehtib põhimõtteliselt sama reegel. Paljud kassipidajad eelistavad näha oma lemmikut pigem veidi trullakamana ja seepärast on rasvumine kasside hulgas üpris suur probleem... Erinevalt koertest muutuvad kassid ülekaaluliseks tavaliselt alles täiskasvanuna. Sageli ei pea kassiomanikud oma lemmiku kerget ülekaalu üldse mingiks probleemiks, leitakse, et kõhn kass on inetu. Enamik kassipoegi on loomult väga aktiivsed ja kulutavad toidust saadud energia edukalt. Täiskasvanuks saades kassi aktiivsus väheneb ja loom võib rasvuda. Kassidel on kombeks süüa päevas mitu korda ning enamik kassiomanikke hoiab kassitoidu kogu aeg kausis. Tavalise isuga kassile pole see ohtlik, sest loom sööb nii palju, kui ta vajab, ja siis, kui ise tahab. Paksul kassil on enamasti aga liiga suur isu ning kui toit on  pidevalt saadaval, sööbki ta liiga palju.“

„Ülekaalulised koerad - kassid vajavad senisest rohkem liikumist... Igapäevased pikad jalutuskäigud võivad tunduda tüütud, kuid kindlasti on neist kasu nii koerale kui teile... Paks kass ei liigu omal algatusel iialgi nii palju, et tal oleks sellest kaalu vähendamsel kasu. Seega on tähtis teie osa. Kassi kehalise koormuse suurendamiseks sobivad uued mänguasjad ning organiseeritud mäng. Mäng ning hellitused aitavad üle ka toidu norimise kombest.“ Janne Orro, loomaarst, „Õhtuleht“, 16.jaanuar 2004.

Seega kehtib üks lihtne nõuanne kõigi armsate puhul – kui tõeliselt armastad, tee „süda kõvaks“ ja ära näita oma tundeid süüa pakkudes. Pigem näita seda püstitatud kaalulanguse eesmärgile kindlaks jäädes ja palumistele mitte alla andes. Parim viis on aidata olla kallitel olla terved ja heas kehakaalus.

Natuke Nalja

Nalja peab ikka saama! Naljaga koos on kergem kaalus alla võtta ja ka energiakulu on suurem, kui mornilt põrnitsedes.

Figuurisõprade gruppides on väga lõbus, sest kilode vähenedes hakatakse nalja viskama. Ikka heatahtlikult - oma endist täissaledat perioodi meenutades ja uue saleda juhtumisi rääkides.

   
Mentori küsimus: "Mis muutub kaalu alanedes?!" saab näiteks kiiresti vastuseks: "Sinu rahulolu meiega suureneb!"

   
Mina olen väga rahul inimestega, kes on minu ümber Figuurisõprade gruppidesse kogunenud! Sest iga koosviibimine on huvitav ja nalja saab palju. Igas naljaga pooleks öeldud mõttes on oma tõetera sees. Ja neid tasub meeles pidada:

   
Kui teekond tundub pikk ja hirmutav - mõtle üks päev korraga ja ainult täna!

Hommikul alusta kõigepealt veeprotseduuridega - sees - ja väljaspidiselt.

Ei ole olemas kahjulikke toiduaineid, on olemas kahjulikud kogused.

Eestis on hea elada - saab süüa palju salatit.
Figuurisõbrale on hea välja teha - sööb vähe ja joob veel vähem.

Paljud meist peavad hakkama saama töötamisega Kestvussöömise Asutustes - firmad, kuhu töötajad toovad igal võimalikul põhjusel head ja paremat.

Me ei ole enam kollektiivse söömise ohvrid.

Tee sporti - kõik spordialad sobivad kaalulangetajale, välja arvatud sumo.

Ka juurde võib võtta armastusväärselt, ei ole vaja näiteks pärast reisinädala plussi pikalt kurvastada - nautisid ära ja lähed kaalulangetamisega edasi.

Kuna mentor ei luba öelda suurema inimese kohta "paks", siis võtame kasutusele "large and lovely"!

Magusaid kiusatusi nähes mõtle veidi üleolevalt - neid kooke olen ma juba kõiki maitsnud! Või kui näed uut kooki, siis mõtle, kas jõuad kogu maailma hea ja parema läbi maitsta, või ei hakka üritamagi!

Kolmas komm pole enam üldse nii maitsev, kui esimene.

Vahel tuleb juust minu Ellu. Seda tavaliselt peale veini külaskäiku...

Alkohol on puhas illusioon - ei tasu loota, et läheb kergemaks.

Alkohol on hea tuju laenamine järgmise päeva arvelt ja kõrge intressiga.

Kui on mingi asja isu, siis mõtle järele - kas homme oleks kahju, et ei võtnud.

Ära anna alla, parem võta alla!

Kui oled kord Kuldfiguuriks saanud, siis seisus kohustab seda hoidma!

Võlusõna Päevik

Mina olen alati olnud asjade ülesmärkimise poolt. Juba lapsepõlvest mäletan salmikuid ja paljude väljalõigatud klantspiltidega päevikuid. Kooliajal meeldis mulle ka tavaline päevik, seda vaatamata hinnetele, mis vahel ei pruukinudki kõige ilusamad olla. Edasi tulid reisipäevikud ja emotsioonipäevikud. Kuni umbes pool Elu tagasi lisandusid toidu – ja liikumisaktiivsusega seotud üleskirjutised. 

Päevikuid on väga erinevaid. Ikka vastavalt selle pidaja isiksusele. Väikesest kollasest notepaberist kuni paksu kaustikuni välja. Figuurisõprade mentorina olen peale paljude trükitud toidupäevikute, mille iga usin täitja nädala alguses grupist saab, näinud ka isejoonistatud ja värvitud päevikuid, graafilisi arvutijooniseid ja mobiilseid lahendusi. Peaasi, et see iseendale meeldiks ja täitma kutsuks. 

Kas päevikust on abi?! Olen selles väga veendunud. Ükskõik, kas tegu on kaalulangetusega, liikumisaktiivsuse suurendamisega, iseenda mõttemaailma muutmisega või emotsioonidega toimetulekuga – läbi kirjapaneku on võimalik muutuda endale sobivas suunas ja saavutada alguses kättesaamatuna tunduvad eesmärgid. 

Kui aus olla päeviku täitmisel?! Väga aus, sest see on ausus iseeendsa ees ja oma unistuse nimel.

   
Kui alguses tundub eesmärk kauge ja raske, siis tuleb üleskirjutamist alustada lihtsatest küsimustest iseendale. Mahavõtu koha pealt võiks see kõlada nii:

   
Miks ma tahan kaalus alla võtta?!
Kui palju ma tahan alla võtta?!
Kui palju mu selleks aega läheb?!

Kirjuta üles ning loe ikka uuesti ja uuesti! Kõik head asjad pane kirja!
   
Vahel on abi ka sellest, kui kirjutada välja oma negatiivne emotsioon – saab selle endast välja ja kiiremini unustada. Kindlasti on kasu iga väiksemagi kordamineku, õnnetunde, kellegi hea sõna kirjapanekust. Vahel ununevad head asjad kiiresti, aga mõni negatiivne lausejupp ei lähe meelest. Siis tasuks üle vaadata imelised sissekirjutised – et aru saada, kui palju head iga päev ja pidevalt juhtub!

   
Abi on käeulatuses – päevik! See aitab ennast saledamaks kirjutada! See aitab piirata ülesöömist ning on enese hindamise juures väga oluline. Paljud uuringud näitavad, et toidupäevikut pidavad inimesed langetavad rohkem kaalu ja vältidivad kilode tagasitulemist edukamalt.

   
Kui mõni päev oled silmitsi küsimusega, kas märkida või mitte, siis kindlasti märkida. Vaatamata sellele, kui on juba ette aimata, et lubatud energiapiiridesse söödu ja joodu mitte kuidagi ei mahu. Kui on kindel otsus, et vaatamata kõigele heale ja paremale, ikka kõik üles tähendada, siis sööd vähem, kui “las – minna – täiega” päeval. Võib – olla näeb pärast arvutuste põhjal, et seis polegi nii halb, või saab lähipäevadel midagi liikumisega tasa teha. Kui aga võtta “puhas – leht – päev”, süüakse rohkem ja valimata – sest kuskile see kirja ei lähe ja ennast pettes võib lubada mõtteid: “homsest hakkab uus Elu,” “mine tea, millal jälle saab”, “söön täna kõik ette ära”. Mitte keegi pole sõnaosavam mulle luiskamises, kui mina ise.

Aga – vahel ikka juhtub... Ka kõige motiveeritumal eesmärgi poole pürgijal. Kui tõesti ühel päeval ei suuda kõike üles täheldada, siis teha endaga kokkulepe järgmise päeva osas. Lubada iseendale, et järgmine hommik koidab tavapärase hommikupudruga ja selle ülesmärkimisega. Peaasi, et ühest puhatud päevast ei saaks kaks päeva, kaks kuud või kaks aastat. Selleks ongi päevik, et aidata meeltes hoida eesmärke ja unistusi. Tarvis on vaid aeg – ajalt üle lugeda.

   
Vahel tulevad Figuurisõprade mentori koju läbiarutamisele toidupäevikud, kus üle valge lehe on kirjas:  "jne”, või siis: “läks metsa”. Meenub aastatetagune lugu, kus ühe saleneja kaal kohe mitte kuidagi ei kahanenud. Ja seda nädalate kaupa. Enda arvates tegi ta kõik etteantud soovituste kohaselt ja pani korralikult kirja. Ainuke miinus oli see, et ta unustas iga kord päeviku kaasa võtta ja ette näidata. Kuni ühel järjekordsel kaalumisel libises tema mapike lauaservalt maha ja selle vahelt pudenesid välja eelmiste nädalate ponnistused. Esmaspäevast kuni neljapäevani oli kõik tarvitatu rida – realt kirjas. Aga edasi oli reede kuni pühapäeva leheküljel diagonaalselt kiri:”võtsin pisut viina!” Kui palju viina?! Mida märgib mõõtühik “pisut”?! Kuidas seda kaloritesse või ühikutesse ümber arvutada?! 
   
Toidupäeviku abiga saab iseendast väga palju huvitavat teada:
   
Mida ja kui palju oled harjunud sööma. Kas sööd aeglaselt või kiirustades.
Kas oled emotsioonisööja - premeerid ennast söögiga või lohutad.

Kas tööpäevad on kergemad, kui vaba aeg ja nädalavahetused.

Kas sööd rohkem üksi olles või koos seltskonnaga.

Kas oled harjunud samal ajal lugema, televiisorit vaatama või arvutis klõbistama.

Kas oled nõus mõne maiustuse nimel rohkem liikuma.

   
Ja viimane küsimus – kuidas saavutatud tulemust pärast hoida?! Eks ikka päeviku abiga! Võib – olla mitte nii peensusteni kirja pannes, kuid aeg – ajalt siiski  üht – teist üles tähendades ja oma kirjapandud eesmärke üle lugedes.

Aasta Parim Kaalujälgija

Olin äsja saanud kätte oma unistuste kaalunumbri ja läinud olid kõik mulle aastaid muret tekitanud 30 kilo. Vahel olin ikka veel hämmingus – et kas see peegelpilt on ikka tõesti minu oma ja kas ma ikka võin endale neid väiksenumbrilisi rõivaid lubada. Ja siis enda peegelpilti vaadates mõistsin, et tõesti on minu endaga toimunud need suured muudatused. Need äratundmise momendid olid imelised!

Kaalujälgijad olid Eestis tegutsenud aastajagu ja kätte hakkas jõudma esimest korda Aasta Parima Kaalujälgija valimine. Minu rühmajuht palus mind selles osaleda. Väga kenasti ja korduvalt palus. Ja ma ei suutnud talle ära öelda.Sest olin talle abi ja motiveerimise eest väga tänulik. Tema uskus minusse ka siis, kui mul vahel endal kippus usk kaduma. Ja ta aitas mind üle kõikidest kaaluseisakutest ja plussnädalatest. Toetuse olemasolu on ülitähtis.

  
Nüüd, mentorina, mõistan seda tunnet väga hästi. Et ega nagu ise väga ei tahagi võistluskeerisesse tormata. Aga – kuna juht ja õpetaja on nii tore inimene, terve mahavõtu aja innustanud ning palub osalema – siis saab lastud ennast kaasa kiskuda.

   
Kui võistlusepäev, 16.aprill 1996, kätte jõudis, sain ma äkki teravalt aru, kuhu ma ennast olin lasknud kaasa haarata. Seda suurest närveerimisest ja esinemiskogemuse puudumisest. Ma olin ju aastaid kõndinud mööda seinaääri ja peitnud end teiste selja taha, näiteks pildistamiste aegu. Ja nüüd korraga – lava ja kõikide tähelepanu.

   
Esimeses aastaga liitus Kaalujälgijatega umbes 7000 inimest. Aasta parimaks püüdles 26 tublimatest tublimat. Meid oli Astoria restorani lava taga närveerimas kokku kümme – üheksa naist ja üks mees. Kokku kambakesi olime kaotanud 292,5 kilo oma “endisest hiilgusest”. Aga – ikkagi närveerisime väga kõvasti.

   
“Aasta parimaks kaalujälgijaks tunnistas žürii lastepsühholoog Liana Vahtra. 167 cm noor daam on 9 kuuga maha võtnud 30,7 kilo. Enda kõige kriitilisema kohana mäletab ta endist puusaümbermõõtu – 128 cm, millest praeguseks on alles jäänud 92 cm.” Õhtuleht", 17.aprill 1996.

   
Peale suurt närveerimist ja täiesti tundmatus kohas “vette hüppamist”, oli pingelangus väga suur. Üritust juhtinud tore näitleja oli kindel, et peale finaali oleme me, laval olnud, ära teeninud korraliku seaprae ja priske tüki torti. Selle asemel “leppisime” kaalujälgijate retseptide järgi valmistatud lõunaga ja see oli väga maitsev. Sama meelt olid ka ajakirjanikud ja fotograafid, kellest paljud selliste roogadega esmakordselt kokku puutusid.Ja sõid suure suu - ja mõnuga.

   
Mõned toredad mõtted, mis Astoria lavalt välja öeldi:

   
Inimene peab ennast hindama ka ülekaalulisena. Ja ei tohi ära unustada, et iga suure inimese sees elab väike.

Kui tunned, et Elu on ja ei ole nagu ka – on aeg minna kaalu jälgima.

Kaalu langemine annab hea enesetunde ja usu iseendasse.

Kõik haigused lähevad ikka suust sisse.

Koer on kaalulangetaja parim sõber ( Miks parim sõber?! Eks ikka sellepärast, et on seltsiks igapäevastel jalutuskäikudel ja võtab enda peale üleliigsete palakeste ärasöömise! Kuid ettevaatust - et koera liiga palju ei jooksuta ja üle ei toida! ).

   
Kõik tundus nii uskumatu ja ma olin nii õnnelik. Hommikul ärgates ei olnud ma võidu peale isegi mitte mõelda osanud. Minu rühmajuht õnnitles mind ja ütles, et et tema oli minu võidus täiesti kindel. Aitäh talle hea sõna ja suure südame eest! 

   
Helistasin parimatele sõpradele ja rääkisin neile oma suursündmusest. Kõik, kes vähegi said, tahtsid seda minuga jagada. Sõbrad tulid külla ja nüüd tähistasime minu võitu küll "päris tordiga"! Vahel ju võib! Ja - lausa peab! Muidu ma sõna "peab" kasutama ei kipu, aga siin on ta õiges kohas. Sefiiritort tähtsal päeval!

Lotta

Oli väga külm ja emotsioonitu septembrikuu hilisõhtu aastal 1995. Kogu taevas tundus olevat avanenud paduvihma allakallamiseks. Istusime autosse, et elukaaslase ema juurest külaskäigult koju, meie esimesse ühisesse üürikorterisse, sõita. Olime just arutanud seda, et linnakorterisse me ühtegi looma ei võta ja seda teineteisele kindlalt ka lubanud. Tundus, et elukaaslase ema oli meie otsusega väga rahul.

   
Mootor läks käima, tuled põlema ja – suure kurjakuulutavalt lõriseva kaubiku ees valgusvihus istus väike kassilaps! Imepisike, aga kartmatu. Ta oli läbimärg ning isegi kõrgelt vaadatuna tundus, et vaatamata noorele eale haigustest räsitud ja peaaegu ilma silmanägemiseta.

   
Kiisu ei läinud ära. Kahju oli temast seal suure vihma meelevallas. Elukaaslane ronis autost välja ja viis kiisu räästaserva alla, kus oli keldrisse viiv auk. Olime majaelanikelt kuulnud, et seal elavad mõned koduta kassipered.

   
Teist korda käivitus automootor ja süttisid tuled. Ja – seal ta istus! Jälle kartmatult auto ees! Pisike pea pisut viltu ja üritades meid sinna kõrgustesse oma tervema silmaga vaadata. Teine silm oli tal kassihaiguse tõttu kinni mädanenud.

   
Jälle viidi kassike maja juurde tagasi. Meie vahel oli rõhuv vaikus, sest kumbki ei julenud arendada teemat, et mis sellest haigest kiisulapsest saab ja kas me peaksime tema edasise elusaatuse osas midagi ette võtma.

   
Katse number kolm. Et ära sõita. Ta oli jälle seal! Nagu oleks otsustanud – kui te mind kaasa ei võta, siis sõitke mu`st üle. Sest niimoodi ma enam elada ei jaksa...

   
Läksime välja ja kükitasime pisikese olevuse kõrvale, kes üritas oma poolavatust silmakesest vaadata kord mulle sügavalt silma ja siis teisele poole elukaaslasele otsa. Lõpuks elukaaslane ohkas, tõstis kahe näpuga igatpidi ligase kiisu autosse ja istus ise tema kõrvale. Mina kükitasin ikka veel auto ees. Aru saamata, või pigem julgemata uskuda, mis on toimunud. Kas me tõesti võtame ta kaasa?! Olin seda ammu oma südames tundnud, aga mõistus tõrjus selle mõtte kohe tagasi. Siis ronis elukaasalane uuesti autost välja ja ütles talle omase aeglase ja stoilise rahuga: ”Üks kass on juba autosse tõstetud. Kas tõstan teise ka, või tuleb ta ise?!”

   
Sõidu ajal tulid kiisul värinad – kas siis külmast või jõudis närv talle kohale. Ta nägi tõesti närb välja. Tema silmad olid mädased, üks neist täiesti kinni ja teises väike roheline tuluke. Kõrvad mustad ja katki. Karv tükati maas ja nahal veritsevad haavandid. Ta köhis, aevastas ja hingas väga raskelt. Oli näha, kui ülekohtune on Elu olnud selle imepisikese olevuse vastu. Minu mõistus tõrkus arendamast teemat, et mis sellisest loomakesest saab. Ka puudus mul igasugune sellealane kogemus. Teine pool võttis jutu kokku mõttega, et kui kiisu hommikuni kuidagi eluga välja veab, siis tuleb minul minna loomakliinikusse ja aidata teda viimsele unele, sest vaevalt teda teistmoodi abistada saab ja miks teda enam pikalt piinata. Tark mõtteaarendus, aga uskumatult valus.

   
Ka kodus oli külm. Veel ei köetud. Panime ruttu elektriradiaatori tööle. Enne, kui me kassile pesakese jõudsime kombineerida ja selle soojuse lähedale viia, vänderdas väike kiisu ise, küljelt küljele taarudes radiaatori juurde ja surus oma väikse kõhna kehakese selle vastu. Vahetasime pilke. Kas kassid on tõesti nii targad?!

   
Panime alustassile piima. Ta hakkas kohe jooma, kui seda niimoodi saab nimetada. Sest ta nina oli kinni, vahel ta turtsus ja köhis ning siis tulid ninast välja piimamullikesed. Aeg – ajalt vaatas ta meie poole üles ja tema lahtiolevast silmatriibust kiirgas tõelist tänutunnet.

   
Mis unetu öö. Istusime radiaatori juures põrandal ja vaatasime loomakest, kes vahel nägi und, siis köhis, värises üle terve kõhna keha ja hingas sõnuseletamatult raskelt. Vahel tundus, et ta ei hinga. Jubedad momendid. Aga – siis kuulsime teda jälle ninaga nohistamas. Ta oli kõige hapram elusolend, keda meie silmad olid eales näinud. Ja ta oli meile juba väga armsaks saanud. Me kartsime hommikut. Kartsime ... lõppu.

   
Hommikul läks elukaaslane tööle. Mina tegin kingakarbi sisse pehme vooderduse, kaanele õhuaugud ja panin pisikese loomakese karpi. Mul ei olnud kaugele minna. Elasime Pelguranna tänaval. Teisel pool Kopli parki asus Tiina Toometi Loomakliinik. Aga tee tundus nii pikk ja minu hirm kasvas iga astutud sammuga. Kordasin mõttes kogu tee:” Palun tehke nii, et kiisu jääks elama! Palun tehke nii, et kiisu jääks elama!...”

   
Kliinikus öeldi, et fifty – fifty. Kuna kassi tervislik seisund on väga halb, siis on šansid ellujäämiseks sama suured, kui siit ilmast lahkumiseks. Ja kui jääbki elama, siis nõrgana, kehva kuulmisega ja suure tõenäosusega poolpimedana, kui mitte päris pimedana. Ravi on ränk - iga 4 tunni tagant tuleb rohtu manustada – süstida imepisikest kehakest.

   
Me olime kõigega nõus. Me lubasime kõike teha. Elukaaslane käis iga 4 tunni tagant töölt kodus, sest mina ei julenud süstida. Mina tegin samal ajal kiisule pai ja löristasin kaastundest nutta. Kiisu oli palju vapram kui mina.

   
Me lugesime minuteid, lootes sellega saada enda jaoks kinnitust, et kui kiisu praegu veel hingab, siis on loota tema ellujäämist. Et iga minut on hindamatu väärtusega tuleviku osas.

   
Kassilaps sai terveks! Karv läks imekohevaks. Kuulmine oli ülihea. Mulle tundub, et ka mõtete lugemine. Üks silm paranes täiesti, teise peale jäi tükike kaed. Hingamine oli vahel pisut raskevõitu ja silmad jooksid tihti vett, aga – ta oli elus! 

   
Kui minu hea sõbranna Pärnumaalt külla tuli ja kiisut esimest korda nägi, oli ta jahmunud nii rääbu ja lotendava välimusega kassipoega nähes. Tema imestava väljenduse peale saigi kiisu nimeks Lotta.

   
Lottast kasvas tark ja peenetundeline kassitüdruk, kes teadis alati, mida ta tahab ja millal ta tahab. Me armastasime teda väga. Ma loodan, et ta teadis seda. Jäämegi armastama. Sest häid sõpru armastatakse terve Elu. 

Esimene Rühmaskäik

Et nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis Kaalujälgijatega liitumine ei olnud minu idee. Minul sellesse usku ei olnud. Mitte millessegi enam ei olnud. Sest olin aastate jooksul proovinud kõikvõimalikke dieete, paastusid, rohtusid ja imetlubavaid vahendeid.

   
Kas kujutate endale ette keedumuna ja valge veini dieeti?! Kolm korda päevas üks muna. Kui nälg näpistama hakkas, võtsid lonksu kuiva veini ja vajusid jälle pehmesse mitteteadmisse. Mis ma sellest kuurist sain?! Kõhukinnisuse ja pärast boonusena lisandunud ekstrakilod.

   
Oli maikuu aastal 1995. Mina olin tudeng ja sõbranna ühikast tahtis väga Kaalujälgijate rühma minna. Ta oli toimumiskohad välja uurinud ja palus mind kaasa – seltsis kindlam tunne tundmatusse kohta sisse astuda.   
   
Mina, kes ma selleks ajaks olin leppinud sellega, et ju siis saatuse vastu ei saa ja tähtede seis ongi mind “suurekondiliseks loonud”, läksin kaasa pigem sellepärast, et tore inimene nii kaua ja püüdlikult kutsus. Et ühe korra ju võib. Saab pärast jälle nentida – ka see asi minu peal ei toimi.

   
Mul oli pikk ja raske tumeroheline sametkleit seljas, konksuga vihmavari käes ning kulm kortsus. Kui rühmajuht küsis, et millisest soovkaalust ma unistan, ütlesin kohe – mina sellesse asja siin ei usu. Rühmajuht vaatas mulle lahkelt otsa ja ütles, et tema küll usub. Ja ta ütles seda nii veenval moel, temast õhkus nii palju positiivsust – et minu pikkade aastatega ehitatud ebaõnnestumiste müür lõi kõikuma. Hakkasin aga usinalt asjaga pihta.

   
Järgmise päeva lõuna paiku, kui lõin endas pisut kahtlema, tahtsin sõbrannalt tuge juurde. Küsisin, et mis ta teeb?! Sain vastuseks, et ta sööb saiakesi?! Sinna siis lõppes tema kaalulangetaja tee. Ma olen talle väga tänulik – sest ilma temata ei oleks ma Kaalujälgijate gruppi sattunud ja mu Elu oleks hoopis teistsugune, kui praegu on. Ei oskagi ette kujutada, milline.

  

Esimese nädalaga kadus 2 kilo minu vaat – et – veel – viimase – piiri – peal kahekohalisest kaalunumbrist! Tekkis usk asjasse, sest kõik ju toimis! Programmi järgida oli lihtne, süüa ja juua sai piisavalt ning see kõik – uskumatu - sobis kokku minu elustiiliga! 9 kuuga kadus 30,7 kg minu kehakaalust ja ma sain esimest korda oma Elu jooksul tunda, kuidas on elada rahulolus oma kehaga ja peegelpildiga!