Vana uks, uus uks

Selle nädalaga sai  läbi minu pikaajaline tegutsemine Kaalujälgijates ja Figuurisõprades. Kuna mulle ustavad kliendid tulid Kaalijälgijad suurfirma Eestimaalt lahkudes koos minuga üle Figuurisõbrad kodumaisesse ettevõtmisse, siis on igati paslik siinkohal kirjutada kokku  kahe firma tööstaaž. Peaaegu et paar aastakümmet. Kurb, aga vahel tuleb minna. Et olla rohkem rahul iseendaga  ning pakkuda seeläbi rohkem ka ümbritsevatele inimestele. 

Iga lahkumine on kurb. Ma pole tähtpäevadelgi-näiteks koolilõpud, sünnipäevad-nii palju lilli saanud, kui nüüd, kahel nädalal Figuurisõbrad gruppe lõpetades. On kurb, aga samas olen ka õnnelik-millised fantastilised inimesed on minu ümber!

Väga liigutav oli saada suureformaadiline ja ilusa paelaga kokkuseotud kiri Kuldfiguurilt, kellega olen kohtunud  peaaegu iga nädal 15 aasta jooksul.
„Mul on tõesti suur õnn olla Sinu õpilane. Umbes 15 aastat. See on pikk aeg, mille jooksul olen ma Sind imetlenud ja Sinu rühmatunde nautinud. Olen omaette või ka nähtavalt naernud Sinu igakordseid ja uusi nalju, need tunnid on alati midagi pakkunud.“

See on suur tunnustus ühele õpetajale õpilase poolt.  
„Soovin Sulle kõike parimat edaspidiseks, võib-olla me kohtume mõnikord ja siis vaatame jälle teineteist, et kui kaunid me oleme tänu kaalujälgimisele ja figuurisõbrandusele!“
Ma olen tänulik kaalujälgijatelele, figuurisõpradele ja kõikidele nendele inimestele, kellega Elu on mind kokku viinud peaaegu et kahe aastakümne jooksul!

Erilise tänuga pöördun ma oma assistentide poole, kes mind gruppides aitasid. Aitäh-Eneken, Helen, Ülle ja Moonika! Just tänu teile sain keskenduda oma tööle ja teha seda nii hästi, nagu teha soovisin! Tänu teile need kaalulangetajate kokkusaamised nii suurepärased välja kukkusidki!

Suured muutused tulevad samm-sammu haaval tehtavatest väikestest sammudest. Tähtis on teha see esimene samm. Sest muidu jääbki hingele kripeldama, et mis oleks saanud siis, kui… Mina astusin seda esimest ja otsustavat sammu neli aastat. Tuues ettekäändeks teiste peale mõtlemise, nende heaolu  ja lootes, et sama rada mööda käies näen millalgi uut ja enneolematut. Nüüd on see samm astutud ja tuleb edasi minna. Loodetavalt on kuskil ees ootamas ka need enneolematud lilled. Aga kui polegi-siis vähemalt kaob ära mitmeid aastaid kestnud pakitsus „aga mis oleks teistmoodi siis, kui…“

Olen ikka lohutanud ennast, sõpru ja kliente lausega, et kui üks uks sulgub, avaneb alati kuskil teine. Tavaliselt Elus ju nii on. Ja nüüd lohutas mind üks aastaid minu gruppe külastanud ja minu lemmiklauseid peast teadev kaalukorrigeerija  mind minu enda lausega! Ja lisas veel, et kui ei avane uks, siis avaneb aken!  Kui ei avane aken, siis vähemalt tuulutusava! Aga midagi avaneb kohe kindlasti!

Tänan olnud ja tulevaste kohtumiste eest!

Diplomitöö, viimane osa

Ilusat Suve Algust! Nüüd on see siis käes! Millegipärast näitavad kalendrid küll erinevat algusaega, aga-praeguseks on see kõikide erinevate variantide järgi saabunud: Heategevusliku Kassiabi kalendri järgi 7.03, Rõuge Maakonna kalendri järgi 7.04 ja Avesta kalendris on algusajaks märgitud 8.04.

Käes on suurte suvepühade aeg  ning seeläbi aeg keskenduda valgusele ja heale. Aasta valgemad ööd ikkagi.

Tõmban siinjuures otsad kokku teemal selle aasta diplomitööst. Täna tuli endalegi üllatusena-mul on üks eriline anne! Anne usaldada kõiki! Et ma usaldan teisi  inimesi palju ja ennast vähevõitu. Ja ei oska väärtustada piisavalt oma töid ja tegemisi. Jälle kord arenemise koht.

Ometigi on meie seas olemas inimesed, kes kiidavad ja imetlevad ennast vägagi palju, ka siis, kui see on ainult nende endi jutt. Kes on oma töös nii kindlad, et isegi suurte möödalaskmiste korral solvuvad sellele vihjamise peale ja leiavad endal olevat õiguse küsida põhjendamatult suuri tasusid. Kuigi ka põhjendus on olemas-et kui  mulle ei sobi nende poolt pakutud esmane ja kõlbmatu variant pakutavast tööst, siis lisandub iga parandusega hind?! Kui keegi teeb praak tööd ja peab seda seejärel parandama-kas see tähendab siis topelt maksu?! Et kui näiteks õmbleja teeb kleidi kolm numbrit suurema, peab seejärel selle ümber tegema, see on ikka kahe numbri jagu suur, teeb veel korra-siis saab ta kolmekordse  tasu? See oleks ju siis kõigile hea äriidee-mida rohkem praaki teed ja mida kauem, seda rohkem saad palka? Soovitav oleks siis teha üht ja sedasama projekti mitu kuud!

Kui juba jutt suve ja kleitide juurde läks, siis on sellel suvel ühe mu väga kalli sõbranna pulm. Ja tõesti peab paika ütelus, et ei ole halba ilma heata! Sest kui ei oleks varakult selgunud kurioossum minu diplomitöö teemal, oleks samad inimesed pakkunud oma laiaulatuslikke teenuseid ka selle tähtsa ürituse jäädvustamisel fotodesse. Ja kui ikka pärast pulmapilte ei oleks olnud-siis see oleks olnud palju suurem katastroof  kui minu diplomitöö. Seda enam, et diplomitöö saan ma teha uue ja kordades parema, aga uuesti mehele minna...

Elus esimest korda tunnen-väga vabastav on kõike seda välja öelda! Olen elanud nii, et kui midagi head ei ole öelda-siis parem vaiki. Ma olen isegi tänulik inimestele, kes tegid mu Elu põrguks, sest vastasel juhul poleks mul olnud ikka veel põhjust taeva järele sirutuda! Aitäh! Ja kas ma olen läbi viimaste aegade juhtumiste kaotanud sõpru? Ei, nad kõik on alles. Ma olen vaid õppinud, kes ei ole sõbrad.

Kui üks uks sulgub, avaneb kindlasti teine. Naudin iga väiksematki pisiasja oma Elus. Sest kogu Elu nendest koosnebki ja need teevadki õnnelikuks.

Aga nüüd Hiiumaale sõprade juurde Jaanikule! Head Jaanipäeva! 

Diplomitöö, 6 osa

Abistamine. 
Minu ema väga hea sõbranna, kes kahjuks puhkab aastaid maamullas, tavatses alati inimesi, nii omasid kui võõraid,  aidata. Ta oli väga energiline ja kiiresti reageeriv naisterahvas. Aga ometigi oli tal enne appi tormamist alati meeles üks elutarkus: ära kunagi aita inimest, kes abi ei küsi. Või kui Sa ikkagi kipud aitama, siis küsi enne tema käest,  millist abi ta vajab. Sest seda küsimust eirates võib juhtuda, et teed küll enda arvates parimat, aga see osutub abivajajale hoopis kahju toovaks.

Olen oma Elus väga paljudele inimestele abikäe ulatanud. Rohkem küll ülekantud tähenduses: väga tihti töö ajal, aga olen olnud olemas  ka peale tööaega, õhtuti ja nädalavahetustel. Pole kunagi pidanud paljuks kedagi oma vabast ajast aidata. Sest kui inimesel on mure, tundub iga sekund lõppematu pikkusena. Minulgi on vaja õppida seda, et lihtsalt niisama ülepeakaela ei ole vaja appi tormata. Sest tihti annab aeg arutust.

Kõik, või peaaegu kõik, vajavad teiste abi. Aga vahel juhtub nii, et keegi jääb abiküsimisega vahele. Sest on liigselt usaldanud. Teistele õppetunniks. Mida õnneks ei pea ise läbi elama. Sest tark õpib teiste vigasest. Rumal teeb neid ise. 

Usaldamine.

Mina olen terve Elu olnud liiga (kui niimoodi tohib öelda) usaldav.

Kas uskuda kõike, mida inimesed enda kohta räägivad-eeldades, et inimesed on ilusad ja head?

Kas usaldada südant või pead? Kuidas saada täpselt aru, kumb parasjagu nõu annab? Aga kui nad räägivad samal ajal erinevat juttu?

Kuidas lihtsalt elada, mitte liigselt muretsedes ei mineviku ega tuleviku pärast? Kuidas püsida hetkes?

Ei saa siiski ka alahinnata arvuti ja sõnapüstitamise jõudu. Kuigi siiani olen arvanud, et arvuti ei ole ei süda ega pea. Küll aga on ta riistapuu, mis võib pea segi ajada ja südame purustada. Mina olen arvanud, et silmast-silma jutt on see õigem ja tähtsam jutt. Aga arvutist jääb jälg-kes oskab seda seal tahta ja säilitada.

Minu suhtumine arvutisse, nagu rahasse, on olnud pealiskaudne. Loen tihti pikkasid tekstisid üle rea ja kui millestki aru ei saa, no mis siis ikka-las nii olla. Aga peaks lugema sõna-sõnalt ja kontrollima rida-realt. Mitte küsima telefoni haarates ja vahetu kontakti kaudu, vaid täislausetega kirjutades. Ja kui kaua säilitada kirjavahetust? Iga kuu lõpus puhta platsi loomine ehk polegi kõige õigem mõte. Ja iga käsi-pole abikäsi. Mõni sirutub selleks, et kedagi põhja tõmmata. Sest ta ise ei oska teisiti ennast kõrgemale tõsta.

Olen aastaid kasutanud meetodit, et halb asi-koheselt kustutada. Et see enam ei annaks negatiivset energiat. Aga äkki just halba tuleks  hoolega alles hoida-enda nö relvastamiseks (kuidas mulle see sõna ei meeldi) - tekkida võivate ebameeldivuste tarbeks? Aga kas pole see siis ebameeldivuste alateadlik ootamine või esilekutsumine.

On inimesi, kes tahavad teistes näha eelkõige head. On kahjuks ka neid, kes ihust ja hingest katsuvad leida üles halva. Kõikide meele järele olla niikuinii ei saa. Ja kas on vajagi?

Inimesed, kes aitasid mind diplomitöö vormistamisega selle lõpufaasis-sõbranna ja tema abikaasa-teavad ju väga hästi, kes vormistuse päriselt korrigeeris. Kursuseõde, kes aitas teha sisukorra korrektuuri, teab ju, kes selle tegi. Joonistele järgnevad kokkuvõtvad tekstid, tulemused,  arutelu ja kokkuvõte sai juhendajaga sõna-sõnalt läbi vaadatud ning tema soovituste kohaselt kõike  ka muudetud. Nii et halba, nagu oleks kogu töö ära teinud paar „tugevat tegijat“ -seda juba poole tähtaja pealt- seda usuvad ainult need, kes minus halba näha loodavad ja seda väga ootavad. 

Tänamine. 
Ja jõudes lõpuks alguse juurde-minu sõbrad on ilusad ja head! Seda tundsin ka eelmisel nädalavahetusel, kus mind „meelitati“ kodust välja, pakuti mulgiputru ja tehti üle väga paljude aastate pähe patsid! Seda sõbranna poolt, kes kutsub mind ammustest Peda päevist Patsiks (tollal olemasoleva alaseljani ulatuva paksu patsi tõttu) ja kelle abikaasa nentis minu ikka veel hapuvõitu tuju parandamiseks, et nüüd ta lõpuks näeb, pärast aastakümneid, põhjust, miks tollased kallid kursuseõed mind Patsiks kutsuvad! Lapsemeelsus ehk ikkagi on heameelsus?!

Ma tänan endas ja oma sõprades allesoleva lapsemeelsuse eest!

Ja minu jaoks on jätkuvalt tähtsad abistamine, usaldamine ja tänamine!

Aitäh!