Diplomitöö, 5 osa

Täna mõlgub mu meeltes lugu kahest kleidist: suurenumbrilisest maani ja kõikevarjavast pitskleidist ning väiksenumbrilisest kelmikast pitskleidist. Seda viimast mul ei ole...

Kunagi aastaid tagasi,  kui lõpetasin Tallinna Ülikooli (tolleaegse nimetusega Tallinna Pedagoogiline Instituut), siis oli lõpukleidi leidmine keeruline ettevõtmine. Kangastki oli kangapoes üliharva näha. Kus seda vahel liikus, oli noorpaaride riietamiseks mõeldud sektorike. Mõnes mõttes on ka praegune aeg  raske, sest valik on liiga suur. Toona poleks minu kleidi jaoks ka kõige parema tahtmise juures mitte  midagi noorpaaride riiulilt välja võlunud, sest minu nägemuses oli must pitskleit. Kuskilt ma ikkagi kanga leidsin ja oma nägemuse järgi ka disainisin.

Nii siis särasingi lõpuaktusel pikas, alt laienevas pitskleidis, mille kleidiserva väljasirutamisel oleks selle taha saanud varjuda pooled kursuseõed. Pooled sellepärast, et tegu oli väga suure kursusega. Kleidile andis volüümi juurde veel varrukadisain, sest küünarnuki kohalt laienesid varrukad ennenägematusse ulatusse.

Kuna tollal olin kehakaalult rohkem kui 30 kilogrammi silmapaistvam, siis hilisemal eluperioodil ma seda kleiti enam alles hoida ei tahtnud. Oma arvates andsin selle kuhugi ja kellelegi ära. Nii ma arvasin.

Sellel kevadel, kui kõik tundus minevat unistuste ja pingutuste kohaselt ning Haapsalu Kolledži kursuseõed hakkasid rääkima eelseisvast lõpupeost ja kleitidest, tuli toonane must pitsivoog mulle meelde. Mul oli kahju, et seda kleiti enam alles pole. Silme ette kerkis miniatuursem variant sama pitsi kasutusest. Kitsa varrukaga, eest mini ja tagant maksi ning külgedelt paljule pitsile kahandavat kääritööd tehtud. Lisaks tekkis veel oma armsaid kaalulangetajaid silmas pidades mõte teha mõned  motivatsioonifotod: kõigepealt praegusest Minast ülisuures kleidis ja siis Mina uues kleidikeses! Ja siis panna need kõrvuti tolleaegse Peda lõpufotoga! Kahju, et seda kleiti ei ole…

Ema kuulas mu jutu ära, muheles ja küsis, kas ma ikka olen veendunud, et seda kleiti enam ei ole? Ja järgmisel päeval tõi selle kleidi mulle!

Proovisin seda selga. On ikka suur küll! Ja kui suur siis mina veel kunagi olin!

Sellel kevadel mul seda kleiti vaja ei lähe. Kui oleksin väga tugev, siis võib-olla õmbleksin selle valmis ja läheksin Tervisejuht 3 lõpetajatele lilli viima. Aga nii tugevalt ma ennast praegu ei tunne. Ehk kunagi edaspidi saab selle kleidi väiksemaks tuunida ja kanda. Sest nii suureks tagasi saada, et see kleit istuks seljas parajalt, ma küll mitte mingil juhul ei soovi.

Eile 30 mail ilmus minu intervjuu ajakirjas Naised, küsitlejaks väga tore ajakirjanik Inge Pitsner. Natuke kurb, et tänaseks päevaks on mõned faktid kirjapandust muutunud. Aga teisalt jälle-mina olen ikka seesama mina.

Kui positiivselt mõelda, siis läheb mul praegu väga hästi – sest mind õpetab Elu ise! 

Diplomitöö, 4 osa

Võtsin aprilli viimase nädala vabaks ja keskendusin diplomitööle. Sõitsime sõbrannadega Loodus Bio Spaasse (http://www.loodus.net/).

Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi. Minu kogemus on, et Eestimaal ei ole vaiksemat ja endasse süüvima panevamat kohta kui see maaliline koht Tartumaal. Mida iganes teed või ette võtad-paastud, oled dieedil, mediteerid või tutvud iseendaga-peale oma eesmärgi ja Su enese ei olegi mitte midagi muud. Mina, mu kallis sõbranna, tema sõbranna ja omakorda veel sõbranna-sõbranna. Paljud küsisid, kuidas neli võõrast naist küll ühte tuppa „ära mahtusid“ ajal, kui tunded on „laes“-väga hästi „mahtusid“! Ainuke emotsioone lakke pillutav faktor oli minu diplomitöö, sellega seotult minu närv ja ülejäänute mure minu pärast. Ma ei teadnudki varem, et lätlannad võivad nii temperamentsed olla! Aga seda nad olid, kui nägid mu diplomitöiseid ponnistusi, said aru mu näoilmest ja vestlustest „heasüdamlike sõpradega“, kellel kohe kuidagi ei läinud jooniste ümbertuunimine. Sest milleks küll on vaja kirjeldusi x- ja y-teljele, seletusi diagrammide ja pirukate sisse ning veel pealkirju jooniste kohta?

See saab juhtuda küll ainult minuga, et just sellel, keset suurt metsa oleval nädalal, ei teinud minu arvuti minuga koostööd. Et hommikul alustatud kirjatükid on õhtuks kadunud. Arvuti elas jälle kord oma Elu. Nagu mitmelgi varasemal korral, kui olin Haapsalus koolis ja arvuti käes oli koolilapse saatus. Kursaõdede suureks imestuseks.

Ainukesed helged hetked olid aeg-ajalt aknast välja vaadates näha rebast ümber luigetiigi (butafoorilised linnud) jalutamas  ja otsimas kohta keelekese kastmiseks.

Oli see nüüd kolmas või neljas päev, kui ühel lätlannal tuli geniaalne idee- võtta tema arvuti! Ja siis sain ma tööle hakata! Tekst teksti järel! See oli ka minu esmakohtumine Apple`ga. Sellest hetkest olen ma tema austaja.

Kuuendaks päevaks olin jälle kord-oma arvates-töö kokku kirjutanud (juhendaja oli seda mulle varem korduvalt parandusteks tagasi saatnud ja saatis edaspidigi). Nagu jo-jo tunne, et on nagu valmis ja tunne on tubli-aga varsti saad jälle vastuse, et kõik on nihkes, töö on punaseid mahatõmbamisi täis, kommentaarid seisavad tihedalt üksteise kõrval lehekülgede servadel reas. Ja ei jäägi  muud üle, kui hakata aga jälle otsast peale. Ilmselt on see tuttav tunne enamusele meist, kes on olnud staatuses „tudeng“.

Kuuendal päeval, kui olin tekstidega lõpuks ometi ühele poole saanud ja vedasin oma vaimu poolt väsitatud füüsilise keha puhkeva kevade imelisele matkarajale ning tegin kepikõnni teist ringi-peatus samm ja seiskus kepp! Ma otsustasin teise ringi ajal, et sellest tuleb siiani Minu Elu Kõige Ilusam Suvi! Unustan halva, mäletan head ja teen vaid positiivseid tegusid! Sellest hetkest alates oligi kõik ainult ülivõrdes. Mulle meeldis mu otsus, see koht ja see, mis minuga siin toimus ( just see otsus tuli mulle meelde mõned päevad tagasi, kui ma voodist välja tulla ei soovinud ja mis seal salata-eladagi mitte ei tahtnud. Ning see sai otsustavaks teguriks, et ma korjasin oma raasukesed jälle kokku ja proovisin neist kujuda midagi tervikulaadset).

Nii vara hommikul polnud veel keppidega jändama hakanudki! Pool kaheksa läksin rajale, tegin lausa kiirringe, sest tahtsin jõuda kella kaheksaks võimlemisele. Peale võimlemist tegin veel kolm ringi ja pärast veel seitse (ühe ringi pikkuseks oli kilomeeter, nii et olin õhtul oma lihtsa matemaatilise kokkuliitmise tehte ja tehtu üle uhke). Vaat`mis toimub inimesega, kui tal on positiivne ja kerge olla!

Käod kukkusid hoolsust (vanarahva ütluse järgi on hommikune kukkuja hoolekägu), ülejäänud linnukoor säutsus kevadist äratust. Nägin ka oma esimese sellekevadise liblika! Kollase! Tuleb kuldne suvi! Nägin neid kohe kolme! Nii et-kolmekordselt kuldne suvi!

Kõik see kokku-kepikõnd, hingamisteraapia, minu jaoks uus spordivahend gymstick-kaasas minu arvates mu töö kirjutamisele palju positiivset. Isegi vesiaeroobika. Ah et mina ja vesiaeroobika? Sõnuseletamatu ja mu sõpradele ennekuulmatu-see hakkas mulle järjest rohkem meeldima (ma ei oska ujuda ja olen siiani ennast tundnud vees ebakindlalt).

Jälle kord kohtusin ka oma lemmikmassöör Marvetiga. Igapäevaselt on ta küll ametis Pühajärve Spaas(http://www.pyhajarve.com/spa-ja-tervis).  Nii et kes juhtub sinnakanti-see on massaaž, mida ei unusta. Eriti veel nendele inimestele, kes on avatud vaimsetele jututeemadele, psühholoogiale ja inimeste omavahelisele austusele. Isegi igapäevane arsti juures käimine meenutas mulle kommipoodi, sest hea laps sai ära minnes kauba peale „pulgakommi“-meelusika põske!

Ja minu jaoks harjumatult varajastel õhtutundidel end magama sättides oli roosiklõhnaliste kreemide aeg, mille testerid olid Lätimaa tüdrukutelt kingiks saadud. Hästi lõhnav padi meenutas mulle silmi sulgedes lapsepõlve. Olen emalt kaasa saanud armastuse heade parfüümide vastu. Ja just õhtuse parfüümi rituaali. Ema tarvitses ikka öelda, et seda head teed ju eelkõige iseenda jaoks ja selleks, et näha häid  unenägusid!

Diplomitöö, 3 osa

ELU annab meile õppetunde. Ja kui me neid eirame, saame üha uusi ja karmimaid. Ka minul tuleb uut teadvustada ja ennast muuta.

Minul tuleb muuta suhtumist rahasse. Ma pole teda piisavalt hinnanud ja saadu eest tänanud. Mõned inimesed on raha eest valmis kõigeks. Pakuvad kõiki teenuseid ja väidavad endid oskavat kõike teha. Mida iganes kellelgi vaja peaks minema. Ja toonitavad sealjuures, et sõbra näol ja sõbra hinnaga.

Paari tunni töö, maksimum paari õhtu ettevõtmine. Algselt isegi mitte töö, vaid sõbra aitamine. Loomulikult ütlesin algul suure kergendustundega-abi ikkagi-, et nõus tasuma nähtud vaeva eest. Sõpradele on ikka antud kas vein või kommikarp (kui see nende figuurile halba ei tee). Isegi rahaliselt on arukas tasuda. Kui töö on paar tundi. Nagu esialgu lubatud. Ja eks ole kunagi ka sellele perele figuurisõbralikku nõu antud (alles nüüd meenub), lihtsalt niisama ja tasu küsimata, kui peretütar eriti midagi süüa ei julenud. Kui aga tundidest said päevad, päevadest nädalad... tekkis oodatava töö pärast raske tunne.

Korraga sain küsimuse, kas ma oleksin nõus maksma ja kuna “heasüdamlikul sõbral” puudub igasugune ettekujutus hindadest (?!), siis äkki ma pakuks ise mõne variandi välja. Uurisin siis ühe hea sõbranna abikaasalt, kes on it-valdkonnas tugev, et mis see tunnihind olla võiks. Oiii, nii odava hinna eest ei tegevat Eestis selliseid asju enam keegi ja nende-juba oli tegemist “heasüdamlike sõpradega"-tasu on neljakordne. Aga-kuna ainult mõned tunnid ja heale sõbrale pool hinda-siis olgu, elan üle. Siis aga osutus see imelihtne töö üha raskemaks ja raskemaks...

Päevad, nädalad. Isegi ööd möödusid jooniste valmimise tähe all. Tegelikult olla kõigil selle töö osas ennekuulmatult kõrged nõudmised. Otsast lõpuni valesti koostatud küsimustik. Juhendaja nõuab liiga palju. Kool nõuab liiga palju. Näiteks võrreldes Tartu Ülikooliga, mille diplomitöid on tehtud ja kõrgeid hindeid saadud. Esmakordselt selline jama, et tehtud joonised mitte kuhugi ei sobi. Siiani on kõik tööd hinnatud ülivõrdeliselt.

Iseäranis nõmedad ja mitte millestki arusaavad on minu küsimustikku täitvad inimesed. Et kui korra juba kuuldud tervislikust toitumisest ning kaalujälgijate või figuurisõprade uksest sisse mindud-kuidas nad siis aru ei saa, mida edaspidise Elu jooksul suust sisse lasta. Ja et kuidas “heasüdamlik sõber” saab aru, mida süüa ja juua, ise sellistes gruppides mitte käies. Jälle tekkis südame ja pea vaheline lahkheli, sest-minu teada on ju  kunagi sellisest uksest sisse astutud. Küll mitte minu juurde, aga ühe teise väga tunnustatud ja teatud spetsialisti juurde. Ja kui inimene ise kõik ikka ja ainult õieti teeb-miks on siis tema kehakaal suurem, kui enamusel minu gruppides alustavatest klientidest.

Mitmed korrad pidin ebaviisakas olema ja jutuvada katkestama (selles pole ma just tugev, õpikoht!) ning oma arvamust avaldama, et ju siis on olnud mõni mõjuv põhjus, miks inimese jaoks ei ole toitumine vahel esmatähtis ja jälgitav. Näiteks tervis, töökaotus, kellestki lahkuminek, kellegi surm... Paljude inimeste Elus on perioode, kui teades kõike tervislikust toitumisest, ei ole selle täitmine lihtne, sest on mõni suur mure... Enamusel meist on kaal mõnel perioodil tõusnud. Ka minul. Aga-õnneks on kaalumure mööduv mure. Nii olen ma tavatsenud oma klientidele aastaid öelda ning seda ma usun ja tean.
 

Momendil ei oska ma seda küll öelda mõne teise mure kohta, mis praegu kogu mu sisemuse valuga täidab. Suurte murede kohta öeldakse ikka-AEG. Aeg aga liigub vahel teosammul. Kuid olen juba kahel päeval olnud nii tubli, et tulnud voodist välja, käinud trennis ja isegi pisut söönud. Nii et-sõbrad, ärge muretsege!

Vahel tundub kogu Elu nagu suur mäng. Või tsirkus. Lisan siia ühe pildi-lihtsalt niisama. Sest ülelugedes tundub kõik kirjapandu SÜRREALISTLIK. Nagu see piltki. 

ELU. AEG. SÜRREALISM.

(jätkub)

Diplomitöö, 2 osa

Mul on palju sõpru. Väga häid sõpru. Ja kas see polegi kõige suurem vara maailmas? Lausa hindamatu?

Üks minu väga hea sõber on kahjuks kolinud Eestist Frankfurti, aga õnneks tegeleb ta seal talle väga meele- ja südamelähedase ametiga. Ning õnneks on olemas ka Facebook ja Skype. Teades minu nigelaid oskusi kõikvõimalikes andmeanalüüsimistes ja joonistes, oli ta nõus seda asja koos minuga vaatama. Samal ajal aga olid „abivalmis sõbrad“ (nimetagem neid edaspidi sellise nimega ja kindlasti jutumärkide sees) seda imekiirelt ise tegema-et ma mitte ei peaks tülitama väsinud inimest imelihtsa ja kiireltvalmiva koolitööga. Teadsin suurepäraselt, kui väsinud mu sõber oli, sest ta viis Eestis käies läbi mitu imehead koolitust toitumise kohta, millest ühele olin minagi kutsutud. Pean siinkohal teemast kõrvale kalduma ja veelkord kiitma-kui hea esitlus, kui hea slaidiprogramm ja kui nauditav on kuulata inimest, kes usub seda, millest ta teistele räägib! Aitäh elamuse eest! 

Nii siis leppisimegi viimase mõttena kokku, et tema seda Eestis olles vaatama ei hakka (pühapäev, esmaspäev ja teisipäev oligi tal veel siinmail olla), aga kui teisipäeva õhtuks pole minu koolitöö arenenud, hakkame seda Skype teel koos tegema. See tundus vähetõenäoline, sest „abivalmis sõbrad“ ütlesid selle töö laabuvat maksimum paari tunni ja õhtuga. Nad oli näinud minu küsimustikku ja pidasid selle järgi andmete kokkupanekut imelihtsaks! Seda enam, et küsimustikke oli vaid 39 eksemplari! Mis rõõm kuulda!

Pühapäeva õhtul sai küsimustikud üle antud. Esmaspäev-ei toimunud midagi… Teisipäev-mitte midagi… Küsisin, kas pöördun nö Frankfurdi poole, igaks juhuks pöördusin ka.  „Abivalmis sõbrad“ ütlesid, et pole tarvidust, nad kohe-kohe  hakkavad asjaga tegelema. Edastasin siis positiivse teate Frankfurdi poole teele. Sõber oli tegelikult rõõmus, sest ta oli Eestimaa väisamisest tõesti väga väsinud. 

Nii ma siis muudkui tüütasin inimesi, sest järgmise pühapäeva õhtuks polnud mul midagi jooniseid meenutavat olemas. Aga esmaspäeva hommikul tuli ette võtta koolitee-minna oma diplomitöö algust seminarile seletama. Mind rahustati korduvalt maha, et ma närveerin asjata ja küll kõik tuleb õigel ajal ja koolis olles on mul kõik perfektselt ette näidata-rääkida! Vabandasin, tänasin ja anusin. Endal oli ka piinlik kogu aeg tüüdata. Minus võitles kaks äärmuslikku tunnet: kokkuleppest pole ju kinni peetud, kõik mulle antud vastused on sulaselge vale. Aga teine hääleke kordas ikka, et inimesed on ilusad ja head ning miks peaks keegi tahtma petta?

Saingi „abivalmidusest pulbitsevatelt sõpradelt“ oma koolitöö. Risti–rästi lehe peal tabeleid (mõnd tuli lugeda võimalikult horisontaalasendis),  andmetega mis olid mulle ennetundmatud (ehk siis ei saanud kuidagi välja tulla minu küsimustike põhjal), pealkirjadeta, joonservadeta, teineteise sissesõitvatena… 

Veel enne, kui seminaril istuv tõsine ja alati vigasid märkav imeilusa ees- ja perekonnanime kombinatsiooniga õppejõud suutis oma suu muigavale küsimusele avada, sain isegi aru-p…s…(vabandust, pean õigeks aususe huvides seda momendiemotsiooni niimoodi edasi anda, sest pehmendada pole seda mitte kuidagi võimalik. Mida ma tundsin, seda mõistavad eelkõige sõbrad, sest kas olete mind tihti ropendamas kuulnud? Paljud vist, mitte kunagi?)...

Kujutage nüüd siis endale ette tabelit (töö „tegijad“ jäid lõpuni enda juurde kindlaks, et need ON tabelid, MITTE joonised. Et ainult Haapsalu Kolledž nõuab joon- ja tulpdiagrammide kohta nimetust joonis?), kus on kolm tulpa, kaks nendest peaaegu ühesuurused. Esimese kõrgema posti kommentaar: „tublid kaalus püsijad“ ning  järgmised kaks „enam-vähem“ ja „enam-vähem“! 

Ei osanud nagu midagi kommenteerida. Ja ka õppejõud-see ilusa nimekombinatsiooniga-, kellel kunagi pole esinenud probleeme jutuga, oli päris vait. Kõik need joonised tegid sõnatuks. Nii hea töö oli… 

Edu hommseks kaitsmiseks, tüdrukud! 

https://www.youtube.com/watch?v=5MYd8tUMtkk

(jätkub)

Diplomitöö, 1 osa

Kui keegi inimene või mingi olukord teid väga häirib, siis õnnistage teda iga kord, kui temast mõtlete. Louise L. Hay

Selline sõnum vaatas mulle esimesena vastu tänase päeva alustuseks. Ka ise tunnen nii ja Ema on õpetanud-kui keegi teeb Sulle haiget, saada talle mõttes Armastust. Ja tagasi ka kõik see, mis ta Sulle on teinud. Armastusega tagasi.

Ma ei ole kunagi omanud suurt kodu, kallist autot, rohket kulda-karda enda ümber, aga vaatamata sellele olen olnud õnnelik. Mul on Ema, kellest saab rääkida vaid ülivõrdes; sõbrad, kes on paksemaski poris mu kõrvale jäänud ning Minu Nimi. Oma nime puhtust ja ausust olen alati väga tähtsaks pidanud. Praegu on see kõike muud kui puhas. Minu hinges. Kuigi sõbrad lohutavad vastupidises.

Käes on diplomitöö esitlusele viimase lihvi andmine. Esmaspäeval astuvad minu tublid ja mu hinges väga armsaks saanud kursuseõed komisjoni ette oma töösid kaitsma. Kindlasti vääriliselt, sest olen näinud vägagi lähedalt seda pikka protsessi, kuidas need tööd on valminud: kui palju muret, närvi ja  magamatust on need põhjustanud. Samas on just sellel lõpueelsel raskel perioodil tekkinud tugev side ja teineteise abistamine-kasvõi ärakuulamise või julgustava sõna näol.

Mind diplomantide hulgas ei ole. Kõikide suureks jahmatuseks. Kindlasti oskan ma kunagi hiljem öelda, milleks see kogemus minu Ellu saadeti ja mida ma selle läbi oma Eluteel muutsin. Praegu on veel…segadus. 

Mul on väga kahju, et minu õpingute lõpusirgele on kerkinud selline probleem. Ma tean, mida teeksin teisiti, kui oleks võimalik aega tagasi kerida. Mitte seda, et paluda mõningate asjade tegemisel või mulle ettenäitamisel sõpradelt abi. Vaid seda, et tunnetaksin rohkem, kes on sõber ja kes ainult nimetab ennast omakasupüüdlikel alustel selleks. Samas olen alati inimestes näinud vaid head, aga edaspidi peaksin laskma oma kõrvadesse ka halvemad tunded ja sõnumid. Sest neid on inimestest, kes ise pikalt ja pealetükkivalt mulle oma abi pakkusid, päris palju liikvel. Kõikidest inimestest ikkagi ei saa uskuda head ja ainult head. Tuleb tunnetada, mida keha püüab  edasi anda. Kui imeilusa jutu peale, jooksuga Su embusse haaramise ja kallistamise peale tekib vastupandamatu soov tagasi astuda, kehale tekkinud sipelgaid nö piltlikult laiali peletada ja käed rinnale risti panna, siis need inimesed ikka „ei ole need“. Need pole inimesed, keda nimetada sõpradeks. Me peaksime hakkama rohkem tunnetama ja oma intuitisiooni ka usaldama.

Olen suutnud läbi 17-18 aasta väldanud töö paljusid inimesi aidata. Vaatamata sellele, et ei tunne andmeanalüüsi, ega ole jooniste tegemises tugev. Minu abi inimestele on olnud mu lihtsad sõnad, sest sõnal on suur jõud. Ja kui ma peaksin ka uue diplomitöö kirjutama, vajaksin jälle kord abi numbrite kastidesse paigutamisel, et siis ise sellest edasi jutt kokku kirjutada.

Käesolevas diplomitöös nägin uue töö algust. Üks asi on kaalu langetamine: iganädalane motiveeriv miinusmärk, silmaga nähtav muutus peeglis, inimeste kas heatahtlikud või torkavad kommentaarid (viimased poetuvad reeglina nende huulilt, kes peavad muutust küll silmaga nauditavaks, aga nendele iseäralik kadedus ei lase neil mitte seda välja öelda). Ja siis ühel päeval, on inimene üksi. Ta on küll soovkaalus, aga tugigrupp on kõrvalt kadunud. Päevast päeva on kõik ikka sama: number, kaal, võib-olla komplimente enam ei tule. Tulema aga võivad hakata hoopis kilogrammid. Niimoodi vargselt hiilides, alguses grammiti ja siis… Ja sellele võib järgneda käegalöömine…

Tahtsin tulevikus pöörata oma energia ja tähelepanu just sellele, mis toimub kaalulangetajaga pärast soovkaalu saavutamist. Millele jääda truuks toitumises ja liikumises. Kuidas leida aega sotsiaalseks kooskäimiseks sarnaste inimeste grupis. Ja kuidas olla oma mõtlemises just see sale, terve ja põhimõtetele truuks jääv inimene. Inimene, kes saab enda kohta õndsalt öelda: “Ma olen uhke selle üle, mille olen saavutanud, mida oskan hoida ja ma armastan ennast!“

Vaatamata sellele, et tark komisjon ei lubanud  mind kaitsmisele, omab minu töö ikkagi suurt praktilist väärtust. Olen saanud väga head ja kasulikku tagasisidet küsimustikku täitnud klientidelt ja nii mõnegi „rajalt kõrvalekaldunu“ panna jälle mõtlema tervislike eluvalikute üle.

Paar tagasisidet küsimustiku täitnutelt:

„Minule isiklikult oled Sa suurt tuge pakkunud minu Elu erinevatel perioodidel. Sinu küsimustiku täitmisel sain aru, mida ma olen teinud õigesti või valesti. Loodan, et ma suudan Sinu toetusega jälle saavutada oma soovkaalu ja liikuda oma unistuste poole kindlama sammuga ja olla eeskujuks oma pojale ja lähedastele. Mul on hea meel, et saatus on meid kokku viinud. Edu Sulle, Sa saad diplomitööga hakkama!“

„See psühhoanalüüs oli väga vajalik, et endas rohkem selgusele jõuda. Tuletab meelde enda „head ja vead“. Mõjus väga positiivselt selle täitmine, kutsub korrale ja lisab energiat. Tuletas meelde, et olen ikka midagi õppinud ka 15 aasta jooksul. Sulle ma soovin edukat diplomitöö kaitsmist ja ikka parimaks mentoriks olemist!"

Juhendaja pidas targemaks lõpu eel mind mitte kaitsta. Nagu ka siis, kui ta võitis 4 aastat tagasi Eesti Esimese Parima Figuurisõbra tiitli ja ei tulnud enam oma mahavõtu tulemust Figuurisõprade gruppi säilitama ja kuldliikme staatust vormistama-mis oleks olnud suureks motivaatoriks veel soovkaalule pürgijate seas ning mis omas tema mentori töös väga suurt tähendust ja tagantjärele hoopis heitis halba valgust mentori lõpetamata tööoskusele.

Inimestele antakse Elu läbi kogemusi. On neid, kes nendest väljagi ei tee. On neid, kes õpivad neist midagi uut ja ehk jagavad neid teistelegi. Tulgu siis, mis tuleb. Usaldamise küsimus. Suurte lubadustega inimesed, kes samas ei avalda endast väiksematki isiklikku detaili, ise teistelt vastupidist välja nõudes-nad on meie seas olemas. Inimesed, olge valvsad.

(jätkub)