Motivatsioon

Ega asjata ei ole ammustest aegadest kasutusel ütelus: Ole oma unistustega ettevaatlik, neil on kombeks täide minna!  Unistamine käib lihtsalt ja mitte kõheldes, kas see ikka on on võimalik; mis siis saab, kui eesmärk käes;  või kui päris nii ei lähe... Unistamine ei maksa midagi. Unistada saab iga päev ja detailselt, näiteks: mida head kehakaalu langus kõik kaasa toob. Nii tagadki endale soovunelma täitumise, kui lisada unistamisele ka pisut tööd iseendaga.

Paljud saleneda soovijad on just igapäevase fantaseerimisega oma tee Saleda Mina poole võimalikuks teinud. Tegelikult on nii kõikide unistustega. Sellest mõtelda on hea. Motivatsioon paneb tegutsema. Motivatsioon annab jõudu.

Mina olen sel nädalal oma unistuste reisil. Pole ma aastaid puhkamas käinud, küll aga unistanud viibimisest värviküllasel aasataajal Lapimaa looduses. Nii see unistus täituski!

Igaühe sees on palju sisemist jõudu – sisemist motivatsiooni. See paneb eriti sihikindlalt unistuste poole liikuma. Sellega kaasneb soov midagi teha ja see meeldib väga. Kõik, mis ette võetakse, on nauditav. Kaalulanguse puhul on palju motivatsiooni turgutavaid soove: väljanägemine, tervis, energilisus, endaga rahulolu. Kui saavutad selle, mida nii väga tahad – oled õnnelik!
  
Kuid olemas on ka midagi sootuks väljaspoolt tulevat – välimine motivatsioon. Siin pole juttu enam sellest, et tahan teha ja see meeldib mulle. Mängu tuleb väljend  - ma pean.  Ja oi, kuidas see võib saada mingil hetkel takistavaks teguriks. Keegi soovib, et näeksin saledam välja, endal on soov teistele meeldida, tundub elueesmärgina mõne riideeseme selga mahutamine. Niipea, kui nende inimeste arvamus pole enam tähtis, enam ei soovi oma välimusega teistele meeldida, või kleit on seljas, võib leida end imestunult küsimas – miks ma seda küll teen?!

Motivatsiooni saab ikka ja jälle turgutada. See ei võta palju aega ega energiat kujutleda end näiteks iga päev oma unistuste kehakaalus. Mis ma siis tunnen?! Kuidas välja näen?! Kus ma viibin?! Keda ma seal näen?! Mis mulle öeldakse?! Aga kõige tähtsam – mis ma ise endale ütlen ja kui rahul endaga olen?! See on ettevõtmist väärt! Juba saab ette olla õnnelik ja rahulolev! Sest nii see hakkab külge!

Et oma edu ka vahepealsetel etappidel hinnata ja seda nautida, on hea endale paika panna väikesed vahe-eesmärgid. Siis ei olda teel ainult ühe pidupäeva ja lõpptulemi pole, vaid saab ka vahepeal edust rõõmu tunda. Vahepealsete saavutuste puhul ei tasu olla liigselt tagasihoidlik, vaid ikka teha endale kingitusi ja ennast millegagi premeerida! Kui eesmärgiks on kaalulangetamine, siis võiks see muidugi olla mittesöödav kingitus. Kuidas oleks kena lillebukett iseendale, teater, kino, spaa?! Meeldejääv on see igatahes!

Kas üks tagasilöök on läbinisti paha?! Isegi, kui see eesmärgile lähemale ei viinud, siis midagi õpetas kindlasti. Ja edaspidi oled selle kogemuse võrra rikkam.

Kui mina suutsin endale välja mõelda Lapimaa reisi, siis suudad ka Sina ennast saledaks mõelda! Loodan juba järgmisel nädalal jagada oma värviküllase reisi eredaid muljeid!

Edu unistamisel!

Suur Sõprus

Ühel päeval leidsin raamatupoes jalutades ( See on üldse üks minu lemmikkohti jalutamiseks! ), südantliigutava raamatu suurest sõprusest. Lood nii lihtsad, aga hingelt nii suured, pildid servast – servani täis tõelist sõprust. Avades raamatu esimese ettejuhtuva koha pealt, vaatas mulle vastu lugu suurest gorillast ja väikesest kassipojast. Lugesin poes selle loo läbi, võitlesin härdumuspisaratega ja asi oli otsustatud  - ostsin selle raamatu oma emale kingiks. Meil on tihti kombeks teha teineteisele kingitusi just raamatupoest.

“Gorilla ja kassipoeg ( California, Ameerika Ühendriigid, 1984 a. ).

See lugu on muutunud lausa klassikaliseks näiteks sellest, millisteks emotsioonideks on võimelised mõned meie lähimad loomadest sugulased.

Gorilla Kokol oli parim sõber, kes mahtus tema peopessa.

1984. aastal tõmbas sajakilone ahv, keda oli õpetatud rääkima viipekeeles, kahe sõrmega mööda oma põske, kujutades seeläbi vurre. See oli märgiks tema õpetajale Francine “Penny” Patersonile Gorillade Kaitsefondist, et loom tahtis sünnipäevaks kassi. Õpetajale see üllatust ei valmistanud; ta oli Kokole juba mitu aastat lugusid ette lugenud ja teadis, et ahvi lemmikud olid “Kolm väikest kassipoega” ja “Saabastega kass”. Mänguloom ahvi siiski ei rahuldanud ja Kokol lubati lõpuks välja valida ehtne kassipoeg ühe hüljatud pesakonna seast. Gorilla valis endale niivõrd väikese karvapalli, et ta võinuks selle vähimagi pingutuseta lömastada. Selle asemel kallistas ta oma sabata halli kassipoega nagu laps nukku ja andis loomale nimeks All Ball.

Koko oli kassist täielikult sisse võetud. Ta kohtles Balli samamoodi nagu teised gorillad oma lapsi: kandis teda oma reiel, püüdis teda imetada, kõditas ja kratsis teda ning mängis isegi tema riietamist, kattes kassi keha ja pea salvrätikutega. Gorilla oli teadlik oma jõust ja käis kassiga hellalt ümber, taludes isegi kassipoja hammustusi ilma vähimagi märgita vihast. Kui õpetaja küsis temalt, kas ta armastas oma väikest Balli, vastas Koko käemärkidega “pehme hea kass”.

Kahjuks jäi nende suhe üürikeseks. Järgmisel talvel pärast seda, kui Koko oli kassipoja lapsendanud, põgenes Ball gorillade tarandikust ja jäi auto olla. Inimeste sõnul, kes toona Kokoga tegelesid, oli ahvi tohutu kurbus selgelt märgatav, mida oli näha ka tema käemärkides, ta vaikses leinakeeles ja nutuhüüetes.

National Geographicu ajakirja artiklis tõlgiti see hämmastava ahvi käemärkides edastatud sõnum järgmiselt:

Kui temalt küsiti, kas ta soovib oma kaotusest rääkida, ütles Koko: “Nutma.”

“Mis juhtus Sinu kiisuga?!” küsis tema treener.

“Kiisu magama.””

Jennifer S. Holland, “Ebatavaline Sõprus” ( 47 erakordset lugu loomariigist ), tõlge eest keelde 2012 a.

Raamatus on palju hingeminevaid sõbrasuhteid, näiteks: aafrika elevant ja lammas, kuldne retriiver ja koikala, jõehobu ja kääbuskits, leopard ja lehm, rott ja kass, pime juhtkass ja pime krants, kelgukoer ja jääkaru, madu ja hamster. Sõpra tuleb võtta just sellisena, nagu ta on. Mis siis sellest, et ta on pisut erinev. Eeskujuks meile, inimestele.

Nüüd minu kallist sõbrast Hubertist. Hubert on operatsioonist toibunud. Täna sai sellest 10 päeva. Huberti diagnoos ei kõla küll hästi, aga – ikka juhtub ju imesid! Ja ma loodan, et kõik saab korda!

Hubert on üks ütlemata vapper ja  tubli kiisu. Esimesel päeval pärast operatsiooni oli tal veel väga paha olla. Aga teisel päeva, õigemini öösel, läks ta kiiresti – kiiresti kööki ja hakkas kassimuru näksima. Ju siis oli talle vitamiine vaja. Peale seda küsis ta krõbuskeid ning samal ajal nurru lüües, mulle ja krõbuskikarbile pai tehes, pistis pisut põske. Andsin talle paar kiisukommi ka magustoiduks peale! Peale väikest puhkust tegi ta toas juba mõned trallisammud!

Meil juhtus siin üks uskumatu lugu ka. Olin kolm päeva kodus voodis siruli & sellest kaks päeva oli ka Hubert samasuguste sümptomitega minu kõrval, truult külg - külje vastas. Aevastasime, köhisime ja olime nohuga kimpus. Ema rääkis sellest loomaarstile. Arst ütles, et selline olukord on täiesti võimalik. Koertel pidi seda tihti esinema. Teoreetiliselt kassidel ka, aga praktikas kuulis ta seda esimest korda. Lemmikud võtavad oma pereliikmete haigused enda kanda – ehk läheb kooskantav koorem perenaisele - mehele kergemaks. Sellised truud sõbrad on meie kõrval!

Üks uudis minu sõprade tegemistest:

MTÜ Kass ja Pojad astub oma hoolealustega üles 29. - 30. septembril ESTICAT-i näitusel http://www.esticat.org/naitused/ . Kui tahad appi tulla teavitustööd tegema ja kasse esitlema, siis oled väga oodatud.

Nautigem sõprust ja iga koosoldud hetke, sest – sõprus on imeline!
 

Hubert

Täna, 11.september oli minu jaoks väga ärev päev. Kindlasti ka lähedaste sõprade ja kiisupere jaoks. Kiisu Hubert käis täna operatsioonil. Kasvaja eemaldamisel. Kolm päeva on meil ees veel teadmatust, mis loomuga see oli ja siis saame teada tulemuse.

Mõtlesin eelnevalt küll, et sel ajal, kui tema loomakliinikus on, vaatan päevikutest üle sissekirjutised temast ja kirjutan kokku väikese loo. Tegelikkuses aga oli ärevus nii suur ja kõik mõtted jooksid peas sellise kiirusega, et ei suutnud seda teha. Kogu selle aja, viis tundi, tegelesin hoopis suveriiete ja – jalanõude kappidesse – karpidesse panekuga. Sest õhus on juba päris karge sügis. Õnneks ma ei olnud oma tegemistes üksi, väike Maija toppis oma ninakese truult kõikvõimalikesse kohtadesse. Küllap muretses temagi oma kalli sõbrakese pärast. Kui siis kliinikust tuli kõne, et operatsioon on läbi, oli see meie mõlema jaoks suur kergendus – mina viskasin ruttu pooleliolevad asjad käest ja Maija hakkas oma põrkepalle veeretama!

Praegu on Hubert kodus. Ta on veel väga vaikne ja vaatab mind küsivalt oma suurte silmadega – mis minuga täna küll juhtus?!

Hubert oli aastaid kasside turvakodu poiss. Mind paneb üsna tihti imestama see, kuidas küll ei teatud nii fantastilisest kassikesest ja teda kellegi kodusse ei tahetud?! Kuidas küll minul nii suuresti vedas, et täiesti ilma planeerimata ja ise otsustamata Hubertiga tuttavaks sain?! Ja kuidas küll olen mina sellise õnne ära teeninud, et Hubert nüüd minu kiisu on?! Tundub siiani nagu lotovõit!

Hubertiga oleme koos elanud 21.detsembrist 2010. Kuna mul puudus eelnev kogemus poisskassiga ja üldse kiisu täiskasvanust peast koju võtmisega, siis pisut pelgasin tekkida võivaid kohanemisraskusi. Õnneks oli see mure ainult ühepoolne ehk siis minu!

Hubert uudistas toad üle ja kohanes silmapilkselt. Juba esimesel õhtul olime head sõbrad. 

Hubert peab lugu korrast, puhtusest ja seltskonnast. Talle meeldib kõikidel minu toimetustel silma peal hoida. Eriti meeldib talle seda teha kirjutuslaual minu ja arvuti vahel - kui ma töötan, või voodis minu süles - kui ma loen või telekat vaatan. 

Nii suurt miilustajat ja kõva nurrujat pole mina küll varem näinud! Hubert on võitnud sõprade ja naabrite sümpaatia. Jõuludele ja teistele pidustustele naabripere juurde kutsutakse alati ka tema kaasa. Seal on ta pidanud ennast väärikalt üleval: jõulupeol kõnnib ümber kuuse nägu püstiseid kuuseokkaid täis nagu siiliselg, mõnuleb pehmel diivanil ja pikutab klaaslaua keskel, ise samal ajal lilli nuusutades. Hubertil käis ka päris mitu jõuluvana. Kingitusteks sai ta toidunõusid, toitu ja mänguasju. Neid viimaseid on tal ikka päris palju. Minu ja kinkijate rõõmuks ta siis vahel paar korda mõnda valikuliselt ka veeretab. Lemmikmängude hulka need siiski ei kuulu. Rohkem meeldib talle kraanikausis vett limpsida või siis toast tuppa joosta, nii et vaibad rullis. 

Kapiuste avamine huvitab kiisut ka. Ükspäev läkski tal sinna sissepugemine õnneks ja nii ta siis särasilmil puhta pesu virnade vahel istuski. Välja hüpates tuli üks virn pesu kapist kaasa, aga - sellest pole midagi. Küll ma kokku korjan.  

Tema trikkide hulka kuulub ka kõikvõimalike purkide ja uste avamine. Õnneks pole ta veel külmkapi ukse avamist selgeks saanud. Kui õigel ajal koju ei jõua ja kiisusöötmise aeg on läbi, ei ole põhjust muretseda - Hubert avab ise purgi! Kusjuures - selle õige purgi!

Kuna sügis on tarkuse taganõudmise aeg, siis ei saa teisiti ka Hubert - ta nimelt oskab suurepäraselt lugeda ajalehti ja ajakirju. Kiisu oskab tõmmata leheküljed pikkadeks sirgeteks ribadeks. Seda kõike teeb ta aeglaselt, mõnuga ja kontrollides saadud tulemust. Ja siis võtab ta selle ajalehe peal niimoodi sisse mõnulemispoosi, et mitte kuskil ei paista välja lehe servakestki. Pole lehte, pole ka probleemi.  

Viimasel ajal on ta hakanud ennast väga tihti peeglist vaatama. See võib olla tingitud ka saledamast välimusest - nüüd on, mida uhkusega vaadata. Hubert on väga tublisti kaalus maha võtnud. Oma uude kodusse tulles oli ta 9,7 kg, praegu kaalub kassipoiss 8,3 kg - ehk siis kaalulangus on 1,4 kg!

Fotograafia on viimasel ajal me mõlema ühine hobi - sest kõik momendid on jäädvustamist väärt. Ja naerma ajab ta mind ka! Pidevalt! Tundub, et mina teda ka!
 

01.novembrist 2011 on Hubert väga õnnelik! Sest tal on nüüd Maija! Turvakodust tuli meie juurde elama väike paljuvärviline kassitüdruk! Neid kahte koos tegutsemas vaadates on tunne, et tõeline Armastus on siiski olemas! Nad teevad kõike koos ja Huberti valvas silm jälgib Maijat kogu aeg. Neil on koos mõnus olla!

Huberti Elust Kasside Turvakodus: 

http://www.kassideturvakodu.ee/photos.php?g2_itemId=162927

Kes soovib endale toredat sõbrakest: http://www.kassideturvakodu.ee/avaleht.php

Toredad sõbrakesed on ka: http://kassjapojad.blogspot.com/

Hoiame kõik koos Huberti paranemisele pöialt hoida! Aitäh!

Ja muideks - Hubertil on südamekujulised ninasõõrmed!

Uus Algus Septembrikuus

Kõik, kõik on uus septembrikuus! Rida luuletusest, mis on paljudele lapsepõlvest meelde jäänud. Selle luuletusega avati nii mõnedki koolialguse aktused ja paljude mudilaste jaoks hakkas uus ja huvitav koolilapse Elu.

Ka aastaid hiljem proovivad paljud midagi muuta just sellel kuul, vaatamata sellele, et hinnete saamise aeg on ammu läbi. Paljude jaoks sobivad ajalised tärminid. Oleks nagu kergem, kui mõned korrad aastas on enda kokkuvõtmist võimalik motiveerida tuttava kuupäevaga ja selle abil olla veelgi tublim. Uuest aastast hakkab uus Elu, või siis võetaks ennast kokku kooliajast tuttaval 1.septembril. Just nendel aegadel täituvad puupüsti spordiklubid, hakatakse õppima keeli, loobutakse suitsetamisest ja Figuurisõprade gruppidesse tulevad tagasi suve - või talvepuhkust nautinud inimesed. Kui ollakse aga kogu aeg kulgenud plaanipäraselt, siis sobivad need ajad ehk väljakutseks lisada midagi uut - et iseendaga rahulolu muutuks suuremaks.

September on ideaalne aeg uute toitude proovimiseks ( eriti köögiviljarikaste! ), meeldiva hobiga alustamiseks, liikumise intensiivistamiseks või mõne siiani täitmata unistuse elluviimiseks. 

Ostsin minagi septembrikuu alguse puhul tordi! Siilitordi! Jagasin selle ära oma kõige kallimate sõpradega. Nii sai igaüks tükikese sellest maiusest. Selliseid asju on alati hea jagada - siis ei teki kiusatust veel ja veel natuke lisa võtta. Ja siis pole pärast piinavalt kahju asjatult raisatud kalorite pärast. Kõikide maitsvate hõrgutiste puhul saab kasutada reeglit - ära naudi head asja üksi! Head asjad on jagamiseks! Jagades head sõpradega, muutub nauding mitmekordseks, seda on söödud heas seltskonnas ja ka teistele on pisut rõõmu valmistatud.

Selle tordijutu rahustamiseks - meil on kaaluga kõik korras! Nii minul, kui kiisudel Maijal ja Hubertil! Kui ühel päeval maiustame pisut rohkem, siis järgmisel päeval on tavapärane kaalukontroll ja hommikujogurt! Selliseid kokkuleppeid tuleb endaga sõlmida ja need töötavad väga hästi. Ehk olekski see heaks lubaduseks septembri alguse puhul?! Sest september on uue alguse aeg ja iseenda muutmise aeg. 

Minu üks sügislubadus on iga nädal kirjutada endast välja üks lugu ja positada see blogisse hiljemalt reedeseks päevaks. 

Mis on Sinu lubadus iseendale ja mida soovid Sina muuta?!