9. PÄEV
Peaaegu
oleks edasi pääsenud – Paradiisi (loe: kodu) poole – aga kus siis sellega!
Pannkoogid söödud (mida giid juba pool ööd küpsetanud oli)&bussi ronitud – kui paari minuti pärast läks buss katki. Ja jälle oli giidil palav töö käsil, seekord õnneks ainult 1,5 tundi. Küll selle ameti mehed on laia haardega – sõit, bussiremont, giiditeenused, matkamine, esmaabi, vetelpääste, kokkamine, laste lõbustamine… - &selle kõige paigutamine ajagraafikusse!
Kaheksakümne Miili Rand&võrratud merekarbid. Aga vette saamisest ei maksa unistadagi – ohtlikud lained&haikalad.
Eestis olles imestasin, kuidas Terje küll suudab tõusta 5-6 hommikul&minna trenni?! Seda oli eriti raske mõista öise eluviisiga&hommikuse pika ärkamisega inimesel. Aga siin maal lihtsalt ei ole mitut tüüpi. Sest kell 5 tõuseb kõrvetav päike, hiljemalt pool 6 kisuvad kärbsepilved Sul lina pealt& - edasi on juba tappev kuumus. Ja kui siis õhtul 7 ajal loojub päike, polegi muud soovi, kui kiire õhtusöök (aeglaselt ei saa – sääsed ju)&magama! Ma olen võimeline kella 8-st unne suikuma&5-st enam magada ei saa…
Ooo, lõpuks Broome! Homme siis selle linnaga tutvust tegema!
Ei pääse veel reisiseltskonnast – koos India Ookeanis kümblemine&päikeseloojangu nautlemine.
Ja siis – kas lõpuks ometi VABADUS?!
Patside lahtivõtmiseni 0 päeva!
BROOME 1
Broome`ga seostatakse imelist India ookeani päikeseloojangut valge liivaga rannas Cable Beach, pärlipüüdmise ajalugu (mis tegelikult ei ole kõige helgema taustaga), kaameliradasid kõrbesse, 130 miljonit aastat vana dinosauruste jalajälgi.
Linn ise näeb välja igivana – nagu mõne vesternfilmi dekoratsioon -&aeg näib siin seisvat. Nagu ka õhk, mis on tulikuum&ilma igasuguse tuulevirvenduseta.
Ei saa teha järeldusi esmamulje järgi.
Hommikul põrkasin kokku suure&stiilse naisega: külgedelt paljaks aetud&keskelt tupeeritud juuksehari, tätoveeringud, ülisuured ehted (kaelas pirakam opaal, mida ma eales näinud), kirjud&dekolteeritud rõivad. Vastukaaluks kõigile hommikustele rõõmsanäolistele hallootajatele puurisid tema pruunid silmad mulle teravalt otsa. Ma vist ei meeldi talle...
Pisut hiljem ootasime bussi. Seda ei tulnudki, küll aga üks igivana&tohutut müra tegev džiip. Seesama naine roolis viipas käega&ütles kähedal, vastuvaidlemisele mittekuuluval häälel – sellise ilmaga lähete hulluks, kui veel pole läinud – hüpake ruttu peale!
Autos oli kõik iseseisva naise varustuseks hädavajalik: õnged, võrgud, bensiinikanistrid, „krokodillitangid“ (vist voolujuhtmed?!), mutrivõtmete komplekt… Kuidagi mahtusime meiegi nende vahele…
Eluviis, kus valitakse huvitav koht&kui meeldib – jäädaksegi mõneks ajaks. Broome`s oli ta olnud paar aastat, enne seda Tasmaanias viis&siis tuli elupikkune loetelu. Vaba, iseseisev, suur&ilus.
Imestus selle üle, et mu värvilised tattood on nii ilusad&et ta ise pole selle peale tulnud – tema pildid puha must-valged. Tundis muret mu sääsekuplade sügamise pärast. Ütles tundvat enne meid ühtainumat eestlast&võttis koordinaadid – kuskil on rahvas, kes kogu aeg laulab ning ta tahab seda maad oma silmaga näha ning laulu kuulda!
Ega selle kuumaga kaugele kõnni. Mõnedsajad meetrid&jahutav igivana spordibaar Roey. Pandud püsti juba linna rajamisel. Ju siis teati – kuhu kuumaga ikka pakku minna.
Tulid noored mehed suurte trennikottidega, viskasid need nurka&tellisid igaüks suurimad õllekannud, mida ma eales näinud!
Kõrval vana&tegutsev välikino.
Seejärel Hiinalinn – valgete majade rivi, kus ridamisi pärlite müügisaalid. Sekka näeb mõnd üksikut inimest ka.
Matso`s Broome Brewery restoran (kus tehaksegi seda mangoõlut, mis mulle keset reisi mekkis). Kahtlemata oli seal parim söök, mis ma kogu reisi jooksul Austraalias söönud! Selles toredas&sõbralike teenindajatega kohas võtsime vastu ka Hiina Uue Aasta – tere tulemast Lambuke!
Patsid!
Ah jaa! Need ei käi lahti! Igatahes ei näita need veel mitte mingisuguseid vananemise tundemärke, vaatamata kõikidele otsakummide kadumisele ei hargne ka ise lahti&pole läinud ka märkimisväärselt karvaseks. Tekib juba hirm, et ma ei saa neid pool Elu lahti, või veel hullem – jään nendega terveks oma Eluks. Igatahes – veel ma neid ei torgi. Pole nagu sellist aega ka (sest – iga silmuse avamine on terve teadus&töö omaette).
BROOME 2
Pannkoogid söödud (mida giid juba pool ööd küpsetanud oli)&bussi ronitud – kui paari minuti pärast läks buss katki. Ja jälle oli giidil palav töö käsil, seekord õnneks ainult 1,5 tundi. Küll selle ameti mehed on laia haardega – sõit, bussiremont, giiditeenused, matkamine, esmaabi, vetelpääste, kokkamine, laste lõbustamine… - &selle kõige paigutamine ajagraafikusse!
Kaheksakümne Miili Rand&võrratud merekarbid. Aga vette saamisest ei maksa unistadagi – ohtlikud lained&haikalad.
Eestis olles imestasin, kuidas Terje küll suudab tõusta 5-6 hommikul&minna trenni?! Seda oli eriti raske mõista öise eluviisiga&hommikuse pika ärkamisega inimesel. Aga siin maal lihtsalt ei ole mitut tüüpi. Sest kell 5 tõuseb kõrvetav päike, hiljemalt pool 6 kisuvad kärbsepilved Sul lina pealt& - edasi on juba tappev kuumus. Ja kui siis õhtul 7 ajal loojub päike, polegi muud soovi, kui kiire õhtusöök (aeglaselt ei saa – sääsed ju)&magama! Ma olen võimeline kella 8-st unne suikuma&5-st enam magada ei saa…
Ooo, lõpuks Broome! Homme siis selle linnaga tutvust tegema!
Ei pääse veel reisiseltskonnast – koos India Ookeanis kümblemine&päikeseloojangu nautlemine.
Ja siis – kas lõpuks ometi VABADUS?!
Patside lahtivõtmiseni 0 päeva!
BROOME 1
Broome`ga seostatakse imelist India ookeani päikeseloojangut valge liivaga rannas Cable Beach, pärlipüüdmise ajalugu (mis tegelikult ei ole kõige helgema taustaga), kaameliradasid kõrbesse, 130 miljonit aastat vana dinosauruste jalajälgi.
Linn ise näeb välja igivana – nagu mõne vesternfilmi dekoratsioon -&aeg näib siin seisvat. Nagu ka õhk, mis on tulikuum&ilma igasuguse tuulevirvenduseta.
Ei saa teha järeldusi esmamulje järgi.
Hommikul põrkasin kokku suure&stiilse naisega: külgedelt paljaks aetud&keskelt tupeeritud juuksehari, tätoveeringud, ülisuured ehted (kaelas pirakam opaal, mida ma eales näinud), kirjud&dekolteeritud rõivad. Vastukaaluks kõigile hommikustele rõõmsanäolistele hallootajatele puurisid tema pruunid silmad mulle teravalt otsa. Ma vist ei meeldi talle...
Pisut hiljem ootasime bussi. Seda ei tulnudki, küll aga üks igivana&tohutut müra tegev džiip. Seesama naine roolis viipas käega&ütles kähedal, vastuvaidlemisele mittekuuluval häälel – sellise ilmaga lähete hulluks, kui veel pole läinud – hüpake ruttu peale!
Autos oli kõik iseseisva naise varustuseks hädavajalik: õnged, võrgud, bensiinikanistrid, „krokodillitangid“ (vist voolujuhtmed?!), mutrivõtmete komplekt… Kuidagi mahtusime meiegi nende vahele…
Eluviis, kus valitakse huvitav koht&kui meeldib – jäädaksegi mõneks ajaks. Broome`s oli ta olnud paar aastat, enne seda Tasmaanias viis&siis tuli elupikkune loetelu. Vaba, iseseisev, suur&ilus.
Imestus selle üle, et mu värvilised tattood on nii ilusad&et ta ise pole selle peale tulnud – tema pildid puha must-valged. Tundis muret mu sääsekuplade sügamise pärast. Ütles tundvat enne meid ühtainumat eestlast&võttis koordinaadid – kuskil on rahvas, kes kogu aeg laulab ning ta tahab seda maad oma silmaga näha ning laulu kuulda!
Ega selle kuumaga kaugele kõnni. Mõnedsajad meetrid&jahutav igivana spordibaar Roey. Pandud püsti juba linna rajamisel. Ju siis teati – kuhu kuumaga ikka pakku minna.
Tulid noored mehed suurte trennikottidega, viskasid need nurka&tellisid igaüks suurimad õllekannud, mida ma eales näinud!
Kõrval vana&tegutsev välikino.
Seejärel Hiinalinn – valgete majade rivi, kus ridamisi pärlite müügisaalid. Sekka näeb mõnd üksikut inimest ka.
Matso`s Broome Brewery restoran (kus tehaksegi seda mangoõlut, mis mulle keset reisi mekkis). Kahtlemata oli seal parim söök, mis ma kogu reisi jooksul Austraalias söönud! Selles toredas&sõbralike teenindajatega kohas võtsime vastu ka Hiina Uue Aasta – tere tulemast Lambuke!
Patsid!
Ah jaa! Need ei käi lahti! Igatahes ei näita need veel mitte mingisuguseid vananemise tundemärke, vaatamata kõikidele otsakummide kadumisele ei hargne ka ise lahti&pole läinud ka märkimisväärselt karvaseks. Tekib juba hirm, et ma ei saa neid pool Elu lahti, või veel hullem – jään nendega terveks oma Eluks. Igatahes – veel ma neid ei torgi. Pole nagu sellist aega ka (sest – iga silmuse avamine on terve teadus&töö omaette).
BROOME 2
Umbes
sama marsruut – jalutuskäik linnas, pärlipoodidesse sisseminek jahutuse
eesmärgil&spordibaari külastus.
Ikka imestan siinsete plekist majade üle. Need meenutavad muinasjuttu kolmest põrsakesest: Nif-Nif, Naf-Naf&Nuf-Nuf. Tuleb tuul&puhub sellisel majad minema. Aga millest Sa ikka hädaga ehitad, kui puid&kive pole...
"Is it Spain?!" - kas meie riiki polegi siis olemas?! Siin aeglaselt kulgevas linnakeses oleme nagu teiselt planeedilt.
Mis mind ikka veel üllatab&meeldib (vahel kuuma käes ka tüütab), et siin kõik suhtlevad. Poemüüja teeb plätude ostmisest terve etenduse&bussipeatuses tuleb ära kuulata kõikide vanaprouade elulood. Näiteks täna hommikune proua bussijuht jutustas meile pikalt&põhjalikult läbi valjuhääldi, miks muuseum on kinni&mida kõike head me leiame turismipunktist. Manitses veel, kuhu poole bussist väljumisel vaadata (kas ma näen välja, nagu läheks 1 x üle tee?!)&kuhu peatusesse me pärast peame minema.
Mulle meeldib, kuidas inimesed siin suhtlevad. Ja see, et nad võtavad selleks alati aega.
Ja lõpuks ometi me muudkui lendame&lendame - alt paistab ainult punane kõrb...
Ikka imestan siinsete plekist majade üle. Need meenutavad muinasjuttu kolmest põrsakesest: Nif-Nif, Naf-Naf&Nuf-Nuf. Tuleb tuul&puhub sellisel majad minema. Aga millest Sa ikka hädaga ehitad, kui puid&kive pole...
"Is it Spain?!" - kas meie riiki polegi siis olemas?! Siin aeglaselt kulgevas linnakeses oleme nagu teiselt planeedilt.
Mis mind ikka veel üllatab&meeldib (vahel kuuma käes ka tüütab), et siin kõik suhtlevad. Poemüüja teeb plätude ostmisest terve etenduse&bussipeatuses tuleb ära kuulata kõikide vanaprouade elulood. Näiteks täna hommikune proua bussijuht jutustas meile pikalt&põhjalikult läbi valjuhääldi, miks muuseum on kinni&mida kõike head me leiame turismipunktist. Manitses veel, kuhu poole bussist väljumisel vaadata (kas ma näen välja, nagu läheks 1 x üle tee?!)&kuhu peatusesse me pärast peame minema.
Mulle meeldib, kuidas inimesed siin suhtlevad. Ja see, et nad võtavad selleks alati aega.
Ja lõpuks ometi me muudkui lendame&lendame - alt paistab ainult punane kõrb...
