Paastu 5. päev

Hommikvõimlemine algas üllatusega – väljahingamise ning pea alaspidi ja käed maani rippumise ajal nägin maas midagi sätendamas – kuldselt. Sissehingates otsustasin asja uuesti kaeda ja järgmise väljahingamise ajal vaatasin veel, lausa katsusin näpuga – kas on kellegi tilluke kuldkõrvarõngas või mõni muu ehe. Korraga haldas mu pilk pisut suuremat muruplatsi, kui kolmnurk oma nina ja silmade vahel. Nägin, et kogu maa sätendab - kuldselt ja hõbedaselt! Tavaolukorras ja kiires argipäevasaginas oleks öelnud – lihtsalt hommikune kaste... Aga – see oli hommikune kaste!!!

Juba esimesest paastukorrast mäletan seda muutust. Ükskõik kui must-hall-valge aastaaeg ka poleks, mida päev edasi, seda enam lisandus värve. Mäletan isegi, kuidas ühel päeval seisatasin kepikõnnirajal ja vaatasin maast väljaturritavat kuivanud rohututti – millised imelised värvid, kui palju kõikvõimalikke toone! Ja siis tõmbasin õndsalt kopsud õhku täis – milline nauding, värskuse lõhn! Keppidega - edasi!

Doktori vastuvõtul küsisin, kas minuga on kõik ikka korras?! Kuigi enda rahustuseks olin juba eelnevalt paasturaamatust lugenud, et jääkainetest vabanemine toob tihti kaasa sisemise kerguse, tiivustatuse ja rõõmsa lootuse tunde ning et tuntakse end nagu uuesti sündinud! Selle kohta kasutatakse isegi väljendit „paastueufooria“!
Doktor vastas – Elu peabki olema eufooria! Iga päev, isegi iga moment toimub midagi head!
No see on küll tore!

Küll siin on tihe graafik! Kohe esimesel päeval infotunnis antakse kätte "tunniplaani leht", kuhu me igal õhtupoolikul paneme järgmise päeva „tunnid“ kirja. Ja neid on ikka tihedalt küll. Kõik on nii huvitav ka, et midagi eriti ära jätta ei raatsi.

Kahju ainult kaasa võetud asjadest, mida kõike arvasin siin ära tegevat ja mis sõidavad niisama koju tagasi – raamatud (kaks saan ikka läbi loetud ka), ajakirjad (andsin teistele sirvida, eks ise loen kodus) ja käsitöö (no polegi mulle seda soont antud). Tegelikult – siin soovitataksegi ju puhata!

Minu massööri kuldseid käsi ei saa sõnades kirjeldada! Täna massaažil olles tabasin end mõttelt (väga harva tuleb neid pähe, sest hetkes olla on nii hea), et ma tean kohe kindlalt mida tähendab väljend „maa ja taeva vahel“! Mis on maa ja taeva vahel?! Massaažilaud!

Ja veel - olen ikka tõesti siin õnnega koos! Vähe sellest, et ma saan öösel pidžaamaga magada, vaid võin sellega ka terve päeva ringi käia (sõbrad teavad minu armastust pidžaamade vastu)! Nädal pidžaamas!

Kelle ma nüüd pidžaamajutuga ära ehmatasin, siis lugegu natuke nalja (kuna inimesed kulgevad siin nagu roosa mulli sees, siis juhtub kogu aeg asju):

Minu kulla toanaaber läks duši alla - vaatamata sellele, et oli ennist prillid ära kaotanud. Pesi ja protseduuritas (ei tööta küll selle keti heaks, aga tal on kaasas väga hea asi - Surnumere koorija ja kehakreem Nevo), sai puhtaks ja kauniks ning lõpetuseks lasi endale jahedat vett näkku. Uups, prillid jäid ette!

Täna hommikul sahmis üks lätlane õnnetult punase jopega – pani selga, võttis jälle ära, vaatas taskuid ja lukke... Selgus, et ta oli varem välja läinud, võtnud jope, teinud mõned pargiringid ja – siis sai aru, et see polegi tema jope! Lohutasin teda, et ega see jope siit kaugele kõnni, teeb ka kuskil maja ümber tiire. Ja natukese aja pärast tuligi see uksest sisse. Kandja ärkas nagu talveunest, kobas jopet siit ja sealt ning sai aru – see polegi tema jope!

Võimalik vaid Loodus Spaas!