ŠOKOLAAD

Vahel on koosoldud aeg küll lühike, aga sellest saab suur sõprus.
Meie kodus ja kiisutüdruk Maijale seltsiks oli üleni must ja päikese käes sillerdavalt pruuni helkleva kasukaga kassipoiss Šokolaad. Nimi Šokolaad oli täpselt tema jaoks - pealt šokolaadikarva, seest suure südamega ja väga sõbralik.
Kahjuks sai Šokolaad meil olla vaid 1 nädala ja 1 päeva. Siis ei pidanud kiisuke enam vastu ja suur haigus viis ta ära. Sinna, kuhu pisut varem oli läinud meie kallis Hubert - Kiisude Paradiisi. Proovin ennast lohutada mõttega, et nad on nüüd koos. Ja sõbrad. Hubert ja Šokolaad.
PUHKA RAHUS KALLIS ŠOKOLAADIPOISS, SA EI PEA ENAM TUNDMA VALU EGA HIRMU...

 

See ei ole HUBERT, aga...

See ei ole Hubert. Aga sügis näeb samamoodi välja.

Ma ei taha sõprade Elu raskemaks teha, aga tahan jagada üht ilusat kirja:

Kallis Liana!
Lein tähendab kurbust siiajääjate, mitte lahkujate pärast. Hubert vaatab kiisude taevast kõige peh...mema pilve pealt ja temaga on kõik hästi. Meie siin peame hakkama saama ilma temata. Ja see on kurb ja raske.

Mul on siiani meeled see õhtupoolik, kui võtsime Huberti kaasa Figuurisõprade kokkusaamisele. Võtsime mõtlemata, mis see Hubertile tähendaks, võtsime vaid selleks, et näidata - ka kassidel on kaaluprobleeme. Täna tean, et see kõik oli Huberti saatuses juba ette kirjas. Hubert pidi jõudma Sinuni ja kõik muu oli ainult õigete vahendite valimine. Mul on siiralt hea meel, et sain olla vahend Huberti jõudmisel Sinuni.

Loomad tulevad meie ellu kindla eesmärgiga - õpetada meile midagi olulist. Reeglina on loomad isetud - nad annavad rohkem kui vastu saada tahavad. Ja ometi tundub meile, et me ei jõua iial oma lemmikute heaks teha kõike, mida nad väärivad. Sina tegid Huberti jaoks kõik, mida ta vääris. Sa muutsid Huberti elu õnnelikuks. Huberti saatuses oli kirjas muu kõrval ka talle antud aeg. Nüüd on see saabunud. Sa ei saa enam paitada Huberti pehmet kasukat, aga Sulle jääb alatiseks meelde, mis tunde see tekitas. See mälestus aitab Sul edasi minna.
 

9. nädal

Tänavune aasta on kõikjal uskumatult pihlakarohke. Seega sai 9. nädal endale alapealkirjaks "Pihlakas".
See mõrkjamaiguliste viljadega iludus kaunistab ka minu koduvärava-esist. Kuna ka metsas on kõik pihlakad piisavalt saagirikkad, siis on sel aastal linnud säästnud meie puud ja nii ta siis ilutseb siiani oma rohkete pihlakakobaratega...
Nii ilusad ja isuäratavad on, et tegin mitmeid kokanduslikke katsetusi nende uskumatult vitamiinirikaste marjadega. Paari katsetust degusteerisime ka Tervisetoas, kus asendasin sel korral Lianat.
Sellesse nädalasse jäi ka mu ema juubelisünnipäev, mida tähistasime neljal järjestikusel päeval. Sisimas arvasin (loe: kartsin), et see lõpeb kaalule astudes korraliku "plussiga". Jõin igaks juhuks rohkelt vett ja liikusin ka piisavalt palju.
Ning suur oli mu üllatus, kui astusin kaalule - oli hoopis "miinus" ja lausa-1,5 kg!!!
Ja nagu väike "kaalujuubel" ka ehk siis kahe kuuga-10 kg!!!
See on niiiiiiiii võrratult hea ja uhke tunne!!!

(P.S. Ühel pildil "pihlaka-üllatusmoos", mis järjekordne omalooming)

HUBERT 2007-2014

Kaotades suure ja tõelise sõbra teeb see suurt valu. Vahel võid kaotada kedagi ootamatult. Või siis kild killu haaval. Kuigi tead, et Ta varsti läheb ja peaksid nagu olema selleks ette valmistunud, ei ole ikkagi selleks kunagi valmis. Ikkagi on ootamatus, tühjus ja valu.
Kindlasti on homme uus päev, päike tõuseb - aga Teda enam ei ole. Ei ole tavapäraselt mulle vastu tulemas, targalt otsa vaatamas ja siis küsivalt "nurr" ütlemas: et mis me täna koos ette võtame, ega Sa ometi pikalt kodust ära ei ole ja lõppude lõpuks - kas süüa saab?!
Ma püüan mõista, et valu on normaalne. Ma peangi seda tundma. Pean selle läbi elama. Ja ainult lootma, et ühel hetkel läheb kergemaks.
Kas Elu on õiglane? Ma ei oska sellele küsimusele vastata, kuigi olen sellele palju mõelnud. Kui üks väga Elu ja inimesi armastav kiisu elab kaua tänaval, võitleb oma ellujäämise eest päevast-päeva, satub siis turvakodusse, saab sealt abi ning - lõpuks ometi Oma Kodu... Siis MIKS peab ta sattuma raske haiguse küüsi ja lahkuma siit ilmast?
Aga ühte ma tean. Seda, kuhu Hubert läks. Hubert on nüüd Kiisude Paradiisis ja kindlasti sai ta endale kõige pehmema pilve. Sest Hubert armastas ja aitas kõiki ning kõik armastasid Hubertit.
Head teed Sulle minna, armas sõber! Kuigi mu kodus pole enam kiisut nimega Hubert, on nüüd nüüd kaitseingel nimega Hubert!
PUHKA RAHUS, KALLIS HUBERT! 

 

 

  

8. nädal

8. nädala märksõna oli suvikõrvits.

Sai valmistatud nii soolaseid kui magusaid hoidiseid. Lisaks toidud, kus suvikõrvits sai pandud kas pannile või praeahju, vormiroana jne. Variante oli palju-palju...

Kaalulangusele mõjus seegi nädal soodsalt: -0,6kg ja nüüdseks juba kokku -8,5kg!!!

Pildile jäi "üllatusmoosi" valmimine. Moosi ennast degusteerisime Tervisetoas ja retsepti jagati ka!!!

ÜLLATUSMOOS

1 kg kooritud ja tükeldatud suvikõrvitsat
1-2 tükeldatud pirni
1 riivitud õun
2 sidrunit
3-4 cm jupp ingverit
900 g moosisuhkrut
30x30 cm tükk marlit

Sidruni koore kollane osa tükeldada (või riivida). Sidrunid poolitada ja mahl välja pigistada. Tühjakspigistatud sidruni poolikud panna marli sisse ja siduda poti sanga külge.

Suvikõrvits ja pool sidrunimahlast panna potti keema - aurustuma nõrgal kuumusel, siis lisada pirnitükid. Kui kogu vedelik on aurustunud, lisada ülejäänud sidrunimahl, suhkur ja ingver. Keeta tihenemiseni.

Võta välja marlikott ja pane moos steriliseeritud purkidesse!

 

7. nädal

Selle nädala sisse jäi augustikuu viimane ujumine. Kirjutan meelega augustikuu viimane,
sest ei saa veel päris kindel olla, et septembris enam järve ei lähe...
Ja ikka vesi ja liikumine!!! 

Rohkesti köögivilja (suvikõrvitsa-aeg), puuvilju (õuna-aeg), igasugu salateid ning sekka ka maiustusi...

Lisaks väike stress - töökaotus ja oh imet - ka täitsa arvestatav kaalukaotus -0,8 kg!!!
Nii lahe on see, et teisedki märkavad juba minuga toimunud muutusi!
See lisab optimismi, tõstab enesetunnet ning lisab jõudu edasi püüelda sel teel.
Kokku siis 7 nädalaga 7,9 kg!!! Pole ju paha!?