Mosaiigikillud Indiast 2

Inimesed minu ümber 
Eelmise aasta sügisel tutvusin ühe imelise inimesega, kes oli selleks ajaks peaaaegu aastajagu elanud toorveganina ja rääkis ajurvedast väga sütitavalt. Peale ajurveda pulsidiagnostikat muutis ta täielikult oma toitumist, vabanes tervisehädadest, liigsetest kilodest ja leidis endas jõu aidata paljusid inimesi nende eluraskustes. Ta rääkis ajurvedast nii sütitavalt, et ka minul tekkis selle vastu suur huvi. Ja kuidagi kohtusin ma veel ja veel inimestega, kes kõik rääkisid ajurveda imepärasusest. 

Ajurveda 
Ajurveda on pärit India Veeda kultuurist ja seda peetakse vanimaks tervise eest hoolitsemise süsteemiks. Indias on seda praktiseeritud üle 5000 aasta. Sanskriti keeles tähendabki see „teadus Elust“. Ülemaailmne Tervishoiuorganisatsioon on tunnistanud ajurvedat kui kaasaja üht efektiivseimat meditsiinisüsteemi ja ajurvedal on suur panus 21. sajandi meditsiini ülemaailmses arengus.                                                                   
Ajurveda põhieesmärgiks ei ole mitte lühiajaline mõju inimese organismile, vaid pikaks ajaks ihu ja hinge harmooniasse viimine. Austatakse seda, et me kõik oleme erilised ja erinevad. Inimese põhitüübid - vata, pitta ja kapha - tulevad välja inimese toitumisest ja käitumisest ning võivad inimese teha kas terveks või haigeks.
Ajurveda järgi saab inimene ise oma tervise eest hoolt kanda. Muudad ennast – muutub maailm. 

Ajurveda arst 
Kui ma eelmise aasta novembris sain teada, et jõulukuul külastab Eestit ajurveda arst Indiast, panin ennast kohe kirja. Hea, et kohe – sest minu suureks imestuseks täitusid kõik ajad imekiirelt. Olin vapustatud doktori kiirest diagnoosimisvõimest ja minu lahtilugemisest – nagu emakeelset ja suurekirjalist raamatut.
Kas see on siis minu omapära, või Kaalude tähtkujule omane, aga tahan kõike üle kontrollida ja enda jaoks lahti mõtestada. Arsti visiit vapustas mind väga, aga tahtsin veelkord vanaaja teadust proovile panna ning diagnoosi õigsuses veenduda. Mõtlesin, et kui kord satun Indiasse, siis lähen uuesti ajurveda arsti juurde ja vaatan, mis diagnoosi ma siis saan. 

Juhuseid ei ole 
On palju inimesi, kes ütlevad et juhuseid ei ole. Ja seda veel vähem Indias. India pidi kokku tooma õiged inimesed ja õigel ajal. Just need, keda hetkel kõige enam vajad. Uskumatul kombel kohtusin mina inimestega, kes rääkisid ühest ja samast ajurveda keskusest ja kiitsid sealseid ülimõnusaid protseduure. Nii siis saigi mindud Dr. Sudhindra Adiga Uppoor juurde Ayurshree Ajurveda keskusesse Calangutes. 

Uus diagnoos=vana diagnoos 
Üllatav, uskumatu ja imeline – juba teine doktor, kes katsus ainult kolme sõrmega pulssi, vaatas keelt ja küüsi (minu puhul pisut raskendatud ettevõtmine!) ja siis hakkas rääkima. Rääkis ära kõik, mis olnud, mis praegu olemas ja mis võib tulla, kui ma elulisi muudatusi läbi ei vii. Kuhu jäävad siis kõik keerulised diagnostikad, analüüsid ja kuudepikkune patsiendivaatlus? Aga jutt ealistest iseärasustest ja stressirohke Elu mõjutustest?          
Diagnoos kattus vaat`et sõna-sõnalt Tallinnas kuulduga. Minu – kui skeptiku – sügav lugupidamine sellistele doktoritele. 
Kui nüüd ühe lause jagu rääkida endale öeldust, siis juba teine doktor rõhutas kõige enam minu mõtlemist. Ja et kogu maailma aitamise kõrvalt peaksin ma ka enda peale mõtlema. Kuidas – ma veel täpselt ei teagi… 

Ajurveeda massaažid 
Kuidas ma küll ootasin oma esimest massaaži! Olin infovoldikust endale kõik selgeks teinud ja ilusaks mõelnud:  kahe tunni jooksul on minu päralt kaks massööri, kõigepealt saan 45 minutit terve keha sünkroonset õlimassaaži, seejärel 10 minutit pea ja näo massaaži, 20 minutit shirodarat, 20 minutit ela kizi taimeürtidest ajurveeda kuuma töötlust turjale, seljale ja liigestele ning õndsaks lõpuks 15 minutit aurusauna.
Tegelikkuses aga mõtlesin esimese massaažiprotseduuri ajal, et enam halvem olla ei saagi ja suure tõenäosusega ma suren. Peale kaht tundi keha peksmist, mudimist ja silitamist püsisin vaevu jalgel. Suurivaevu suutsin ennast vedada randa päikesevarju alla, kus vaatamata 35 kuumakraadile lõdisesin vappekülmas. Peale külmatunde valutas mul pea, kael, selg, käed –jalad värisesid ja nägemine oli fookusest väljas. Hea, et kõige selle juures üldse ellu jäin.
Järgmisel hommikul läksin ajurveda keskusesse ainult selleks, et doktorile kõigest läbielatust tõetruu ülevaade anda ja edaspidistest protseduuridest kategooriliselt keelduda. Doktori nägu läks aga laia naeru täis ja ta pigem rõõmustas minu jutu üle. Vapustavalt head uudised, mu organism hakkas tööle! Jätkame aga protseduuridega! Seda ma polnud küll oodanud… 
Nii ma siis istusingi jalgalaskmise asemel kurnatud moel oma protseduure ootama. Et pisutki kergem hakkaks, sättisin sõrmed mulle näidatud abitoovasse kombinatsiooni ja tõstsin taevaavaruste poole. Doktoriproua muheles ja vangutas heakskiitvalt pead. Just nimelt vangutas, sest seda teevad Indias kõik. Mulle meenutab see liigutus autodesse pandavaid mängukoerakesi, kelle pea vallatute kurvide ajal küljelt küljel väriseb. Ja mul hakkaski parem – kas siis kergendust toovast näpuasendist või mängukoerakese silmade ette manamisest.
Päev-päeva järel - koputamine, siis heledad ja järjest tugevnevad laksud, lõpuks uhmrilaadne asi (puukepikese otsas linane riidepall, mis on täidetud taimelehtede, -pulbrite, sidruni, küüslaugu ja Jumal-teab-veel-millega, mida kastetakse tulikuuma õli sisse ning siis tembeldatakse kogu keha täie hooga läbi). Kõige selle peale aga liblikõrn puudutus üle terve keha. Või pehme väike ämblikujalake. Nagu Charlotte koob võrku, mõtlesin viivuks.
Seejärel saabub õnnis vaikus. Nii hea on olla. Alates teisest seansist läks Elu ilusaks. Ah siis selline ongi taevas! – mõtlesin. Sain vist jala ukse vahele! 

Shirodara 
Shirodara oli kahtlemata minu lemmik. Pole kunagi varem midagi sellist tundnud, ega niimoodi lõdvestunud.
Shirodarat nimetatakse kolmanda silma massaažiks. Selle protseduuri ajal valatakse laubale peenikese ja katkematu joana sooja õli. See viib organismi transisarnasesse seisundisse ja lõõgastab. Mida mõistus samal ajal teeb? Mõistus tukub. Ei ühtegi mõtet ega sisedialoogi. Täielik puhkus.
Kus kohast küll tuleb värvidemäng selle protseduuri ajal, kui silmalaud on suletud? Või kas mul üldse on seda vaja teada – pigem lihtsalt nautida (kuigi silmanurgast suutsin juba esimesel korral tähele panna, et massaažilaua kõrval on gaasiballoon, ühe auguga gaasipliit ja selle kõrval palju seesamiõliga plastikpudeleid…). 

Aurukapp 
Kahetunnine protseduur päädib istumisega kapis – sõna otseses mõttes. Et ka aurusauna funktsiooni saab nii lihtsalte vahenditega lahendada! Väikese kapikese sees on pöördtool, mis kruvitakse istuja pikkusele sobilikuks. Sobilik pikkus eeldab ukse kinnipanekul pea väljaulatmist kapipealses asuvast august. Siis aetakse vesi pliidil keema, aur tuleb vooliku kaudu kappi ja kuuma aurusauna funktsioon ongi täidetud. 

Peavaluroht India moodi 
Kuum kliima, palju uusi elamusi ja ajurveda protseduure panid esimestel päevadel pea valutama. Ega ma polegi varasest lapsepõlvest peale teadnud, milline oleks Elu ilma peavaluta. Doktor soovitas – nagu pea sees tuksub, võtta valu ennetamiseks laimisoodat suhkruga. Ja kohe hakkabki kergem. Nii lihtne arstirohi – või on sisendusel ja Indial oma mõju?! Ega vahet ei olegi. Peaasi, et see aitab. Ja – see tõesti aitas. 

Doktoriproua sarid ja minu mõtted riietest 
Keskuses oli assisteerimas ja oma ilu näitamas doktoriproua, kelle saride mitmekesisus ja värvigamma olid vapustavad. Need ei kordunud mitte ühelgi minu sealkäidud päeval. Palju tal neid küll on? Lõpuks sai minu naiselik uudishimu võitu ja ma küsisin. Ta ise ka ei teadnud.
Algul olin hämmingus, kas tõesti? Aga siis tabasin end mõttelt – ega minagi tea, kui palju rõivaid mul on. Osad neist on ostetud mõne tuju ajel, osad lohutuseks, osad soodsa hinna tõttu. Vahel leian riietekapist üllatusi. Aga kannan ma ikka lemmikuks saanud ja hästi sisse kantud rõivaesemeid. 

Ajurveda keskusest saadud tarkus 
Vahel tuleb vähem mõelda ja lasta ajul puhata. Ja üldse – ei ole häid ja halbasid olukordi, vaid mõtlemine ise muudab need kas heaks või halvaks. Pigem siis mõelda juba head. 

Jätkub…

Mosaiigikillud Indiast

Tänusõnad 
Kõigepealt tahaksin tänada Ahtot, Leidat ja Enekeni, tänu kellele minu esimene lähem kokkupuude Indiaga teoks sai. Kõiki sõpru ka, kes positiivselt kaasa elasid. 

India unistus

Olin sellest kaua unistanud. Vaat`et vähemalt pool oma Elust. Mäletan lapsepõlveaaegseid Rõuge Kultuurimaja kinoskäikusid, kus väga tihti näidati mõnda Bollywoodi filmi. Ei seganud lumi, vihm ega äike – kui neid filme näidati, olin alati kohal. Ilmastikuolusid trotsides ja peljates surusin ikka oma kinokopikad pihku ning ruttasin kohale. Väga tihti olin vaid mõne kinokülastajaga, sest millegipärast nappis tihti publikut.  Istusin tühjas saalis, nina ülespoole ekraanile suunatud ja olin väga õnnelik. 

India toit

Ma olin vist küll ainuke, kellele india toit nii väga meeldis. Peale kohalike, muidugi. Kuidagi ei tüdinud ära vürtsidest ega karrist. Kõik tundus nii hea, välja arvatud chai. Sellel oli lapsepõlvest tuttav maitse – nimetagem seda siis „lehmamaitseks“. Mina, kes ma kasvasin talus, ei suutnud juua maapiima. Et vanaema käest vähegi usutava jutuga pääseda, ütlesin lüpsisoojal ja vahutaval piimal olevat just nimelt see „lehmamaitse“ juures. Vahel läks õnneks, aga vahel pandi ikkagi kruus pihku.

Mulle maitsesid õlis küpsetatud pirukad - samosad - mille sees oli tunda kartulit, sibulat, läätsi ja palju vürtsi. Reeglina keerati need vanasse ajalehte ja siis suruti nutsakas pihku.

Maitsvad olid ka panipurid – kartuli, tšilli, vürtside, sibula ja kikerhernestega väiksemad pallikesed, mis andsid korraliku punnssuutäie ja ajalehte keeramine jäi ära.

Ka rotisid ja naanisid oli mul heameel näha – india leivakesed, kõikvõimalike maitsevarjundite ja suurustega.

Väliõhukohtades einestades tuleb nii mõnigi hindu tunnustavalt õlale patsutama – tubli, sööd koos meiega head kraami!

Hommikusöögid meie kahetärni hotellis olid mulle väga meelt mööda. Põnev oli, sest sektoriteks jaotatud alusele sai oma äranägemist järgi laduda erinevaid rahvusroogasid. Kordusi oli vähe ja peaaegu igal hommikul oli midagi uut – vürtsist ja karrimaitselist. Masala – sain õige pea teada, segu kõikvõimalikest vürtsidest. Minu rõõmuks.

Magusast kraamist jäi meelde sõna jalebis – jahuplönn, mida oli õlis praetud ja siirupis veeretatud. Tõeline kaloripomm, aga mul oli ju puhkus!

Kas ma liha ka sõin? Oot` ma mõtlen. Ei söönud. Ei tundnud puudust ka. Sest taimetoit oli nii maitsev, et liha ei tulnud meeldegi.

Kindlasti olid kõik need söögid väga kaloririkkad – kastmed, õli, riis ja nuudlid. Aga õnneks ei jätnud need mu figuurile jälge. Kuigi hinnaklass oli nii uskumatult odav, et aina sööks head ja paremat. Ja pakkumisi tuli paremalt ning vasakult.

Juba vaatasin ka kodusel Eestimaal tegutsevaid india restorane, sest isutab. Jah, hinnaklass on teine... Pean hoogu. 

Valge vesipühvel

Andsin talle pool oma pirukast, mille sees oli küll parasjagu palju vürtsi, aga minu jaoks oli selle ümber liiga palju saia. Talle maitses see hea. Pirukas söödud, sirutas pühvel üle minu nuudliroa järele. Ei, neid ma talle ei anna.

Tark loom, pani pea mulle sülle ja leppis sügamisega. Eriti meeldis talle kõrva tagant kõhvitsemine. Korraks vilksatas mu peas mõte, et mitu putukat valge loomakese kasukast minu valgetesse pükstesse sibas (kunagi valged olnud püksid!)? Mitukümmend?

Veel üks katse nuudlite järele. Seejärel leppis pühvel ampsudega sööjate istumiste all olnud pappkastidest. Otsis välja kõige pehmemad kohad ja rebis need ära.

Pärast nägin sama looma enesekindlalt üle elava liiklusega ristmiku minemas (oleks minulgi selline julgus!) ja elektrikapist juhtmeid limpsimas. 

Kassid söögikohas

Mis mind häiris, oli see, et kõik loomad olid ülikõhnad. Kuigi mulle üritati selgeks teha, et kliima on nii kuum ja loomad ei suudagi palju süüa. Mis mulle aga meeldis, et nende vastu polnud kuskil vägivalda.

Lemmiksöögikohas nägin igal korral kaht punast kassikest. Üks neist jäi pidevalt kokapoisile jalgu ja lõpuks lükkas poiss teda jalaga eemale. Nähes mu etteheitvat nägu, haaras ta kiisu sülle ja hakkas teda ülevoolavalt kallistama. Kass avaldas tugevat vastupanu ja lõpuks pääseski hellituste eest. Kokk loputas käed musti nõusid triiki täis olevas kausis, kuivatas suurema vee pükste külge ja läks tagasi kööki – ikka hakkima ja segama. Valmis ka minu lemmik nuudliroog. 

Transvestiidid

Ühel õhtul väisasid seda söögikohta kolm kaugele silmapaistvat daami: üks rahvusriietes ja kaks imiteerides läänelikku stiili – üliohtralt litrite ja neooniga kaetud. Ühe juures jäi silma peale tema erakordselt sihvakate säärte matkasandaalid numbriga, mis lähenes küll viiekümnele. Vahel ta tõusis ja esitas kõigile söögikohas olnutele paar tantsuliigutust. Ühe sellise etteaste ajal libises tema niigi napp seelikuke maha. Eeldus, et neoonroosadele rinnahoidjapaeltele järgnevad ka roosad stringid, oli ekslik. Õnneks oli ta küll minu poole kannikatega. Tõusis üleüldine melu ja mehed vaatasid minu, kui ainukese valge naise poole selles söögikohas. Ei, ei, mina ei näinud küll midagi. Segasin keskendunult korduvkasutusel olnud plastmassist teelusikaga oma nuudliroas. Daam litrites aga istus tagasi oma kohale ja kõkutas jämedal bassihäälel naerda. 

Kõhukinnisus

Tsiteerides oma mosaiigikillukeste algust võin jälle kord öelda - mina olen vist küll ainuke (või vähemalt üks vähestest!)… Ja seda seoses kõhukinnisusega Indias. Kuuldes enne reisi kõikvõimalikke õudusjutte ja õpetussõnu toitumise kohta sellel maal, ostsin nii apteegist kui ka looduspreparaatidest kaasa teatud abivahendid ja olin niiöelda kõigeks valmis. Kahel esimesel päeval manustasin püüdlikult hea loodustoodete firma Mirra soovitavat mustikamaitselist tabletti.

Kas siis olid hirmul liiga suured silmad, toit mulle igati sobilik, või looduspreparaadid nii head – edaspidi ei tulnud mulle mõttessegi oma kõhulahtisuse pärast muretseda. Pigem vastupidi.

Õnnega ei mängita. Aga mina sõin tänaval vanasse ajalehte pakitud pirukaid, maitsesin ära kõikvõimnalikud kohalike inimeste toidud ja pesin vahel kraaniveega hambaid (suurest hajameelsusest!). 

Jätkub…