Miks mul küll alati nii kiire on?!
Miks teen mõttes palju rohkem, kui tegudes järele jõuan?!
Ja miks ma sellest üldse kirjutan?!
Sest üks asi vajab mul kohe kindlasti ära õppimist - aja maha võtmine. Isegi mu Tervisetoa tüdrukud ütlesid enne mu reisile minekut (kui olin neile "sõnad peale lugenud", et kuidas nad peaksid minu äraolekul hästi hakkama saama!), et nad saadavad ka minu teele ülesandega - leidku ma üles oma "on-off" nupp&lihtsalt puhaku! Mina aga mõtlesin siin...
Nädal enne Austraaliasse sõitu tuli külla mu hea sõbranna koos elukaasaga Soomest. Kuna meie poolt oli ees ootav reis äkilise minekuga, siis olid kuhjunud üle pea kõrgesse kuhja kodu+töö+1000 tegemist veel. Nii lasin neil enamus aega omapäi veeta, kuni linna peal äraeksimiseni välja...
Kohe pärast seda oli Saaremaale resideerunud sõbranna üle pika aja mandril koolitusel. Ei saa just öelda, et näe milline õnn, aga kokkulepitud kohtumine hilisel õhtutunnil jäi ära - kuna tema oli väsinud&mina üleväsinud. Nii siis suhtlesime selle asemel - nagu tavapäraselt ikka teeme - telefoni teel, kuni üks meist toru otsa peaaegu et magama jäi.
Ja siis, oh imet, paar päeva enne reisi helistas kallis Võrust pärit lapsepõlvesõbranna - nii harva, kui me üldse telefoni teel suhtleme (räägi veel, et Võru inimesed on ummamuudu&küsivad teistelt muudkui "ütle mulle uma telefoninummer"!)! Et tema on päälinnas käimas (loe: võrku mängimas!)&peale seda ajaks juttu. Mul ei olnud aega!!! Kalli sõbra jaoks!!!
Ning millal ma teavitasin oma armast Pärnu sõbrannat, et lähen Aussi?! Paari vaba minuti jooksul London Hong-Kong lendude vahel - kui valjuhääldi karjus juba pealeminekut&miniatuursed mandlisilmsed inimesed vaatasid üllatunult sellest üle karjuvat punupatsidega, rohkete kehapiltidega&kassiküüntega naist!
Vähemalt saan üle tüki aja suhelda oma maakera kuklapoolel asuva sõbrannaga!
Aussi inimesed on üldse lahedad! Kõik aga muudkui naeratavad ning ütlevad "how do You do" kõigile! Inimesed, kes ei kanna halli-musta-pruuni, vaid keda kannavad värvid ise! Inimesed, kes julgevad elada! Ei, nad isegi ei tundu sellele mõtlevat - nad armastavad elada! Loomupärasest erinevad asjad ongi minu silmis need õiged asjad!
Ah jaa! Kui veel rääkida inimestest, siis pea-alaspidi-maa lennujaama ametnikest. Millega üllatas karmiks peetud Austraalia turvakontroll?! Oma kiirusega meie maale laskmisel! Oli ainult üks&korduv küsimus - kas tõesti kestab reis 40 päeva&seda saab teha ainult väikse seljakotiga?!
Huvitav, mida küll veavad need, kes vaevu suudavad kohvripüramiididega ülekoormatud kärusid lükata?! Kogu suguvõsa reisikotis kaasas?! Võllanaljad...
Ma loodan, et mu lähedased teavad, kui väga ma neid armastan! Ja - inimesi üldse!
