Aussie, 4

MELBOURNE
Kuigi suurem osa reisi on veel ees, siis just Melbourne`i juures on eriti paslik söögist pajatada. Sest tundub, et siin armastatakse süüa - alates hommikusöögist kohvikus, kuni hilise õhtusöögini aias.  

Kümneid kilomeetreid randu&ilusaid vaateid – just toidu nautimiseks loodud! Sest pool aastat on vesi liiga jahe, lained surfamiseks ei sobi ja haid jõlguvad kaldaläheduses ringi. Noh, tegelikult küll ujuvad.
Trendikas on juba hommikul süüa väljaspool kodu – kohvikud on tõesti nii hubased. Kohvivalik on üüratu. Lihtsam ongi vist minusugusel võhikul öelda: „Same“, ehk siis nagu eelmine tellija! Ja muideks – enamus sööb hommikuks muna peekoniga!
Minule üllatuseks õhtuti ei kiirustatagi töölt koju - aiatöödele, koristama jms. Hoopis ilusate vaadetega söögi-&joogikohad on puupüsti täis seisvaid pintsaklipslasi&kontorikleite. Ju on päeval kõvasti tööd tehtud&pole saanud kolleegidega vestelda. Tuleb siis mõned tunnid vabast ajast näpistada.
Ja siis õhtusöök: friteeritud/paneeritud/küpsetatud liha&valge sai. Burgerid, wrapid&friikartulid. Millegipärast on põhirõhk valgel saial (sellisel minu jaoks maitsetul&lumivalgel, mis vist ka kuude möödudes "ei idane, ega mädane"). Oi kuidas meie reisiseltskonnad saia armastasid! Ikka&igal võimalusel sai, mille vahele panna vorstikesi, ohtralt ketšupit-majoneesi&pisut rohelist (vist südametunnistuse jaoks, et näe - köögivili). 
Kui nad juba hommikut alustavad väljaspool kodu süües – äkki võiks kodused kööginurgad üldse elamistest ära kaotada?!  Selle asemele võiks paigutada midagi kasulikku – suur veinikülmik, näiteks?! Sest veini juua nad armastavad ka! Aga – ainult põhjusega! Ja – põhjust leiab alati! No näiteks, kui sõbrad külla tulevad! 

Kiirtoitusid on lugematute nimetustega. Üks, mis mulle väga mmm-maitses - suur sushirull, mis anti kaasa paberkotiga (või plastikkarbis, aga see polnud nii käepärane)! Astud aga mööda oma teed&närid otsast head rulli!
Huvitav, aga teistmoodi - kohalik lihapirukas - mis imeõhukese taignaääre&paksu vedela lihatäidise tõttu ahjust välja võttes tulikuum&laialivalguv.
Siis veel kõikvõimalike maade köögid… 

Ja muideks - Melbourne on ainuke linn, kus saab vaba päeva hobuste võiduajamise puhul – Melbourne Cup. Et hobustele selle raske ameti juures väärilist silmailu pakkuda, löövad naised ennast tõeliselt üles ja lähevad hipodroomile suurt piknikku pidama. Ikka&jällegi – ohtralt süüa&juua!

NB! Poes avastasin teistsuguse viisi rasvaprotsentide lahtiseletamiseks! Pakendite peal on suurelt kirjas, mis on FAT FREE% ehk RASVATUSE %! Uhkem ju lugeda, et jogurt on 98% rasvast lage!

Oh kehakaal, kodus on meil Sinuga tõsine jutuajamine…

Aussie, 3

MELBOURNE
Nii, lõpuks siis kohal! Melbourne on elanike arvu poolest teisel kohal Austraalias.
Linn asutati Port Phillip´i lahe ümber 1835 aastal ning kiiresti kasvas see kõige tähtsamaks ja suuremaks keskuseks Rohelisel Mandril. Pealinna staatust kandis Suurepärane Melbourne, nagu linna rahvasuus kutsuti, vahemikul 1901–1927.
Minu jaoks on see tänini Suurepärane Melbourne - sest seal elab mu mu sõbranna Terje, kelle juurde alati minna&kellel on sama lahedad sõbrad! Mis on maailmas veel tähtsam?!

Austraallased ise pidid Melbourne'i kohta ütlema, et see on väga euroopalik, rahulik&sõbralik. Aastaringselt toimub seal midagi: festivalid, kontserdid, arvukalt on restorane... Lisaks muidugi kuulsad tenniseväljakud, kus toimuvad Australian Open tennisevõistlused.
Sel ajal me just teel olimegi, lootusega hoida pöidlad krussis Kaia Kanepi mängule. Aga kui olime Sydneys - ehk siis peaaegu kohal - tuli Eestist sõnum - Kaia pakkis juba reketid kokku... Mis mõttes?! Aga me olime ju alles teel?!

Melbourne oma ligi 4 miljoni inimesega elab aedlinnakutes. Väike maja aiaga, kus vahel nö külg ees edasi liikuda saab. Pole paha! Nad ise on rõõmsad!
Ühes lahedas majakeses peatusime seekord&saime sõpradeks ülilaheda eesti perekonnaga.
Tütretirtsust oli palju õppida - noor naine ei lahkunud oma toast ilma satsilise kleidita ning sinna juurde sobiva kingapaarita! Ja juuks olgu ikka kammitud&ehted rivis! Vaat` nii tüdrukud!

Esimesel hommikul Melbourne'i kesklinna poole orienteerudes (kl 2 päeval - peale 13 tunnist und!) tuli ninna roosi ja jasmiini lõhn (üks minu lemmikutest!) ning silmale avanev esimene suurim ehitus oli Ukraina Maja.
Bussipeatuses ootasime koos tumedanahalise naisterahvaga, kel kenad šokolaadilapsed ja vapustav patsisoeng. Olin juba unustanud, mis mul endal peas on - lihtsalt nii kodune ja kerge oli see. Korra käis peast isegi läbi mõte, et küll ikka mõni teine tüdruk võib olla uhke oma soengu üle. Buss lasi end oodata ja tüdruk otsustas aega kasulikuga sisustada - muudkui aga võttis kotist pikkasid kiharaid ja punus patse juurde. Haa, kunstjuuksed! Aga soeng sai veelgi uhkem.
Kui ta siis bussis kiitis minu soengut, tuli mullegi meelde, mis mul endal peas on! Vahepeal me unustame, mis meil olemas on ja kui õnnelikud me oleme. Olen õnnelik!

Melbourne`s puhkasin ikka täiega!
Mulle meeldisid tänavakunstnikud, -lauljad&muud tegelased. Mõni neist oskas enda poolt väljareklaamitut ka esitada. Aga kui ei - meeldis see, et ta lihtsalt julges teha, mida soovis!

Sõbra kommentaar minu kivil istumise pildile:
"Kui ma istusin umbes samamoodi Pariisis Louvre'i õues ja mu mees pea kuklas ringi kooserdas, tuli kiirelt üks prantsuse härra mulle mesijuttu rääkima. Pärast kodus tütar seletas, et võtta Prantsusmaal jalad paljaks ja need üles tõsta, nagu üks väsinud turist ikka teeb, on meil umbes sama, mis kiirelt aluspüksid jalast võtta. Niipalju siis eri maade kommetest. Ehk Melbourne'is nii ei ole." P.K.

KEHA&VAIMU PUHASTAV NÄDALALÕPP 10-12 APRILL 2015

Nädal aega tagasi sai teoks üks tore üritus - meie küla eit&lahe linnavurle kutsusid inimesi keha&vaimu puhastavale nädalalõpule. Üritus toimus "eide" Ave Nahkuri Raudoja Kõrtsitalus&mina olingi see "lahe linnavurle"!

Tegelikkuses hakkas lugu pihta muidugi palju varem. Olin eelmise aasta jõulukuul paastulaagris&kirjutasin blogi. Kuna laager asus Muri külas&sõpradel on kombeks mind Kiisuks  kutsuda (ju minu suure kassisõbralikkuse tõttu?!), siis panin paastukuuri kirjeldusele päälkirjaks "Kuidas Kiisu Muri külas käis". Inspiratsiooni nimeks sain ka viimasel päeval teiste paastujate "katsumusi" lugedes ette sattunud Ave Nahkuri paastupäeviku pealkirjast „Meie küla eided kannatasid nälja käes". Rääkisin veel koos minuga paastuvale sõbrannale, et küll tahaksin Avega tuttavaks saada! Sest tema kirjutis oli siiras ja  pildid muhedad! No ja kuna paastulaagrites käivadki ainult toredad inimesed, siis oleks see kohtumine nö küünlaid väärt!

Järgmine hommik oli ilm täitsa hukas, mina paastumisjärgselt nõrk, aga - sõitmas Aegviidu Jõululaadale kasside abistamisrahaks imearmsaid mängukiisusid müüma. Kiire oli. Tuhat mõtet peas...

Korraga hakkasid teeäärsed kased hirmuäratava kiirusega mulle lähenema.  Viimasel hetkel&kuidagi suutsin nende eest kõrvale keerata. Ja seal ma siis olin - käed-jalad värisemas, kõik käsitöökassid autos pilla-palla laiali, auto ise aga põhjapidi kraavis kinni.

Häid inimesi jagus teel küllaga. Mind teele tõmmata tükk aega küll ei õnnestunud, aga lähedalolevasse talusse sooja saadeti küll. Uksest sisse astudes nägin ei kedagi muud, kui Avet pilte joonistamas! Soovid täituvad (aga armas Jumal - ega mul sellega nii kiire ka ei olnud...)!

Kus kaks naist koos, seal juttu kaalust&huvitavatest enda peal kogetud katsetustest. Nii tekkiski keha&vaimu puhastava laagri mõte.

Paastuda saab sellest, millega on liiale mindud või mida on soov muuta: näiteks maiustustest, alkoholist, arvutist, telefonist, uudistest... Aga miks ka mitte elada paar päeva muretsemata või negatiivsete mõteteta... Kevad on just see aeg, mil teha head iseendale ja valmistuda imeliseks suveks! Miks teha asju üheskoos - sest kui sarnaste soovidega inimesed kokku tulevad, siis on kõik hea kergem sündimama! Me Avega tundsime, et meil endil on sellist nädalalõppu vaja. Ja oli südamest hea meel, et selliseid inimesi oli rohkem!

Millest kõigest sai talus räägitud! Erinevatest toitumisprogrammidest, dieetidest, paastudest&kes mida enda peal kogenud on. Mõned inimkatsed on ikka väga ekstreemsed... Ja on uskumatuid lugusid. No näiteks on hea teada, et kuskil Eestimaal tehakse paastu ka punase veiniga! Muidugi spetsialisti valvsa pilgu all.

Arutelud erinevatel teemadel, näiteks kas raskem on kaalus maha võtta või saavutatut hoida. Enamuse kurb arvamus - raske on kergeks jääda. Mahavõtu ajal nähakse iga päev muutust, ümberkondsed teevad komplimente, Ellu tuleb hulganisti uut&huvitavat. Aga seejärel - oled kohal. Ja siis võib kõik tunduda ühesugune, isegi igav. Õnneks on selle vastu abi olemas - see on teiste inimeste toetus, kes ise sama kogemusega&suudavad mõista.

Toimus tasside maalimise töötuba. Meid tabas inspiratsioon - kuidas saabki teisiti värskes õhus&vitamiinirikka toidu peal olles! Uhked tassid said! Koduseks meenutamiseks, kus see tehtud on&õigel rajal püsimiseks!

Päike paistis nagu tellimise peale iga päev. Kepikõnnirajal oli soe&ilus. Isegi viimasel päeval, kui ilmateade lubas taevast peaaegu et pussnuge alla saata, oli meie päevaplaan hästi paigas - 15 kilomeetrist rännakut saatis soe päike, linnulaul, koerake Milvi&mõned unised kärnkonnad. Aga nii, nagu rada selja taga&me toas sooja teed joomas - jõudis järele see lubatud ilmateade! Meid see muidugi ei seganud karvavõrdki, sest meil oli küll&veel rääkida.

Külastasime Anija mõisa. Seal oli kaunite kudumkleitide väljpanek. Soovi korral oleks suure kaalukaotuse premeerimiseks võinud osta vahulise-mahulise pidukleidi!

Ürgne saun - nagu maal ikka!

Ah et kuidas siis söögiga?! Söök tundus imeliselt hea! Lõhn, maitse&silmailu! Kuna seda oli palju&oma lahjaduselt võis kõhu korralikult täis süüa, siis polnud sugugi raske istuda kõrtsitoitu nautlevate kundedega ühes ruumis. Pigem, mida päev edasi, hakkas see meile lausa huvi&nalja pakkuma - vaatasime "möödajalutavaid" pannkoogi&majakoogi taldrikuid, et kelleni need jõuavad&kas neid osatakse ka nautida.

 

Nädalalõpu kokkuvõte tuli lausa ülivõrdes! Keskmiselt võeti kaalus alla 1,917 ehk 2 kg!!! Ja seda ainult reede pärastlõunast alates!!!

 

ME TEEME SEDA JÄLLE!
Palun õnnista meie üritust oma osavõtuga! Anna teada, milline nädalavahetus maikuus just Sulle sobiks&saame kokku Raudoja Kõrtsitalus!

 

KORDAD MÕTET - TEED TEO

KORDAD TEGU - LOOD HARJUMUSE

KORDAD HARJUMUST - LOOD ISELOOMU

KORDAD ISELOOMU - LOOD SAATUSE!

Parimat,

Liana

 

 

Aussie, 2

Kuigi viibimine HONGKONGI LENNUJAAMAS meenutas läbijooksu (run, Forest, run!), naelutas miski mind korraks tugevalt paigale. Ma nägin teda kohe. Kohalikus disaineripoes. Väike peoridiküll, mis tekitas koduselt sooja tunde - Väike Pärt - ja selle nime ta saigi. Sest alates sellest hetkest kannan ma seda kotikest kaasas (kuue nädala jooksul!)! Ja päris Pärt on ka kogu aeg kaasas - südames koos teiste sõbrakestega!

Ma olen kindlalt seda meelt, et asjad tulevad ise meie juurde. Ja just siis, kui neid pingsalt leida ei püüa, ega selle nimel hullult ei ponnista. Mulle tuli tihti  enne kuhugi pidulikumasse kohta minekut meelde, et no võiks ühel viksil&viisakal naisterahval olla üks väike&temalik teatrikotike, aga ega ma siis sellepärast linna peale tuuritama&kotiotsingule läinud. Ja nüüd siis - ole lahke - vaatab ta mulle ise vastu! Paratamatu&möödapääsmatu oli see endale osta!

HMMM, MIDA MA TAVALISELT IGAL POOL&VÕIMALUSEL PILDISTAN?
Palju aastaid tagasi ütles mu hea sõbranna Eneken, et mul olla kombeks igal pool TOITU pildistada! Ja et isegi, kui ma vahel kaloreid kokku ei loe, siis fotosid vaadates saan ikka hea ülevaate suhu pistetust! Küll ma olin üllatunud! Sest pildistasin küll, aga polnud sellega seonduvat endale teadvustanud!
Toidupäevik on üldse väga tähtis - toonitan seda ikka&jälle. Toidupäevik  - see on lisaks kõigele ka mälestused&tunded. Mõtlesin juba ammu, et järgmisel reisil panen toidufotode juurde kirja ka oma mõtted&tunded.
Kuna praegu pole veel sihtkohas, siis meenuvad eelmise Aussie reisi&toiduga seotud pildikesed (aasta siis oli 2008!).
Pipipatsidega pilt on outback-matkast, kus varahommikul lõkkeplatsil eelmise õhtu söödut-joodut üles tähendan!
Ja oli, mida tähendada, sest ööbisime lahkete kohalike kommuunis Iga Warta (tõlkes Kollase Puu Kodu), kus külavanem ise küpsetas meile lõkketuhas rahvusleiba, mida pakuti aborigeenilaste korjatud marjadest moosiga. Kogu külarahvas oli kogunenud ümber lõkke - tundus, et meid vaatama. Ja et kas me ikka sööme tuhast leiba hapu moosiga. Enne söömist lauldi mitu tundi lõkkesse&taevasse. Näiteks: "Yesterday is history, tomorrow is mistery, today is the gift, what we called the present!"

Teine pildistamise objekt on mulle, muidugi, - KASS! Kuhu iganes ma satun - mõni kiisu jääb ikka fotoka ette! Eks kass&toit ole ka omavahel hästi seotud. Kiisud oskavad heast toidust lugu pidada&igale perenaisele/-mehele väga veenvalt selgeks teha, miks nad nüüd&kohe palukest vajavad.

Nii, nüüd tagasi selle reisi juurde. ESIMENE HEA TOIT, mis ma reisilt sain oli kahe pika lennu vahel Singapuris, oodates lendu Hong Kongi. No ega see ka ei näinud palju parem välja, kui lennukis pakutav, aga selle eest oli maitse minu jaoks jumalik (vaatamata sellele, et mu kallis kaasreisija nägusid tegi&mööda terminaali ringi lippas, endale sobilikku toitu otsides). Tegu oli India Veganrestorani Comboga.

Pikkade vintsutuste järel, jõudes lõpuks ometi Austraaliasse, sai Sidney lennujaamas nauditud aknast avanevat vaadet (lennukid kängurukujutistega!)&EHK AUSTRAALIAPÄRAST KEHAKINNITUST (ehk siis - milline on see päris austraallaste toit?), märjuke sinna juurde oli küll ehedalt kohalik - külm, hõrk&meeli ülendav vein!

Lõpp läks kiireks - nagu ikka - sest saabuski kauaoodatud kutse Melbourne lennule! Issver, varsti-varsti siis päris kohal! Ja ma näen jälle armast-kallist Terjet!

Nüüd siis alles hakkab pihta SEE PÄRIS ÕIGE REIS!

Aussie, 1

Jätkan oma reisi läbielamist muljete meenutamise kaudu. Kuna sõbrad hindasid selle huvitavaks&mõni neist isegi kiitis, siis pole sugugi piinlik seda teha. Isegi selliseid arvustusi sain: "Liana, Sina võiksid vabalt mingi raamatu kirjutada! Ja lähevad letilt nagu soojad saiad!" (T.T.)

PIKAD LENNUD
Issver, kas mulle hakkavad lennud&pikad reisid meeldima?! Sest vaadatavate filmiuudiste seas on just kõik need filmid, mida ma olen viimase poolaasta sees näha soovinud, aga - mahti pole saanud (tobe vabandus iseenesest)!
Näiteks "Saja Sammu Teekond". Muusika, suured tunded&isuäratavad võtted toitudest! Filmisoovitus minu poolt neile, kellele see kõik meeldib + India&sealne köök. Kõikvõimalikud toiduga seotud suured plaanid mulle meeldivad, nagu ka söömine ise. Eks sellepärast ma peangi terve Elu meeles pidama, et "pill tuleb pika ilu peale", ehk siis peale heldet toidulauda tuleb väga kitsas kalorilugemine.

Lennukitoidust küll pilte teha ei saa – isegi mitte kõige parema tahtmise juures. Portsjonid on ehe&ebanormaalne näide naiste&meeste võrdõiguslikkusest. Kõigile ühesuurused karbid&tavaliselt sööb nii M, aga ka N kogu kahtlase välimusega sisu ära. Nukunõude suurustelt karbikestelt hõbepaberit arutades&kõrvalistuva vegetaarlase toidu poole kiigates on küll tugev tunne lihasöömine maha jätta. Sest minu halli värvi käkerdis ei meenuta küll kana, kui menüü seda ette ei ütleks.

Istun ma üldse kahe pooluse vahel - paremal käel lihaarmastaja, kes loeb paleoraamatut&vasakul jutt "loomad peavad elama". Istun, kiikan ühele&teisele poole ning korraga meenub Kristjan Jõekalda saatest "Kaks Kanget Indias", kus ta üritas sama abitult plastriistadega lennukitoitu manustada - krabile iseloomulikke liigutusi tehes. No pole ruumi&taimetoitlase ees on pisut piinlik oma paari miniatuurse kanatüki pärast. Nii et sokutan need mõlema kaasreisija suureks rõõmuks paremale käele taldrikule&söön lihtsalt kanahõngulist pastat - taimetoitlasest kaugemale&paleolasele kõhtu!

Söögi ajal näen ekraanilt filmi loomade erakordsest sõprusest:
Kiisu Clara kasvatab nii oma pehmekest, kui hanepoegi. Ühel päikesepaistelisel päeval jalutavad nad hanereas (kassireas!) rohelisele aasale - ema ees, siis kiisulaps&lõpuks haned. Mõnulevad rahulikult aasal, kuni ema saab inimpilgul vaadatuna vaat` et südamerabanduse - osad tema lapsukestest (need temast endast palju suuremad) paterdavad tiigi poole&vees nad ongi...
Huskid&jääkaru.
Kitseke&lõvi.
Koer&ahv.
Loomariigist on palju õppida. Armastus&sõprust. Või vähemalt tolerantsust&sallivust.

Ja noorvegan  mu vasakul käel poetab vahelduva eduga kogu reisi ajal pisarakesi&räägib oma kahest koju jäänud kassist...
Juba mõtlen minagi kurvalt Pärdi, Harald Pintselsaba&Maijakese peale...

Ooo, Aussie! Juhatan sisse!

Sõbrad&hääd tuttavad teavad, et ma kogu aeg midagi kirjutan. Kasvõi pähe tulevaid imelikke mõtteid&ah-haa momente.
Kuna lubasin, et sellel reisil panen midagi ka üldsusele silma ette, siis siin see on. Hakkab tulema riburada mööda. Ei teinud sellist klassikalist reisipäevikut - et kell see&too ärkasin, läksin, nägin, uinusin... Pigem mõtted, huvitavamad juhtumised&kaunimad mälestused.

20 JAANUAR 2015
Nii, nüüd see siis  algab – pikk reis tundmatusse, kaasas ainult 5 kilo väärtuses käsipagasit. Just väärtuses, sest viimnegi gramm&detail kotis on hoolega läbi mõeldud.
Unesegasena loen Neal Donald Walsch`i päevasõnumit, et ilu avaldub paljudes vormides&ei ole olemas suuremat ilu, kui Sa ise. Täpselt sellisena, nagu Sa oled, sel minutil, just praegu, muutmata midagi… Imeilus! Tere hommikut&nii ongi! Eriti kui ollakse magama mindud kell 3&äratuskell on lärmitsenud juba 5 ajal! Pikk uneaeg, mis?!
Paratamatult tuleb iseenda üle naer peale, et mõista, mõista – mis see on - seest siiru-viiruline, pealt lipi-lapiline?! Ehk siis peenemalt vihjates – sees igasuguseid mõtteid&peal väiksemast suurema poole kogu reisi särgikud. Tõeline t-pluusi kubujuss! Suvele vastu ju!
Kõige selle hunnitu hunniku peal on mu Elu üks kallemaid t-särke. Tuli tahtmine ta reisipluusiks võtta. Ja kui eile õhtul kell 10 (ja-jaa, enamus meist pakib juba mitu nädalat enne pikale reisile minekut kohvreid, rääkimata siis 6 nädala vara mahutamisest 5 kilosesse käsipagasisse – ellujäämise kursus, ehk tähtsamad on inimesed, emotsioonid&mälestused) pakkima hakkasin, kukkus kusagilt välja üks tundmatu välimusega mälupulk. Pika kemplemise peale, et kellele see kuuluda võiks, jõudsime selleni, et tark vaatab, kas seal midagi tallel on. Oli vägagi palju.

Mitmeid aastaid tagasi leidis mind üles lapsepõlveaegne kirjasõber Bangladeshist. Vahepeal oli Elu meie paberil&ümbrikus suhtluse katkestanud, mina korduvalt kolinud&nimegi muutnud. Tema aga oli Ellu viinud oma suure unistuse - loonud disainiriiete firma! Küll ma tundsin talle lapsena sisemuses kaasa - et kus küll suure&vaese pere laps, kelle kodu meenutas papist karpi, selle unistuse täitumiseni jõuab... Ja mis juhtub siis, kui ta ise ka ilmvõimatust aru saab... Õnneks ta ei teadnud seda ilmvõimatu olevat!
Kuna meie taasleidmine toimus vahetult enne mu sünnipäeva, siis sain kingituseks suure paki, milles lisaks muule ilusale oli 12 erinevat t-särki! Sünnipäevapidu ma küll ei plaaninud, aga sõbrad seda ei unustanud - nii et õhtu jooksul kogunes kenake seltskond! Ei rohkem, ega vähem, kui koos minuga 12 tüdrukut! Ja ma sain igaühega oma pakikest jagada! Niisiis - 12 ilusat tüdrukut&kõik ilusates erinevates särkides! Andmisrõõm on minu jaoks alati olnud see kõige suur rõõm! Ja lisaks veel rõõm sõbra Elu unistuse täitumise üle - KÕIK ON VÕIMALIK!

VANTAA LENNUJAAMAS küsisin reisijaid  abistavalt proualt mulle omase väikese huumoriga, et kuna ta näeb nii tark välja, siis kas ta saab mind pisut aidata. Minu küsimusele ta küll vastata ei osanud, küll aga kiitis mind vastu targaks&taevani - targad olla hoopis need, kes nii kaugele reisivad ainult 5 kilose käsipagasiga! SMILE!

Kui siis lõpuks oli käes see aeg, et tähistada hea söögi-joogiga reisi algust, ei hakanud midagi sobilikku silma. Lõpuks leidsin gluteenivaba tomati-mozarella focaccia - polnud küll päris see, aga - asi seegi, vähemalt suure nälja võttis ära&gluteenivaba ikkagi! Ise mõtlesin, et mu armas sõbranna Eve oleks mu üle uhke! Maitses pisut saepurulik (vähemalt ma kujutan ette, et see võib niimoodi maitseda). Õnneks päästis hullemast piinast juust, tomat&ruccola. Ja muidugi pokaal veini.

Mis SOOMEST meelde jäi (peale külma&lumeräitsakate)?! Muumid on siin&muumid on seal! Kas nad tõesti suudavad kõigile neile tuhandetele kodud leida?!
Ja kuused on maha võtmata - sõna otseses mõttes ripuvad terminaali laest alla! Nooh, ümber kuuse tantsu&tralli selliste puudega küll teha ei saa. Aga ruumilises mõttes - palju pinda! Huvitav, kuidas sellisel juhul Jõuluvana saabuks?!

LONDONIS vajutasin pärast turvakontrolli läbimist rahulolu määramise nuppu - ikka seda parimat. No ikka oled rahul, kui saabaste peale seadeldis piiksub (aaa, litrid! - noogutab turvaneiu mõistvalt pead)&jätkuvate katsetuste peale ilma saabasteta küsitakse, et kui palju rõngaid mul enda küljes on?! Loetlen aga kõik ausalt ette.  Selle peale ütleb tütarlaps vormis: "Great! Same here!"

JA SIIS TULEVAD PIKAD LENNUD...

22. - 25. nädal (P&P ehk paastulaager ja pühad)

Jällegi on jäänud mu postitustele pikem paus. Sellesse aega mahtus nii-nii palju uut!

Alustaks muidugi sellest, kuivõrd ma kartsin paastulaagrisse minekut - no ikka kohe hullusti kartsin. Olin lugenud mingeid paastumisega seotud foorumeid ja see kõik hirmutas mind ikka korralikult... Kartsin meeletult, et kuidas ma selle ilma-toiduta-nädala üle elan ja teatud protseduure kartsin loomulikult ka. No jänes, mis jänes...
Palju oli seda, mida proovisin / kogesin elus esimest korda!

• Esimest korda elus paastusin ja seega 1. paastulaager
• Võimlemine gymstickiga
• Vesivõimlemine spets-kinnastega (sõrmede vahel olid justkui ujunahad, seega käte asemel olid hoopis lestad)
• Seljavenituslaud, millel sain peaaegu igapäevaselt pea-alaspidi "rippuda"
• Esimest korda elus võeti veenist verd. Seda protseduuri polnud mul aega kartagi, sest kui läksin arstilt enne võimlemist küsima, mis ajal võiksin tulla verd andma, ütles ta, et teeme selle kohe ära, mis siin enam oodata... Ja nii läkski! Ellu jäin ja võimlemise ajal ei kippunud isegi pilt tasku minema.
• Soolepuhastused - no neid kartsin ikka täitsa paaniliselt. Aga ei olnudki midagi väga hullu...

Ja lisaks "hoiatati / hirmutati", et esimesel korral paastudes võib 2. või 3. päeval ikka väga halb enesetunne olla. Ju ma siis olen mingi erand, sest mul ei tulnudki sellist päeva. Minu õnn muidugi, sest ega ma tegelikult peavalu ega halba enesetunnet ju igatsenudki.
Enesetunne oli lihtsalt super...ei isegi hüper, energiat jagus erinevateks trennideks ning kaal muudkui langes! Tegevust jätkus nii, et puhata polnud eriti aegagi... hommikul varavalges üles, hilistel öötundidel magama. Aga niiiiiiii mõnus ja lõõgastav oli see nädal!

Ja oh seda rõõmu, 2.advendi hilisõhtul sain teist korda tädiks!!!

Oi, kui palju positiivset mahtus sellesse nädalasse!

Räägiks siis numbritest ka: kaalukaotus nädalaga - 5,7 kg, sh 5-päevase paastuga - 5,2 kg.
Siinkohal väike LoodusSpa nali: Lihtsa vaevaga - 5,2 kg - isegi pole pidanud sööma ega süüa tegema!

Arstikabineti vahvaid ütlemisi:
Kuna olin arstivastuvõttudel ja ilmselt ka muidu rõõmsameelne, siis hommikuti tervitas arst mind: "Tere hommikust! Kuidas läheb, Päike?"
Vererõhku mõõtma hakates vaatab eelmise päeva veeniverevõtmise kohta käel ja teatab rõõmsalt: "Oi, milline sinikas! Selle saate mälestuseks kaasa!"

Paastust taastumise esimesed päevad läksid ilusti, aga siis algasid juba esimesed "jõulusöömingud" ning asi väljus kontrolli alt. "Eks järgmine kord olen targem", jääb nüüd tagantjärgi enda lohutuseks öelda.

Ja siis tulidki juba jõulud ning aastavahetus. Ega ma eriti end tagasi hoidnudki, püüdsin vaid veidi vähendada nisu- ja piimatooteid, mis toidutalumatuse testist välja tuli.

Nii hästi või halvasti kui see ka siis õnnestus.

Uuel aastal Tervisetoas kaalule astudes ei oodanudki miinust, +1,1 kg oli täitsa ootuspärane tulemus. Nüüd on jälle aega hakata miinuseid koguma, sest uus aasta ju uus algus!