Nii, lõpuks siis kohal! Melbourne on elanike arvu poolest teisel kohal Austraalias.
Linn asutati Port Phillip´i lahe ümber 1835 aastal ning kiiresti kasvas see kõige tähtsamaks ja suuremaks keskuseks Rohelisel Mandril. Pealinna staatust kandis Suurepärane Melbourne, nagu linna rahvasuus kutsuti, vahemikul 1901–1927.
Minu jaoks on see tänini Suurepärane Melbourne - sest seal elab mu mu sõbranna Terje, kelle juurde alati minna&kellel on sama lahedad sõbrad! Mis on maailmas veel tähtsam?!
Austraallased ise pidid Melbourne'i kohta ütlema, et see on väga euroopalik, rahulik&sõbralik. Aastaringselt toimub seal midagi: festivalid, kontserdid, arvukalt on restorane... Lisaks muidugi kuulsad tenniseväljakud, kus toimuvad Australian Open tennisevõistlused.
Sel ajal me just teel olimegi, lootusega hoida pöidlad krussis Kaia Kanepi mängule. Aga kui olime Sydneys - ehk siis peaaegu kohal - tuli Eestist sõnum - Kaia pakkis juba reketid kokku... Mis mõttes?! Aga me olime ju alles teel?!
Ühes lahedas majakeses peatusime seekord&saime sõpradeks ülilaheda eesti perekonnaga.
Tütretirtsust oli palju õppida - noor naine ei lahkunud oma toast ilma satsilise kleidita ning sinna juurde sobiva kingapaarita! Ja juuks olgu ikka kammitud&ehted rivis! Vaat` nii tüdrukud!
Esimesel hommikul Melbourne'i kesklinna poole orienteerudes (kl 2 päeval - peale 13 tunnist und!) tuli ninna roosi ja jasmiini lõhn (üks minu lemmikutest!) ning silmale avanev esimene suurim ehitus oli Ukraina Maja.
Bussipeatuses ootasime koos tumedanahalise naisterahvaga, kel kenad šokolaadilapsed ja vapustav patsisoeng. Olin juba unustanud, mis mul endal peas on - lihtsalt nii kodune ja kerge oli see. Korra käis peast isegi läbi mõte, et küll ikka mõni teine tüdruk võib olla uhke oma soengu üle. Buss lasi end oodata ja tüdruk otsustas aega kasulikuga sisustada - muudkui aga võttis kotist pikkasid kiharaid ja punus patse juurde. Haa, kunstjuuksed! Aga soeng sai veelgi uhkem.
Kui ta siis bussis kiitis minu soengut, tuli mullegi meelde, mis mul endal peas on! Vahepeal me unustame, mis meil olemas on ja kui õnnelikud me oleme. Olen õnnelik!
Melbourne`s puhkasin ikka täiega!
Mulle meeldisid tänavakunstnikud, -lauljad&muud tegelased. Mõni neist oskas enda poolt väljareklaamitut ka esitada. Aga kui ei - meeldis see, et ta lihtsalt julges teha, mida soovis!
Sõbra kommentaar minu kivil istumise pildile:
"Kui ma istusin umbes samamoodi Pariisis Louvre'i õues ja mu mees pea kuklas ringi kooserdas, tuli kiirelt üks prantsuse härra mulle mesijuttu rääkima. Pärast kodus tütar seletas, et võtta Prantsusmaal jalad paljaks ja need üles tõsta, nagu üks väsinud turist ikka teeb, on meil umbes sama, mis kiirelt aluspüksid jalast võtta. Niipalju siis eri maade kommetest. Ehk Melbourne'is nii ei ole." P.K.
No comments:
Post a Comment