Aussie, 2

Kuigi viibimine HONGKONGI LENNUJAAMAS meenutas läbijooksu (run, Forest, run!), naelutas miski mind korraks tugevalt paigale. Ma nägin teda kohe. Kohalikus disaineripoes. Väike peoridiküll, mis tekitas koduselt sooja tunde - Väike Pärt - ja selle nime ta saigi. Sest alates sellest hetkest kannan ma seda kotikest kaasas (kuue nädala jooksul!)! Ja päris Pärt on ka kogu aeg kaasas - südames koos teiste sõbrakestega!

Ma olen kindlalt seda meelt, et asjad tulevad ise meie juurde. Ja just siis, kui neid pingsalt leida ei püüa, ega selle nimel hullult ei ponnista. Mulle tuli tihti  enne kuhugi pidulikumasse kohta minekut meelde, et no võiks ühel viksil&viisakal naisterahval olla üks väike&temalik teatrikotike, aga ega ma siis sellepärast linna peale tuuritama&kotiotsingule läinud. Ja nüüd siis - ole lahke - vaatab ta mulle ise vastu! Paratamatu&möödapääsmatu oli see endale osta!

HMMM, MIDA MA TAVALISELT IGAL POOL&VÕIMALUSEL PILDISTAN?
Palju aastaid tagasi ütles mu hea sõbranna Eneken, et mul olla kombeks igal pool TOITU pildistada! Ja et isegi, kui ma vahel kaloreid kokku ei loe, siis fotosid vaadates saan ikka hea ülevaate suhu pistetust! Küll ma olin üllatunud! Sest pildistasin küll, aga polnud sellega seonduvat endale teadvustanud!
Toidupäevik on üldse väga tähtis - toonitan seda ikka&jälle. Toidupäevik  - see on lisaks kõigele ka mälestused&tunded. Mõtlesin juba ammu, et järgmisel reisil panen toidufotode juurde kirja ka oma mõtted&tunded.
Kuna praegu pole veel sihtkohas, siis meenuvad eelmise Aussie reisi&toiduga seotud pildikesed (aasta siis oli 2008!).
Pipipatsidega pilt on outback-matkast, kus varahommikul lõkkeplatsil eelmise õhtu söödut-joodut üles tähendan!
Ja oli, mida tähendada, sest ööbisime lahkete kohalike kommuunis Iga Warta (tõlkes Kollase Puu Kodu), kus külavanem ise küpsetas meile lõkketuhas rahvusleiba, mida pakuti aborigeenilaste korjatud marjadest moosiga. Kogu külarahvas oli kogunenud ümber lõkke - tundus, et meid vaatama. Ja et kas me ikka sööme tuhast leiba hapu moosiga. Enne söömist lauldi mitu tundi lõkkesse&taevasse. Näiteks: "Yesterday is history, tomorrow is mistery, today is the gift, what we called the present!"

Teine pildistamise objekt on mulle, muidugi, - KASS! Kuhu iganes ma satun - mõni kiisu jääb ikka fotoka ette! Eks kass&toit ole ka omavahel hästi seotud. Kiisud oskavad heast toidust lugu pidada&igale perenaisele/-mehele väga veenvalt selgeks teha, miks nad nüüd&kohe palukest vajavad.

Nii, nüüd tagasi selle reisi juurde. ESIMENE HEA TOIT, mis ma reisilt sain oli kahe pika lennu vahel Singapuris, oodates lendu Hong Kongi. No ega see ka ei näinud palju parem välja, kui lennukis pakutav, aga selle eest oli maitse minu jaoks jumalik (vaatamata sellele, et mu kallis kaasreisija nägusid tegi&mööda terminaali ringi lippas, endale sobilikku toitu otsides). Tegu oli India Veganrestorani Comboga.

Pikkade vintsutuste järel, jõudes lõpuks ometi Austraaliasse, sai Sidney lennujaamas nauditud aknast avanevat vaadet (lennukid kängurukujutistega!)&EHK AUSTRAALIAPÄRAST KEHAKINNITUST (ehk siis - milline on see päris austraallaste toit?), märjuke sinna juurde oli küll ehedalt kohalik - külm, hõrk&meeli ülendav vein!

Lõpp läks kiireks - nagu ikka - sest saabuski kauaoodatud kutse Melbourne lennule! Issver, varsti-varsti siis päris kohal! Ja ma näen jälle armast-kallist Terjet!

Nüüd siis alles hakkab pihta SEE PÄRIS ÕIGE REIS!