Aussie, 1

Jätkan oma reisi läbielamist muljete meenutamise kaudu. Kuna sõbrad hindasid selle huvitavaks&mõni neist isegi kiitis, siis pole sugugi piinlik seda teha. Isegi selliseid arvustusi sain: "Liana, Sina võiksid vabalt mingi raamatu kirjutada! Ja lähevad letilt nagu soojad saiad!" (T.T.)

PIKAD LENNUD
Issver, kas mulle hakkavad lennud&pikad reisid meeldima?! Sest vaadatavate filmiuudiste seas on just kõik need filmid, mida ma olen viimase poolaasta sees näha soovinud, aga - mahti pole saanud (tobe vabandus iseenesest)!
Näiteks "Saja Sammu Teekond". Muusika, suured tunded&isuäratavad võtted toitudest! Filmisoovitus minu poolt neile, kellele see kõik meeldib + India&sealne köök. Kõikvõimalikud toiduga seotud suured plaanid mulle meeldivad, nagu ka söömine ise. Eks sellepärast ma peangi terve Elu meeles pidama, et "pill tuleb pika ilu peale", ehk siis peale heldet toidulauda tuleb väga kitsas kalorilugemine.

Lennukitoidust küll pilte teha ei saa – isegi mitte kõige parema tahtmise juures. Portsjonid on ehe&ebanormaalne näide naiste&meeste võrdõiguslikkusest. Kõigile ühesuurused karbid&tavaliselt sööb nii M, aga ka N kogu kahtlase välimusega sisu ära. Nukunõude suurustelt karbikestelt hõbepaberit arutades&kõrvalistuva vegetaarlase toidu poole kiigates on küll tugev tunne lihasöömine maha jätta. Sest minu halli värvi käkerdis ei meenuta küll kana, kui menüü seda ette ei ütleks.

Istun ma üldse kahe pooluse vahel - paremal käel lihaarmastaja, kes loeb paleoraamatut&vasakul jutt "loomad peavad elama". Istun, kiikan ühele&teisele poole ning korraga meenub Kristjan Jõekalda saatest "Kaks Kanget Indias", kus ta üritas sama abitult plastriistadega lennukitoitu manustada - krabile iseloomulikke liigutusi tehes. No pole ruumi&taimetoitlase ees on pisut piinlik oma paari miniatuurse kanatüki pärast. Nii et sokutan need mõlema kaasreisija suureks rõõmuks paremale käele taldrikule&söön lihtsalt kanahõngulist pastat - taimetoitlasest kaugemale&paleolasele kõhtu!

Söögi ajal näen ekraanilt filmi loomade erakordsest sõprusest:
Kiisu Clara kasvatab nii oma pehmekest, kui hanepoegi. Ühel päikesepaistelisel päeval jalutavad nad hanereas (kassireas!) rohelisele aasale - ema ees, siis kiisulaps&lõpuks haned. Mõnulevad rahulikult aasal, kuni ema saab inimpilgul vaadatuna vaat` et südamerabanduse - osad tema lapsukestest (need temast endast palju suuremad) paterdavad tiigi poole&vees nad ongi...
Huskid&jääkaru.
Kitseke&lõvi.
Koer&ahv.
Loomariigist on palju õppida. Armastus&sõprust. Või vähemalt tolerantsust&sallivust.

Ja noorvegan  mu vasakul käel poetab vahelduva eduga kogu reisi ajal pisarakesi&räägib oma kahest koju jäänud kassist...
Juba mõtlen minagi kurvalt Pärdi, Harald Pintselsaba&Maijakese peale...

Ooo, Aussie! Juhatan sisse!

Sõbrad&hääd tuttavad teavad, et ma kogu aeg midagi kirjutan. Kasvõi pähe tulevaid imelikke mõtteid&ah-haa momente.
Kuna lubasin, et sellel reisil panen midagi ka üldsusele silma ette, siis siin see on. Hakkab tulema riburada mööda. Ei teinud sellist klassikalist reisipäevikut - et kell see&too ärkasin, läksin, nägin, uinusin... Pigem mõtted, huvitavamad juhtumised&kaunimad mälestused.

20 JAANUAR 2015
Nii, nüüd see siis  algab – pikk reis tundmatusse, kaasas ainult 5 kilo väärtuses käsipagasit. Just väärtuses, sest viimnegi gramm&detail kotis on hoolega läbi mõeldud.
Unesegasena loen Neal Donald Walsch`i päevasõnumit, et ilu avaldub paljudes vormides&ei ole olemas suuremat ilu, kui Sa ise. Täpselt sellisena, nagu Sa oled, sel minutil, just praegu, muutmata midagi… Imeilus! Tere hommikut&nii ongi! Eriti kui ollakse magama mindud kell 3&äratuskell on lärmitsenud juba 5 ajal! Pikk uneaeg, mis?!
Paratamatult tuleb iseenda üle naer peale, et mõista, mõista – mis see on - seest siiru-viiruline, pealt lipi-lapiline?! Ehk siis peenemalt vihjates – sees igasuguseid mõtteid&peal väiksemast suurema poole kogu reisi särgikud. Tõeline t-pluusi kubujuss! Suvele vastu ju!
Kõige selle hunnitu hunniku peal on mu Elu üks kallemaid t-särke. Tuli tahtmine ta reisipluusiks võtta. Ja kui eile õhtul kell 10 (ja-jaa, enamus meist pakib juba mitu nädalat enne pikale reisile minekut kohvreid, rääkimata siis 6 nädala vara mahutamisest 5 kilosesse käsipagasisse – ellujäämise kursus, ehk tähtsamad on inimesed, emotsioonid&mälestused) pakkima hakkasin, kukkus kusagilt välja üks tundmatu välimusega mälupulk. Pika kemplemise peale, et kellele see kuuluda võiks, jõudsime selleni, et tark vaatab, kas seal midagi tallel on. Oli vägagi palju.

Mitmeid aastaid tagasi leidis mind üles lapsepõlveaegne kirjasõber Bangladeshist. Vahepeal oli Elu meie paberil&ümbrikus suhtluse katkestanud, mina korduvalt kolinud&nimegi muutnud. Tema aga oli Ellu viinud oma suure unistuse - loonud disainiriiete firma! Küll ma tundsin talle lapsena sisemuses kaasa - et kus küll suure&vaese pere laps, kelle kodu meenutas papist karpi, selle unistuse täitumiseni jõuab... Ja mis juhtub siis, kui ta ise ka ilmvõimatust aru saab... Õnneks ta ei teadnud seda ilmvõimatu olevat!
Kuna meie taasleidmine toimus vahetult enne mu sünnipäeva, siis sain kingituseks suure paki, milles lisaks muule ilusale oli 12 erinevat t-särki! Sünnipäevapidu ma küll ei plaaninud, aga sõbrad seda ei unustanud - nii et õhtu jooksul kogunes kenake seltskond! Ei rohkem, ega vähem, kui koos minuga 12 tüdrukut! Ja ma sain igaühega oma pakikest jagada! Niisiis - 12 ilusat tüdrukut&kõik ilusates erinevates särkides! Andmisrõõm on minu jaoks alati olnud see kõige suur rõõm! Ja lisaks veel rõõm sõbra Elu unistuse täitumise üle - KÕIK ON VÕIMALIK!

VANTAA LENNUJAAMAS küsisin reisijaid  abistavalt proualt mulle omase väikese huumoriga, et kuna ta näeb nii tark välja, siis kas ta saab mind pisut aidata. Minu küsimusele ta küll vastata ei osanud, küll aga kiitis mind vastu targaks&taevani - targad olla hoopis need, kes nii kaugele reisivad ainult 5 kilose käsipagasiga! SMILE!

Kui siis lõpuks oli käes see aeg, et tähistada hea söögi-joogiga reisi algust, ei hakanud midagi sobilikku silma. Lõpuks leidsin gluteenivaba tomati-mozarella focaccia - polnud küll päris see, aga - asi seegi, vähemalt suure nälja võttis ära&gluteenivaba ikkagi! Ise mõtlesin, et mu armas sõbranna Eve oleks mu üle uhke! Maitses pisut saepurulik (vähemalt ma kujutan ette, et see võib niimoodi maitseda). Õnneks päästis hullemast piinast juust, tomat&ruccola. Ja muidugi pokaal veini.

Mis SOOMEST meelde jäi (peale külma&lumeräitsakate)?! Muumid on siin&muumid on seal! Kas nad tõesti suudavad kõigile neile tuhandetele kodud leida?!
Ja kuused on maha võtmata - sõna otseses mõttes ripuvad terminaali laest alla! Nooh, ümber kuuse tantsu&tralli selliste puudega küll teha ei saa. Aga ruumilises mõttes - palju pinda! Huvitav, kuidas sellisel juhul Jõuluvana saabuks?!

LONDONIS vajutasin pärast turvakontrolli läbimist rahulolu määramise nuppu - ikka seda parimat. No ikka oled rahul, kui saabaste peale seadeldis piiksub (aaa, litrid! - noogutab turvaneiu mõistvalt pead)&jätkuvate katsetuste peale ilma saabasteta küsitakse, et kui palju rõngaid mul enda küljes on?! Loetlen aga kõik ausalt ette.  Selle peale ütleb tütarlaps vormis: "Great! Same here!"

JA SIIS TULEVAD PIKAD LENNUD...

22. - 25. nädal (P&P ehk paastulaager ja pühad)

Jällegi on jäänud mu postitustele pikem paus. Sellesse aega mahtus nii-nii palju uut!

Alustaks muidugi sellest, kuivõrd ma kartsin paastulaagrisse minekut - no ikka kohe hullusti kartsin. Olin lugenud mingeid paastumisega seotud foorumeid ja see kõik hirmutas mind ikka korralikult... Kartsin meeletult, et kuidas ma selle ilma-toiduta-nädala üle elan ja teatud protseduure kartsin loomulikult ka. No jänes, mis jänes...
Palju oli seda, mida proovisin / kogesin elus esimest korda!

• Esimest korda elus paastusin ja seega 1. paastulaager
• Võimlemine gymstickiga
• Vesivõimlemine spets-kinnastega (sõrmede vahel olid justkui ujunahad, seega käte asemel olid hoopis lestad)
• Seljavenituslaud, millel sain peaaegu igapäevaselt pea-alaspidi "rippuda"
• Esimest korda elus võeti veenist verd. Seda protseduuri polnud mul aega kartagi, sest kui läksin arstilt enne võimlemist küsima, mis ajal võiksin tulla verd andma, ütles ta, et teeme selle kohe ära, mis siin enam oodata... Ja nii läkski! Ellu jäin ja võimlemise ajal ei kippunud isegi pilt tasku minema.
• Soolepuhastused - no neid kartsin ikka täitsa paaniliselt. Aga ei olnudki midagi väga hullu...

Ja lisaks "hoiatati / hirmutati", et esimesel korral paastudes võib 2. või 3. päeval ikka väga halb enesetunne olla. Ju ma siis olen mingi erand, sest mul ei tulnudki sellist päeva. Minu õnn muidugi, sest ega ma tegelikult peavalu ega halba enesetunnet ju igatsenudki.
Enesetunne oli lihtsalt super...ei isegi hüper, energiat jagus erinevateks trennideks ning kaal muudkui langes! Tegevust jätkus nii, et puhata polnud eriti aegagi... hommikul varavalges üles, hilistel öötundidel magama. Aga niiiiiiii mõnus ja lõõgastav oli see nädal!

Ja oh seda rõõmu, 2.advendi hilisõhtul sain teist korda tädiks!!!

Oi, kui palju positiivset mahtus sellesse nädalasse!

Räägiks siis numbritest ka: kaalukaotus nädalaga - 5,7 kg, sh 5-päevase paastuga - 5,2 kg.
Siinkohal väike LoodusSpa nali: Lihtsa vaevaga - 5,2 kg - isegi pole pidanud sööma ega süüa tegema!

Arstikabineti vahvaid ütlemisi:
Kuna olin arstivastuvõttudel ja ilmselt ka muidu rõõmsameelne, siis hommikuti tervitas arst mind: "Tere hommikust! Kuidas läheb, Päike?"
Vererõhku mõõtma hakates vaatab eelmise päeva veeniverevõtmise kohta käel ja teatab rõõmsalt: "Oi, milline sinikas! Selle saate mälestuseks kaasa!"

Paastust taastumise esimesed päevad läksid ilusti, aga siis algasid juba esimesed "jõulusöömingud" ning asi väljus kontrolli alt. "Eks järgmine kord olen targem", jääb nüüd tagantjärgi enda lohutuseks öelda.

Ja siis tulidki juba jõulud ning aastavahetus. Ega ma eriti end tagasi hoidnudki, püüdsin vaid veidi vähendada nisu- ja piimatooteid, mis toidutalumatuse testist välja tuli.

Nii hästi või halvasti kui see ka siis õnnestus.

Uuel aastal Tervisetoas kaalule astudes ei oodanudki miinust, +1,1 kg oli täitsa ootuspärane tulemus. Nüüd on jälle aega hakata miinuseid koguma, sest uus aasta ju uus algus!

 

Anni võit

26 september 2013 lõuna ajal sirvisin ajakirja, ei mäleta täpselt millist, aga silma hakkas kena punapäine naeratav daam, kes kutsus oma tervisetuppa inimesi, kel probleemid kaaluga. Probleem oli suur, sest kaal oli ka suur, oma 159 cm kasvu juures üle kaheksakümne kilo. Trepist ülesminek võttis ähkima ja kingapaela kinnipanemiseks pidi ka jala kuhugi kõrgemale toetama. Kunagi käisin kaalujälgijates ja sain isegi kuldkliendi staatuse, aga see oli kahjuks mööduv trend. Ja nüüd siis, nähes ajakirjas seda säravat inimest, isegi midagi mõtlemata võtsin automaatselt telefoni ja helistasin ja sama päeva õhtul olingi esimest korda Liana juures tervisetoas. Muidugi enne seda pugisin ikka kõhu kõvasti täis, et ei tea, millal jälle saab. Mäletan, et ostsin rasva sees keedetud moosipontšikuid, mingi lehttaignaga õunastruudli ja lehttaigna kohupiimapiruka, sõin kõik ära, kõhu nahk tahtis rebeneda, aga andis ikka veel järele. Liana juures pandi kaalule ja see näitas 80,8 kg. Nii sai alguse minu sõprus Liana ja kaalu langetamisega.

Ega see kaalu langetamine kerge olnud, sest mulle meeldib hästi süüa.
Iseenesest midagi keerulist ei ole, aga oma minaga peab kokkuleppele jõudma ehk see „klik“ peab peas ikka ära käima ja siis on juba kerge hakkama saada.

Kõigepealt tuli paika panna eesmärk , aga kui ruttu selleni jõuda, minul täpselt aega ei olnudki. Olen kaalude tähtkujus sündinud ja igavene kaaluja ja kuna antud lubadusi püüan alati täita, siis otsin selliseid lubadusi, mis annavad nagu kummipael venida, aga samas lõpuks saavad need täidetud. Nii et igaks juhuks oli mul paika pandud omateada kaval soov, et nädalas ei tohiks enam juurde tulla. Olgu või null, aga peaasi, et plussi ei tule. Ja kui ka tuleb, pole hullu, ei maksa sellest stressi langeda.
Päevane kaloraaž välja arvutatud ja toiduring paika pandud, tuli hakata seda ellu viima, mis tähendas igapäevast ülestähendamist, mida oled söönud. Ja lausa uskumatu, mis siis välja tuli. Igasugu mõttetud ampsud (põhiliselt maiustused) andsid päeva peale mõttetud kalorid ja toiduring oli ka balansist väljas. Oli tegu köögivilja osa energia kättesaamisega, sest magu sai enne täis porgandist, kapsast, kaalikast, kui vajalikud kalorid kätte said. Aga tegelikult, kui päeva peale see kõik ilusti ära jagada, siis oli juba teine tera. Samas olin harjunud rohkem valkusid sööma ja siin oli probleem, et üle ei tarbiks. Ka õunu olin varemalt kilode viisi söönud, kuid nüüd oli päeva peale kolm peopessa mahtuvat õuna ainult ette nähtud. Süsivesikuid seevastu ei tarbinud nii palju, kui vaja, aga kui hommikul putru hakkasin sööma, siis läks ka see korda.

Liana viis meid ühel õhtul jooga trenni ja kuna mulle see väga sobis, siis jäingi joogaga tegelema. Mul on istuva tööviis ja lisaks joogale püüan nädalas vähemalt kolmel korral pikema jalutuskäigu teha.

Mulle meeldis väga iga nädal tervisetoas käia, ma kohe ootan seda, sest sealt sai nii suure positiivse energia laengu järgnevaks nädalaks. Koos käis palju erinevaid inimesi ja kõik nad olid tohutult positiivsed ja meil oli palju üksteisele uut jagada. Iga kord on Lianal ettevalmistatud erinevad ja väga huvitavad teemad ja muidugi alati ka põnevad ja maitsvad toiduretseptid.

Peaaegu aastaga kaotasin 19 kg ja siis tuli seda uut kaalu ka säilitada. Tervisetoas käin edasi, sest teiste toetus on oluline. Kui mõned lisagrammid, -kilod on ligi hiilinud, siis jätkan toiduportsude kirjapanemist ja kohe aitab. Kindlasti ei tohi ära unustada vee joomist ja liikumist.

Paastu 10. päev

Ja ongi aeg kirja panna  paastuperioodi viimane osa - 5 päeva paastumist ja 5 päeva taastumist. Käes on kokkuvõtte tegemise aeg. Et mida see aeg siis mulle andis:

Kaalulangus 3,9 kg (millest osa taastub jälle sööma hakates).

Ennast ära kuulatud.

Olevikuga rahu sõlminud.

Tulevikuplaane palju.

Iga päev vähemalt 7 km kõndi.
Kepikõnd on praeguseni "täitsa veres". Käin aga edasi küla vahet, kepid hoogsalt ette-taha vihisemas. Vaatamata ilmale, teeoludele, tihedale päevaplaanile ja väsimusastmele - ikka ajan ennast välja. Ja väljas olles tuleb viitsimine jälle peale.
Muideks - soovitan soojalt kõikidele! Praegu on kepikõnniks ideaalne aeg - väga libe ei ole, mega külm ei ole, silmailu on aga igal pool! Jõulumeeleolu näeb akendes ja õuedes, üks uhkemas tuledesäras kui teine! Nii et selline spordiliik annab midagi nii kehale kui vaimule!

Toit on kõikide meeltega nauditav – milline välimus, lõhn, maitse! Kõik söödav on õige maitsega – magus on väga magus, soolane tõesti soolane, hapu teeb lõbusaks!
Milline rõõm on pärast paastu ükskõik millisest palukesest! Iga köögivili - ka see mittelemmik - maitseb imehää! Ilma soolata, rasvaineta – ikka nii hää!
Ja kõht – see saab imeruttu täis! Selline tunne on, et võtad suutäie ja – täis ta ongi!
Aeglane söömine kukub hästi välja! Mitu korda see oligi?! Kas 33?! Pole probleemi!

Pisut kolm-on-seltskond Elust ka:

Pärdil on Elu Esimesed Jõulud! Küll ta armastab kuusepuud ja ehteid! Ta ei raatsi isegi magama  minna puukesest kaugele.

Maijal on uus Suur Sõber - Harald! Ta on väga rahul ja enam ei nuta öösiti.

Harald Pintselsaba on hästi kohanenud. Küll ta on intelligentne loomake - isegi magama sätib ennast raamaturiiulisse!

Lõpplause: Suvist vormi loo aga talvel (rege rauta suvel jne)! Ja minu suvi algab juba jaanuaris – reisiga Autraaliasse, kus ongi suvi!

Unistuste täitumist teile kõigile!

 

 

 

Paastu 9. päev

Pühapäev, ehk siis paastust taastumise eelviimane päev, oli väga tore. Jälle küll pisikeste kõrvalekalletega normist (piiiiiiiiiiiisike pokaal šampust ja tükike torti), aga asi ole seda ka väärt.

Privileg Day Spa sai 5 aastaseks ja ikka on suur rõõm, kui sõbranna teeb nii kvaliteetset tööd, et firma peab vastu!
Kellel plaanis muutuda kaunist veel kaunimaks - siis seda firmat võin südamest soovitada (leiad Facebook`st - Blanka Iluteenused).
Suur oli rõõm, kui võitsin ühe peo peavõitudest (sedelid päkapikumütsi sees ja asi paljudvõitis ainulaadse Privileg Day Spa paketi, mida teostatakse 4-käel samal ajal - näohooldus koos tai jalamassaažiga;e silmade all ausalt)! Sellest protseduurist olin varem kuulnud ja mõelnud, et ühel päeval... ainulaadse Privileg Day Spa paketi, mida teostatakse 4-käel samal ajal - näohooldus koos tai jalamassaažigaTegemist on ainulaadse Privileg Day Spa paketiga, mida teostatakse 4-käel samal ajal - näohooldus koos tai jalamassaažiga;mida teostatakse samaaegselt neljal käel - näohooldus ja tai jalamassaž!
võitis ainulaadse Privileg Day Spa paketi, mida teostatakse 4-käel samal ajal - näohooldus koos tai jalamassaažiga;Aitäh, Blanka!

Veel üks pisike, aga tähtis, tähelepanek sünnipäevapeolt - mu Jumal, kui hästi istub mu kleit! Ja seda märkavad ka teised! Komplimendid on alati olnud naisterahva puhul edasiviivaks jõuks. Kleit on muidugi ilus ka!
Aitäh, Margit Salk!

Aga päev polnud ammugi veel läbi. Nüüd siis päeva parema osa juurde!
Sellel kaunil advendiõhtul sai Oma Kodu kassipoiss Harald Pintselsaba (algse nimega küll Kisku Kasside Turvakodust)!
Harald on oma Elu esimesed 8 kuud veetnud hoiukodus ja muutunud pisut kurvaks, nähes teiste kiisude kojuminekuid. Tema, kes ta oma suure südame ja hoolimisega on neid päevast-päeva pesnud, magama minnes soojendanud ja muidu silma peal hoidnud.
Nii, nagu kodus transpordipuuri ust paotasime, olid Maija ja Pärt kohe uudistamas! Maija, kes hoiab teistest kassidest kõrvale ja isegi väikesele Pärdile näitab vahel, kui laiaks läheb ta suu, kui vali sisin sealt tuleb ja kui pikad küüned tal on, kui Pärt peaks veel sammukese lähemale tulema, käitus täiesti teistmoodi. Ta ronis kohe nii sügavale puuri, kui sai ja andis Haraldile tere-tulemast-musi!
Harald on tore! Harald on suur (8 kuune kassipoiss kaalub 6,8 kilo), aga mitte paks, vaid täissoliidne! Harald on arukas! Ja - kuidas on see küll võimalik - Harald on väga Huberti sarnane! Isegi parema jala siseküljel on samasugune must käpakujuline jälg, mida ma kutsusin Huberti õnnemärgiks ja millest inspireerituna tegin ka oma paremale käele Lucky Cat tattoo! Ma arvan, et Hubert saatsi mulle Haraldi! Sest kuidas teisiti saab olla, et kaks kiisut näevad välja nagu vennad?!
Aitäh, Hubert!

Milline imeline päev!

Ma ei väsi tänamast! Sest - on, mille eest!

Paastu 8. päev

Ah et öökullitüüpi inimene?! Laupäeva hommikul olin üleval juba kl 6! Nagu kägu!
Mõne asja suhtes tuleb paastulaagris sisseharjunud rutiini muuta.  Mis, täna ei saagi klistiiri?! Ei saa jah, nüüd tuleb hommikuti ilma selleta hakkama saada!
 
Plaanis oli sõita Aegviidu Jõululaadale MTÜ Kass&Pojad imearmsaid jõulutaadi kingikoti asju müüma - väiksemad ja suuremad pehmed mängukiisud, nii lastele kui lemmikloomadele häädmeelt tegevad kõrisevad hiirekesed, kindad-sokid, eriti edevad helkurid, imelised kunstniku käe alt tulnud jõulukaardid... Kõik valmistatud vabatahtlike poolt õhtuti ja selleks, et mõni tänavakiisu muuta kojuminekuvalmiks.
 
Eks mul kiire oli. Ja tuhat mõtet peas.
Korraga hakkasid teeäärsed kased hirmuäratava kiirusega mulle lähenema.  Viimasel hetkel ja kuidagi suutsin nende eest kõrvale keerata. Ja seal ma siis olin - käed-jalad värisemas, kõik käsitöökassid autos pilla-palla laiali, auto ise aga põhjapidi kraavis kinni.
 
Vaatamata sellele situatsioonile tegi südame soojaks see, et head inimesed pole Eestimaalt kuhugi kadunud (nagu ikka tavatsetakse siunata). Kinnipidajaid oli palju ja kuigi nad ei saanud mind mitte kuidagi aidata, oli lohutav ka nende kaasatundmine.
Minu pisike Yaris oli nii tugevasti kõhu maasse pannud, et teda ei liigutanud mitte üks vägi. Isegi mitte siis, kui peatus kogunisti 4 autot ja nende juhid panid oma rammu välja. Kaks autot nendest olid juba samal hommikul sellise juhtumise üle elanud. Sest lumesahale tuli tali ootamatult...
 
Mu väike ei liikunud ka kõikidele pingutustele ja headele soovidele vaatamata mitte sammukestki. Üks peatunud autojuht viis mu lähedal asuvasse talusse sooja ja traktori järele maad kuulama.
 
Talu tundus kuidagi tuttav, kuigi paksu lume all peidus. Astusin jalgu lumest puhtaks trampides uksest sisse ja - seal ta oligi! Ave Nahkur isiklikult! Oma Raudoja Kõrtsitalus (Anija vald, Raudoja küla, Raudoja Kõrtsitalu)!
Olin suvel korduvalt sellest kohast mööda sõitnud ja mõtelnud - järgmine kord on aega peatuda ja kaema minna. Alles eile, kui tekkis mõte blogi nime osas, ütlesin - tahan näha Ave Nahkurit! Ja - täna nägingi! Soovid täituvad. Aga armas Jumal, mitte nii kiiresti ja sellisel moel!

Minu ja Yarise väljapäästmiseks läks vaja nelivedu, köit ja nelja tugevat meest. Nelivedu tuli peatselt, aga mehi nappis. Korraga peatus väikebuss. Oh-hoo! Ma ei uskunud oma silmi - sealt hakkas välja tulema pikkasid tugevaid mehi - just minu autolükkamiseks loodud!

Ja - teel tagasi ma olingi! Ära minnes soovis üks meestest mulle veel head päeva. Ja lisas - kõik halb on juba ära juhtunud, edasi saab minna ainult paremaks!
Tal oli õigus. Juba see õnnetus oli väga õnnelik - vastutulijaid polnud, teepiirdest sain edasi libisetud, enne kaski kõrvale pööratud, paremal pool teed oli aga veehoidla...

Tunnise hilinemisega jõudsin Aegviidu Jõululaadale. Ees ootas hubane rahvamaja ja soe vastuvõtt. Minu kotist väljavõetud pehmikud leidsid endale kiirelt uued perenaised ja -mehed.
On asju, mis teevad südame soojaks. Aga eriti soojendab see, kui need asjad lähevad õigetele inimestele, kes tunnevad nendest suurt rõõmu!

Laadal juhtus minuga veel üks ime. Üks kena naine tuli uurima, kas on äkki Kass&Pojad koduotsivate kiisude seas ka mõnda noorukest triibikut. Selgus, et tegu on inimesega, kelle kohta olen lugenud ja kes töötab loomaterapeudina - Kristi Raava!  Olen palju mõelnud, kuidas end arendada mulle südamelähedasel teemal. Ja juhtusingi kokku õige inimesega! Nüüd on mu ees kõik teed valla!

Pärast sõitsin koju nagu pliiats - sirge seljaga rooli ja istme vahel (loodetavalt mitte kõige tuhmim värv karbis). Ilusti ja ilma viperusteta saingi tagasi.

Õhtu päädis Tsiklimeeste Jõulupeoga, kus pisut eirasin paastust väljatulemise korda ja võtsin mõned snäkid. Vaatasin varieteetruppi ja mõtlesin nende ülisaledate tüdrukute peale - tantsivad küll täpselt laua ees, aga kas nad tohivad endale selliseid snäkke lubada?! Minu Elu on tõesti hea!

Päeva kokkuvõte - kurb algus, õnnelik lõpp. Nagu ikka ilusates muinasjuttudes (ah jaa, sõbranna tõi mind jõulupeolt koju ja tuli ka tema auto teele tõmmata)!