Imelist Esimest Adventi!

Korrastasin oma aastatega kogunenud artiklitearhiivi ja kätte sattus üks südantsoojendav ja lähenevaid pidustusi arvesse võttes sobilik artikkel. Aastad võivad küll omatahtsi kulgeda, aga mõned tõed on igihaljad. Nagu kuusepuu, mis lähinädalate pärast hakkab paljude Elus tähtsat rolli mängima.

Kuna ajalehest vaatas vastu pilt minust ja mu armsast emast, tollasest Võru kaalujälgijate rühmajuhist, siis lugesin jälle kord selle loo läbi.

Võrumaa Teataja Jõuluvihik aastal 1997.

Kaalujälgija ei nälgi tavaelus ega ka jõulude ajal.

Maire Kriis ajab juttu Võru kaalujälgijate juhendaja Leida Jurtšenkoga.

“See olin täielik muutus minu elus,“ ütleb Leida Jurtšenko, “koos kilodega oleksid nagu muredki kadunud. Tundsin end reipana ja täis uut energiat. Mulle meeldis jälle inimeste seltskond.“

Kas kaalujälgimine on elustiil, mis eeldab kaalu jälgimist elu lõpuni?
“Arvan, et on. Minu elustiili muutis see küll täielikult. Söön teisiti, mõtlen ka teisiti, tegutsemisest rääkimata. Kui oled harjunud oma toitumist jälgima, siis teed seda mõne aja pärast automaatselt. Ka siis kui otseselt enam kaalujälgimine ( kehakaalu alandamine ) pole vajalik.“

Nii et kogu elu tuleb olla nii - öelda poolnäljas?
“Üldsegi mitte. See on inimestel tõesti vale arusaam. Kaalujälgijad võivad süüa absoluutselt kõike, ainult et mõõdukalt. Isegi väga kaloririkkad toiduained on väikestes kogustes lubatud. Ja arvestama peab, et ühel päeval patustades pead teisel päeval millegi arvelt kokku hoidma. Meie punktiplaan võimaldab kõike. Tasakaal toitumises on väga tähtis. Aga kus see tähtis ei ole?“

Kas teie püsite soovitud kaalus?
“Umbes kaks kilo on lubatud kõikumine siia - sinnapoole. Nii ta mul aeg - ajalt kõigub ka. Olenevalt kui hoolas ma parasjagu olen.“

Kas kaalujälgija peab sporti tegema, jõusaalis käima vms?
“See tuleb kasuks, aga lausa ei pea. Ka liikumatu inimene tahab ja saab kaalu jälgida. Kaalujälgimisel kehtib punktisüsteem. Liikumine annab lisapunkte, seega võib rohkem süüa.“

Kas on seatud ka mingeid vanusepiire, kus kaalujälgijaks enam ei võeta või pole ehk mõtet teatud vanuses enam kaalu jälgima hakatagi?
“Sellist piiri küll ei ole. Vanemad inimesed sageli kardavad, et mis mina enam, aga tegelikult on just vanemas eas ülekaalulisus suur oht tervisele. Vanem inimene liigub vähem, samas on tõestatud, et mida rohkem ülekaaluline kaalu maha võtab, seda rohkem hakkab ta liikuma. Normaalkaalus on inimesel kergem enesega toime tulla. Soovitan just vanematel inimestel oma kaalule mõelda.“

Missugune näeb välja kaalulangetaja jõululaud?
“Nii nagu tavaline jõululaud mis tahes peres. Usun, et sealt ei puudu midagi. See on vahest rikkalikumalt kaunistatud värskete puu - ja juurviljadega. Aga seal võib olla tõepoolest kõike. Kaalujälgija teab, et hapukapsaid saab valmistada ilma rasvata või vähese rasvaga, et verivorstile pole vaja ilmtingimata pekitükke sisse panna, et magustoitu saab magusaks ka ilma suhkruta.
Võib-olla erineb kaalujälgija jõululaud seetõttu, et enamik toite on siin ise valmistatud. Poes müüdavate valmistoodete puhul ei saa alati päris kindel olla, et sinna mõnd ebasoovitavat “kaloripommi“ sisse pole sokutatud.“

Kas kaalujälgijate peolaual on ka alkohol?
“On küll. Loomulikult mõõdukalt, nagu kõike muudki. Lahjemad joogid annavad vähem kaloreid, kangemad rohkem.“

Mida öelda lohutuseks neile, kes ei suuda loobuda tükikesest kreemikoogist ja portsust pekiga keedetud hapukapsastest?
“Ka siis pole veel katki midagi. Tuleb lihtsalt järgmisel päeval lahjasid toite süüa ja püüda arvestada, et oleks rohkem liikumist neil päevadel.“

Mis on teie lemmiktoit - ja jook?
“Armastan linnuliha. Jõuludeks valmistan kindlasti kas kalkuni - või kanalihast midagi.
Magustoiduks söön meelsasti omavalmistatud jogurtikooke. Ma ei ütle ära ka jäätisest. Eelistan Dixi - või Vau - jäätisi. Need on lahjemad. Ja loomulikult ei söö ma nendest kõhtu täis. Jookidest on mu lemmik Coca - Cola Light. Mõnikord luban endale ka klaasikese punast veini või lahjendan seda kokakoolaga.“

Mis saab pidulikest vastuvõttudest ja ärilõunasöökidest restoranides? Kas need peavad ära jääma?
“Tegelikult on paremates restoranides, pubides ja baarides juba heaks tavaks saanud või saamas, et prae juurde pakutakse suures valikus toorslateid ja kastmed tuuakse lauale eraldi kannus. Kõige rängem restoranipraadide juures ongi sageli kaste. Sellest võib ju ka loobuda.“

Miks just kaalujälgimine, miks mitte dieet või mõned tabletikuurid?
“Mina usun, et kaalujälgimine on kõige inimlikum viis kehakaalu vähendamiseks. Dieet eeldab sageli nälgimist või ka liiga ühekülgset toitu. Ja dieediga loovutatu tuleb enamasti kiirelt tagasi. Kaalujälgija sööb tavalist ja mitmekülgset toitu mõõdukas koguses.
Mis tablettidesse puutub, siis rühmajuhtide koolitusel on neist räägitud. Viimane kord küsiti doktor Mai Maserilt Goldeni firma toidulisandite kohta. Vastus oli, et kahjulikud need ei ole. Aga tabletid on tabletid. Ma ei tea, mis saab mõne aja pärast, kas kaal tuleb tagasi või peabki jääma kalleid tablette neelama.Selge on, et imesid ei juhtu. Seepärast arvan, et kaalujälgimine on kõige loomulikum ja tõhusam viis enese vormis hoidmiseks.“

Nüüd siis Figuurisõpradest.

Eluviisl on figuurisõbrandus kindlasti. Kui tunned end õnnelikuna, tervena ja energilisena – siis miks oma endiste õnnelikuks mittetegevate harjumuste juurde tagasi pöörduda? Seda enam, et uued head harjumused tekivad lühikese aja jooksul.

Tervisliku toitumisega ei pea nälgima. See oleks pigem nagu nende inimeste kommentaar, kes ise pole veel sellele teele astunud, või hakkama saanud. Kõik on lubatud. Keelatud sööki – jooki pole maailma loodud. Asi on ikkagi kogustes ja endaga püstitatud kokkuleppes. Et kui palju pühade ajal endale lubada. Ja isegi kui „võetakse aeg maha“, siis millal naasta oma tavapärase hommikupudru ja päevarütmi juurde tagasi.

Tervisliku toitumise osas ei ole mingit vanusepiiri. Ise tavatsen gruppides kellegi vanusejutu peale öelda, et selles siin oleme kõik ühevanused. Kõik saavad hakkama. Kui vaid soovi ja tahtmist on.

Liikumine on alati väga tähtis. Eriti kaloririkkal ja pidustusterohkel Jõulukuul. Nii saab mõnegi verivorstikese või / ja piparkoogi vöökohalt minema saata. Loodetavalt on kõigil sel kuul ka palju mängulisi – tantsulisi ettevõtmisi, siis on liikumist lausa iseenesest.

Mis mind ajendas seda artiklit refereerima? See hea tunne, et minu jõulud on läbi paljude aastate olnud söögi – joogi koha pealt ikka samad. Teistmoodi nagu ei oskagi, ega taha ka. Ja rõõm selle üle, et mu ema on suutnud oma toitumisharjumusi hoida ning on väga tragi ja hakkaja.

Kaalujälgijad olid väga toredad küll. Mul on põhjust eriti kiita, sest sain ma ju sellel ajal oma unelmate kaalu ja uued harjumused, mis on minuga ka 18 aastat hiljem ning palju sõpru samade huviga. Figuurisõbrad on veelgi paremad. Sest tegemist on meie maa oma hea eluviisi programmiga ja iga “kodukootud“ asi on palju südamelähedasem ja lihtsam järgida.

Pühapäeval on Esimene Advent. Ja hakkamegi ootama pühamast pühamat aega aastas. Et see ei „hirmutaks“ mind ega mu teisi figuuriga tegelevaid sõpru, tahaksin kirjutada selle aasta kõik blogi lood pühadest, aastavahetuse vastuvõtmiset ja kui vaja – väikeste pluss tagajärgede likvideerimisest.

Imelist Esimest Adventi!

  

Austa Ennast

Mul on veel palju õppida. Ja ega õppetunnid kunagi otsa saagi. Üheks asjaks on lihvida oskust komplimente vastu võtta. Ja seejuures nii palju rõõmustada ja nautida, kui aga vähegi saab.

Kui tihti me siiralt rõõmustame meile öeldud ilusa sõna eest? Ja kui tihti seda ütlejale välja näitame?

Väga tihti kostub vastuseks: “Ah, see on mul juba mitu aastat vana kleit”, “Tegelikult on juuksevärv juba ammu kulunud”, või “Olen küll kaalus maha võtnud, aga – kui palju mul veel võtta on”.

Sellised mõtted ei lase endal rõõmustada, ega tekita ütlejale soovi millegi kena nägemisel seda meile veel kord ütelda.

Heade asjade üle rõõmustamine toob neid meie juurde ikka ja rohkem tagasi. Heal sõnal on kombeks tulla tagasi paljude heade sõnadega. Rõõmustades ja tänades komplimendi eest, saame varsti jälle komplimendi. Ja ka ütleja on rõõmus. Talle jääb hea tunne, et tema poolt märgatu on meie jaoks suure väärtusega ja õige tähelepanek. Ja kui ta jälle näeb midagi märkimisväärset, siis ta seda jälle ka ütleb.

Vahel nagu häbeneks, kui keegi meid kiidab: “Oh, mis nüüd mina. On palju tublimaid.” Aga iseenda üle tuleb ikka rõõmustada ja uhke olla.

“Armastan end, seepärast suhtun Armastusega kõigisse inimestesse; tean, et see, mida annan, tuleb mulle mitmekordselt tagasi. Tõmban ligi armastavaid inimesi, sest nad peegeldavad mu enda olemusi. Armastan end, seepärast annan andeks ja unustan möödunud ning – olen vaba. Armastan end, seepärast elan vaid siin ja praegu ning kogen iga hetke meeldivana, teades, et mu tulevik on helge, turvaline ja rõõmus, sest olen Kõiksuse armastatud laps ja Kõiksus hoolitseb mu eest hellalt nüüd ja igavesti. Ma armastan Sind.”

Louise L. Hay

Lapsed oskavad ilusaid asju valehäbi tundmata vastu võtta. Ja siis millalgi saadakse selle koha pealt “suureks”. Et ei ole sobilik ennast kiita, oma tegutsemiste üle rõõmu tunda ja hüpata üles – alla meile öeldud kiituste eest.

Kaks minu kaugetel distantsidel elavat väga head sõbrannat on omapäraste nimedega, kuid peaaegu et ühesarnastega, ainult üks täht on erinev ( Peaks neid ehk omavahel tutvustama?! ). Üks elab Pärnumaal ja teine Võrumaal. Mõttes jõuan neile külla tihemini, kui reaalses Elus. Aga mul on hea teada, et nad on alati minu jaoks olemas. Sest head sõbrad on nagu tähed – Sa ei pruugi neid kogu aeg näha, aga Sa tead, et nad on olemas.

Ühel imeilusal läinudsuvisel nädalavahetusel Võrumaal, külastades sõbrannat ja tema peret, nautisime järve purdel päikeseloojangut. Sõbranna 4 – aastane tütreke demonstreeris meile madalas vees oma ujumisoskusi. Peale mõne tõmbe konna hüppas ta särava naeratuse saatel veest püsti, sirutas käed graatsiliselt taevalaotuse suunas ja küsis meilt rahulolevalt: “Eks ole, ma olen vapustav?” Meil ei jäänud muud üle, kui nentida, et nii see tõesti on. Meie jutustasime edasi ja lapsuke ujus edasi. Natukeses aja möödudes katkestas ta meie jutu vastuvaidlemist mitterääkival moel, küsides:” Kas ma olen JÄLLE vapustav?”

Me kõik oleme vapustavad! Ja võime iseennast ja oma ettevõtmisi nautida!

Positiivne mõtlemine – võiksime igal hommikul minna peegli ette ja endale naeratades öelda, kui tublid, targad, head ja ilusad me oleme!

Tahan õppida komplimente vastu võtma niimoodi,  et see jääks veel kauaks helisema  - nii enda südamesse, kui selle ütlejale. Et see tunne oleks ka ütlejale nii hea ja meeldejääv, et tahaks midagi uuesti öelda, kui märkimisväärset näeb.

Aitäh kõigile teile, kallid sõbrad, kes te mulle nii palju ilusat olete öelnud!

Narva Kolledž

“See, millest ma aru olen saanud, on imekaunis. Sellest ma järeldan, et ka see, millest ma veel pole aru saanud, on samuti imekaunis.” 

Sokrates

Mina olen alati olnud seda meelt, et kordamine on tarkuse ema ning nii mõnigi teada – tuntud tõde sisaldab uuel läbivaatamisel ridade vahel veel ja veel midagi uut. Iga kord võib endale üllatuseks avastada midagi seniteadmatut. Nii on see raamatutega, Figuurisõprade programm - materjalidega ja paljude muude asjadega.

Mina käisin selle nädala esmaspäeval Ida – Virumaal ja jälle kord sai üle vaadatud mõned sealsed vaatamisväärsused. Narva - Jõesuu – paigas! Narva Kindlus – olemas! Narva Raekoda ja Raekoja plats– ohhoo!

Raekoja platsile oli kerkinud midagu uut ja ilusat. Midagi täiesti ennenägematut ja minu pilgu jaoks ebamaist. Küll juurdlesin, et millega võiks tegu olla. Raekoja plats ja raekoja imitatsiooniga uus grandioosne hoone – tekkis loogiline mõte kas mõnest valitsushoonest, kontserthallist või raamatukogust. Alles sisse minnes sain aru, et tegu on kooliga - Tartu Ülikooli Rakvere Kolledžiga. Maja nagu muuseum – jalutuskäik tulevikku. Korruste ja auditooriumide märgid põrandatele joonistatud videovalguse abil. Liblikatiibade kujulised sepistatud siseõue väravad. Kui taevast sajab vihma, on selles õues kosk. Kõikjal suured klaasseinad, kaldteed ning sopikesed puhkamiseks, kohvi joomiseks ja jutuajamiseks. Hiiglasuur fuajee ning laiade astmetega trepp, kus saab mõnusalt suurtes kott – toolides lebaskleda. Kellataju kadumisega siiski muret ei ole – majas on palju kellasid; kõik erinevad, seintele joonistatud, ainult osutid on tavakellale omased. Maja läbiv sisustusmotiiv on kanamuna; seda on nii seitele joonistatud, kui puust välja kujundatud. Palju valgust, klaasi, kunsti ja imeline koolikohvik. Isegi prügikastid – augud seintes ja pildid nende kohal – on vaatamisväärsus omaette. Mina, kes ma armastan Haapsalu Kolledžit, pidin nentima, et narvakate maja on ülivõrdes lahe. Et kellel asja sinnapoole, külastage ka seda vaatamisväärsust.

Kolmapäeval Figuurisõprade grupist koju jõudes nägin mitmes uudistesaates, et sel päeval avati  pidulikult  Narva Kolledži uus hoone Raekoja platsil. Linnarahvas oli  kogunenud jälgima videoinstallatsiooni uue hoone fassaadil.  Maja ees kõnelesid meie president Toomas Hendrik Ilves ja Tartu Ülikooli rektor professor Volli Kalm. Uhke tunne, et viibisin seal mõned päevad enne seda tähtsat sündmust! Ja nägin seda koolimaja paljudes kordades võimsamana, kui teleriekraanil!
 

Ja õppimisest. Sellises majas õpiks küll. Kui kellelgi plaanis kooli minna, siis võiks tutvuda selles majas pakutavaga. Endalgi tekkis kerge mõttevirvendus, et mis oleks kui... Või on õpipisik ka eluaegne haigus?!

Millegi uue õppimiseks pole kunagi hilja. Olgu see siis amet, keel, või iseenda tundmaõppimine. Aju tahab ju tööd. Ja pidevat tööd.

”Kui Sa saad enda kohta teada kas või ühe uue asja, on see päev edukas.
Kui Sa saad kellegi suhtes olukorraga pisut paremini hakkama kui varem, on see edukas päev.
Kui Sa oled kellegagi või iseendaga olnud kannatlikum ja osavõtlikum, on see edukas päev.
Kui Sa saad kellestki või milleski veidi paremini aru, on see edukas päev.
Kui Sa seisad vastu vanale, ebatervele käitumis - või mõtlemisviisile ja valid selle asemele uue, on  see edukas päev.
Kui Sa oled kellegi või iseenda vastu lahke, on see edukas päev.
Kui Sa armastad iseennast sellele vaatamata, et Sa ei tee kõike täiuslikult, on see edukas päev.
Kui Sa oled tänulik kingituse eest olla Elus ja võimaluse eest õppida ning areneda, on see edukas päev.”

Barbara De Angelis

 

Aastaajad Ja Söök

Ja ongi käes november. Kui sügise esimesed kuud on rikkad värvide poolest ja kutsuvad välja tegutsema, siis nüüd ei pruugi toast välja saamine enam nii kergelt õnnestuda. Päikest enam tihti ei näe. Alles saab enam – vähem valgeks minna, kui juba kisub pimedaks tagasi. Pidevalt sajab midagi ebamäärast alla. Alles nii hiljuti värvirohkete lehtedega puud on raagus. Aga - siia me oleme sündinud. Järelikult tuleb ka novemrikuu ilusaks mõelda ja vastavalt kuu omapärale hästi üle elada!

Mida teeb loodus talvel?! Ta magab. Ka inimene on osake suurest loodusest. Paljud uuringud näitavad, et need inimesed, kes ei pööra oma kehakaalule tähelepanu, võtavad külmadel kuudel kaalus 4 – 5 kilo juurde. Soojade kuude saabudes hakkab see kahanema nagu kevadene lumi.

Õnneks me ei pea talverasva koguma ja seejärel mitmeks kuuks unne suikuma, nagu näiteks looduse osad karu või siil. Aga rahulikumalt peaksime võtma küll. Rohkem puhkama, rohkem magama, et mitte minna iidsete loodusseadustega vastuollu. Väljakutseks võib see olla neile, kes on teel saledama “mina” poole ja ei soovi seda mitte talvekuudel soiku jätta.

Esiteks tuleks ka pimedamal ja külmemal ajal oma emotsioonid rõõmsad hoida. Mind aitab küünlaleek, see annab valgust ja on hingele hea. Kahtlemata on positiivsuse tõstjateks soojad toasussid, pantrimustrilised. Hea tee ja head mõtted – kallitest inimestest, sõpradest, keda tunnen enda kõrval ka siis, kui neid ei näe. Head sõbrad ongi vahel nagu tähed – nad on olemas ka siis, kui neid ei näe. Ja kui vähegi võimalik, siis – suhelda, suhelda, suhelda. Suhtlemine teeb ka kõige pimedama päeva kauniks.

Kindlasti vajavad keha ja meel külmal ajal sooja sööki. Nüüd on teretulnud supid ja ühepajatoidud. Paljudele usinatele veejoojatele ei “istu” enam vesi. Seda sellepärast, et organism annab märku – küll on külm. Ja soovib saada sooja vett ja head teed – ravimtaimedest, natukese ingveriga.

Ka oma olemuselt võiks toiduvaliku teha aastaajast lähtudes. Et mis päästab külmetumast ja teeb meele rõõmsaks?!

Alustades hommikusest silmaavamisest – kaerahelbepuder tõstab tuju. Lisaks veel alandab halba kolesterooli ja tõstab head.

Köögiviljad, täisteraviljad ja täisteraleib –selle sügise annid - on organismi soojendava toimega. Nad on head veel selle poolest, et sisaldavad komplekssüsivesikuid. Ja need on õnnelikkuse toitained, sest hõlbustavad organismis serotoniini tootmist.

Sibul ja küüslauk on head. Uurijad, kes tegelesid küüslaugu mõju uurimisega kolesteroolile, tegid lisaavastuse, et küüslauk tõstab tuju ning vähendab ärevust, ärrituvust ja väsimust. Ja kõigeks eespool loetletuks piisab ainult 1 - 2 küüslauguküünest päevas!

Väikeste portsjonitena soovitatakse süüa loomseid valke, sest nendes on külma aja jaoks nii oluline soojendav ja maandav toime.

Kasu toovad kvaliteetsed taimsed rasvad – õlid, pähklid – mis aitavad organismi jaoks  kasulikud vitamiinid omastada ja tasakaalustavad liigset kuivust nii keha sees kui nahapinnal.

Ja midagi eriti mmm – mõnusat! Tume šokolaad ( mis sisaldab vähemalt 60 % kakaod ), sisaldab väga paljusid hea – tuju ühendeid. See on, ühelt poolt, hea põhjendus šokolaadiisu leevendamiseks, aga kuna sokolaad sisaldab 100 gr kohta umbes 600 kcal, siis tuleks tarbida seda “arstirohtu” siiski mõõdukalt.

Hea toit tekitab hea tuju. Seepärast võiks võttagi söömiseks aega. Olgu see sündmuseks omaette. Mitte midagi ebamäärast ajalehe, televiisori või arvuti kõrvale. Sest me sööme mitte ainult nälja kustutamiseks. Toidul on maitse, lõhn ja välimus. Toit täidab peale keha ka hinge. Ega ilmaasjata ei uskunud targad vanad rahvad, et kui õnnistada tänutundes toitu ja vett, siis see puhastab mis tahes toidu ja siis saab toidu läbi söönuks, terveks ja targaks. Hiljuti avastatud kvantfüüsika vaatlejaefekti järgi muudab tänulik keskendumine toidule ja joogile nende energeetilist struktuuri ning puhastab neid nii, et kõigel, mida tarbid, on suur mõju keha heaolule.

Ja tulles loo alguse juurde – mõte kallitest inimestest ja sõpradest – kes on meie Elus tihti nagu tähed. Mina katsun vahel ikka mõnega neist koos süüa. Et küsida, kuidas neil läheb. Ja lasta neil küsida sama minu käest.

Ka novembriöös tasuks pilk taevalaotusesse pöörata – kindlasti näeb vahel tähti! 

Väike Maija

Kuidas küll mahub nii palju elurõõmu nii pisikesse kehasse?! Ehk – Elurõõm – see võikski olla Väikese Maija teine nimi! Täna ma tahaksin kirjutada oma teisest suurest sõbrakesest – väikesest kassitüdrukust Maijast.

Veelkord saan öelda Kiisude Turvakodule südamest tuleva SUUR AITÄH Elu ilusamaks muutmise eest! Oleme kiisu Hubertiga väga tänulikud, et seal elas kiisu Kassu, kes nüüd on - heas mõttes - meie rahuliku Elu pea peale pööranud!

Kuna Hubert on väga seltskondlik ja mina tihti kodunt ära, siis oli kogu aeg mõte, et ühel päeval võiks Hubert saada endale sõbrakese. Tol korral turvakodu külastusele sellise plaaniga ei läinudki, vaid sõpradega kaasa nendele kiisut leidma. Pärast seda käiku jäi meelde erakordselt kirjuvärviline, pailembene ja ülisuurte maailma uudishimulikult vaatavate silmadega kiisutüdruk Kassu.

Mõned päevad hiljem oligi Kassu meil – 01.novembril 2011. Kassu sai endale uueks nimeks Maija - see nimi tundus paslikum miniatuursele, hellust otsiva kiisutüdrukule.

Julge tüdruk! Sõites ei nutnud, puurist tuli välja küll arglikult, aga piuksugi tegemata ning uudistas kohe kogu elamise läbi. Hubert järgnes talle nagu vari. Pool tunnikest hiljem pikutasid nad koos voodil - küll distantsi hoides, aga ikkagi koos. Mõned tunnid hiljem söödi juba ühest kausikesest ja öösel tuldi koos minu juurde voodiservale magama.

Juba kolmandal päeval tulid kiisud mulle uksele vastu, külg - külje kõrval ja sabad ühtemoodi rõngas. See külg - külje kõrval kõndimine ongi nende “kaubamärgiks” saanud!

Kui hakkan Hubertile pai tegema või teda kammima, tõttab appi ka Maija. Ta teeb kiiresti - kiiresti ümber Huberti joostes talle igalt poolt pikkasid paisid. Ja Hubert naudib seda! Maija välimuse eest hoolitsemine on suuresti Huberti rida. Väga tihti näitab Hubert üles oma hoolitsevat poolt ja peseb Maijat. Kui kärsitu tüdruk vastu punnib, siis paneb Hubert talle käpa peale - sõna otseses mõttes - ning peseb puhtaks näo, suu ja kõrvad.

Huberti Elu on nüüd huvitav! Mida väike Maija ees teeb, seda teeb Hubert järgi! Sinna sekka kuuluvad ka väikesed kiisupättused, mida Hubert varem ei teinud. Seina - ja köögikapialuste liistude äravõtmine, vaipade kokkurullimine ning asjade mahalükkamine on täiesti tavanähtused. Sest kiisudel on lihtsalt nii lõbus olla! Hubert on Maija kõrvalt hakanud mängima ka nende rohkete mänguasjadega, mis tema jaoks varem on kokku ostetud ja talle kingitud, aga pole teda huvitanud - ju siis üksi polnud nii lõbus!

Kiisud mõtlevad iga päev välja uusi trikke. Näiteks õnnestub neil riidekapi uksi avada, kappi mõnulema pugeda ja siis uks sulgeda. Esimesel korral olin ikka väga ehmunud, kui koju tulles oma silmarõõme koridorist eest ei leidnud. Aga - nad olid kapis!
Kitsas kraanikausis suudavad nad kahekesi mõnusasti koos magada.
Kui Maija vahel magab pehmel kiisusofal, siis Hubert lamab selle ees, heal juhul saab sellele peakese või käpa toetada. Tõeline džentelmen! 

Kui Maija vahel suuremat pättust teeb - näiteks mööda tassiriiulit kõnnib või pilte seinalt maha võtab, siis teeb Hubert tõrelevaid bassihäälseid näusid. Siis ma tean, et vaja on kohale tõtata. Hubert kutsub mind appi. 

Pailapsel tekkis mõte: 

Töölaua juures tuleb mul nüüd kohta jagada kahe virga abilisega. Kui on liikuvamad detailid, siis vaatab Maija ekraanile ja üritab käpaga kaasa aidata. Maija vaatab ka televiisorit. Eriti meeldib talle programm "no signal", sest siis liigub ekraanil edasi - tagasi suur palli meenutav kera. Ja kiisu pea liigub seda jälgides ikka paremale ja vasakule, üles ja alla.

Hubert õpetas Maija toidupalli seest krõbinaid sööma. Kuigi Maijale meeldib veeretada ka igasuguseid teisi vähegi "jalgu alla võtvaid" asju. Hubert lükkab palli käpaga ja ootab rahulikult, et kas mõni palake ka välja pudiseb. Siis mõtleb pisut saagi üle ( või kas see tänasesse ühikuarvestusse ikka ära mahub?! ) ja sööb selle siis ära. Maija lükkab kiiresti ja peaga ning tihti astub paladest üle - sest talle tundub põnevam olevat veeretamise protsess ise. Iseloomud on erinevad ja rikkad! Mul pole kunagi varem olnud korraga kahte kass – isiksust. Ja ma suudan ikka veel ja korduvalt üllatuda, kui erinevad on kaks loomakest. See on hea ja näitlik õppetund sellest, et me kõik oleme väga erinevad. Ja kui loomake suudab sellega leppida ning oma sõbrakest sellisena võtta, nagu ta on – miks siis meil, inimestel, see tihtipeale nii keeruline tundub?!

Maija on hommikune äratuskell - küll pisut varem, kui peaks... Ta ei jäta enne järele, kui on saanud mu voodist välja. Selleks kasutab ta igasuguseid võtteid: jalutab üle kõhu, näksib juukseid ja muudkui seletab midagi oma kassikeeles. Eriti meeldivad talle mu küüned - neid kohe tahaks närida. Ja kui Maija on mulle jalad alla saanud, siis tervitab Hubert bassihäälselt voodi kõrvalt, kus ta on kogu seda mängu pealt vaadanud. Siis juba jooksevad nad, külg - külje kõrval, köögi poole - sest milleks muidu ma tõusin, kui mitte neile hommikukrõbinate serveerimiseks?!

Ahh, nendest kahest ja nende koos olemisest võib lõpmatuseni lugusid pajatada!

Lõpetuseks paar sõna ka Hubertist. Hubert on väga õnnelik! Sest tal on nüüd Maija! Neid kahte koos tegutsemas vaadates on tunne, et tõeline Armastus on siiski olemas! Isegi kahe kassilapse jaoks, kes on elanud erineval ajal Kasside Turvakodus ning kokku saanud kassipuuri ukse avamisel!

Elu on imeline ja täis üllatusi!

Maija ( Kassu ) Elust Kasside Turvakodus: 

http://www.kassideturvakodu.ee/photos.php?g2_itemId=179629

http://www.kassideturvakodu.ee/avaleht.php

http://kassjapojad.blogspot.com/

3. ja 4. novembril toimub Tallinna Lauluväljakul Cleopella Cat Fanciers of Estonia MTÜ poolt korraldatav kassinäitus. Loe lisa näitusest: http://www.hot.ee/cleopella/.

Harjumused Ja Söök ( Päkapikud Piiluvad )

No nii. Ja tuligi lumi maha. Selle aasta esimene. 26. oktoobril. See viib tahes – tahtmata mõtted jõulude juurde. Söömaaeg, mis on paljudele meist kaalulangetusel komistuskiviks. Aeg, mida ühelt poolt oodatakse, aga teiselt poolt peljatakse. Kõik need hõrgutised, söödavad kingitused ja pikad pühad. Seoses sellega on paslik pisut diskuteerida teemal – söök.

Figuurisõprade ühes grupis tekkis väitlusteema,  kas ikka peab taldriku alati tühjaks sööma või võib järgi ka jätta?! Kas külas süües on järelejäetud palake kellegi teise solvamine või pigem enda – kui süüa tuleb vastu enda tahtmist?!

Üks tüdruk jagas oma hiljutisi reisimuljeid. Viini šnitsel – väga suur ja rammus, aga piinlik mitte süüa. See oli lihtsalt nii hästi valmistatud, et muidu ehk oleks kokk arvanud, et tema meistritööd ei hinnatud vääriliselt.

Reisinud inimeste teadmistel on mõnedes idamaades hoopis vastupidine arusaam toidu taldrikule jätmisest. Kui külaline sööb taldriku tühjaks, siis on see märguandeks võõrustajale, et tõstame talle aga veel ette. Kui külaline jällegi taldriku püüdlikult puhtaks sööb, kordub sama asi. Ja nii see jääbki kestma, kuni külaline veel vähegi jaksab või siis toitu jätkub. Tegelikult oleks pidanud väikese palukese jätma taldrikuservale – siis saaks pererahvas teada, et küllakutsutu kõht on head ja paremat täis saanud. Ja kui lauale tuuakse ainult keedetud riisi, siis on see märgiks külalisele, et pere toiduvarud on otsa saamas ja peale riisi muud enam ei olegi.

Erinevates perekondades, rahvustes ja kultuurides on ka erinev toidukultuur.

Mina olen kasvanud ajal, kui üks kirjutamata reegel oli see, et hea laps sööb alati oma taldriku tühjaks. Siis tuleb pudru või supi alt nähtavale lõbus pildike. Et selle pärast tulebki kõik põhjani ära süüa – karuke tahab ka ilmavalgust näha!

Mina ei söönud aastaikümneid stoovituid porgandeid. Mul oli lasteaiast mälus pildike, kuidas ma istusin õnnetult toiduportsjoni taga ja ei mõistnud mitte, kuidas see lusikaga segades ei kahane. Teised lapsed said oma söögiga hakkama, aga minu taldrikult pilt ei paistnud. Teised lapsed sättisid end lõunauinakule minema, aga minul ikka porgandid ees. Siis läksidki teised magama, mina aga pidin istuma üksi söögilaua taga ja ei saanud aru, mis on lahti minu porganditega?!

Väga paljud toidud meie Elus on seotud meie jaoks tähtsate mälestustega – kas heade või vähem headega. Minu jaoks oli eelpool mainitud toidul kibe lapsepõlvemälestuse maik. Alles mõned aastad tagasi, juhuslikult seda toitu poes nähes, tekkis mõte – kui äkki teeks seda ühel päeval kodus?! Võttis aega, enne kui oma sisemisest müürist läbi sain ja võtsin nõuks maitseda “lapsepõlve vaenlast”. See maitses väga hästi!

Kaalulangetajad kurvastavad vahel rammusate ja suhkrurikaste toitude pärast, mida enam nagu ei tohikski süüa. Need on olnud lemmikud varasemast perioodist ja tõenäoliselt on need mänginud suurt rolli ka kehakaalu tõusus. Aga äkki on seegi ainult mälestus millestki heast ja uute toitumisharjumuste juures, vana lemmikut maitstes, kerkib üles küsimus – mis mulle selles toidus küll meeldida võis?! Nii mõnigi kaalulangetaja on olnud üllatunud, kui soovitan üle mitme kuu pisut maitsta, kas endine lemmitoit ikka on sama hea, kui mälestus temast. Ja paljud on imestusega küsinud iseendalt, et mis küll võis maitseda nii ülihea grillkananahas või õlis praetud pontšikutes?!

Inimese maitse kujuneb päris kiiresti ümber. Paljud kuulutavad tõeks legendi, et kui maksimum 15 korda süüa midagi, mis kipub suus ringi käima, siis peale seda hakkab see toit maitsema – sellega ollakse ära harjunud!

Väga tihti on uue asja harjutamine seda väärt. Ka süüa saab mõistusega, mitte ainult tunnetega ja mälestustest ajendatuna. Ehk nüüd, veel parajas kauguses jõuludest, oleks just sobilik pisut mõtiskleda, mida lahjemat võiks end sööma harjutada ja kuidas on lood veejoomisega?! Mis on toitumises need seni – veel -  juurdumata head harjumused, mida endal ideaalis sooviks näha?! Sest veel on võimalus nendest head harjumused kasvatada ja nii mööduvad lähenevad pühad kergemalt. Sealjuures veel uhke tunne enda üle, et mõnd harjumust on suudetud muuta. Tunne, et tegelikult saab hakkama küll!

Ja kõige selle juures peaks motiveerima see, et - päkapikud juba piiluvad!

Värvideküllane Lapimaa, 3

Reisipäevik, 3. osa.
Laupäev, 29. september.
Oulanka Kanjon. Tegime 6 kilomeetrise matka pisut ühel ja siis teisel pool järsku kanjonit: mäest üles ja alla, trepid vaat – et – püstiloodis, rippsillad ning vahepeal puhkamiseks väikesed mökkid. 

Oulanka Kanjonis olime napapiirist – polaarjoonest – umbes 10 kilomeetri kaugusel.  See on mõtteline ringjoon põhja – ja lõunapoolkeral. Selle taga päike suvisel pööripäeval ei looju horisondi taha ja talvisel pööripäeval ei tõuse horisondi kohale. Polaarjoon – see sõna tundub olevat targem, aga napapiiri kõlab kuidagi soojemalt. Napa tähendab soome keeles nii poolust, kui ka naba. Vaat` siis nüüd - nii inimesel, kui ka kogu meie maakeral on naba! Piiri tähendab piirkonda ja punkte ühendavat joont. Nii et tõesti soe sõna ja tekitab palju mõttepilte. Kui mul kunagi tekib tahtmine minna Jõuluvana külastama ja talle oma soove esitama, siis kindlasti - napapiirile!

Lõunaks oli purgiborš. Tegemist on minu lemmiksupiga ja vabas õhus peale matka maitses see veelgi lemmikumalt.

Ruka Mägi. Kommertslik silt mäe jalamil teatas – “Its good to be on the top!” Ja pisut hiljem mõistsin, et see on päris õige jutt.

Ruka on Soome lumerohkeim suusakeskus ja tavaliselt avatakse sealsed nõlvad ka esimestena. Paljude eestlaste arvates on tegemist Soome parima suusakeskusega ja seda külastatakse tihti. Seal on 28 nõlva, nendest 23 on valgustatud. Aga – tühja sellest!

Jälle sai öelda kiidusõnu reisi organiseerijate auks! Kui mäe otsa ronides arvasid isegi meie tipptegijatest fotograafid, et kõike on juba nähtud ja kaamerat enam ei välguta, siis mäel see arvamus muutus. Nii palju ja nii kauneid põhjapõtru polnud me reisi vältel veel kohanud, kui Ruka mäel! Karjajuht oli suurte harali sarvedega ning madala bassihäälega, aeg – ajalt manitses ta oma karja röhkivate häälitsustega korrale, et need meile liiga lähedale ei tuleks. Sellega oli Lapimaa põdravaatlusele ilus punkt pandud. Aitäh, Looduse Omnibuss!

Viimaseks trenniks jalutasin Ruka keskusest koju meie Kolomaa mökki ( Endale iseloomulikul moel suutsin ma ka siin pisut ära eksida! ). Sellel kolmekilomeetrisel teel jäädvustasin veel oma mällu pildikesi ilusast sügisesest loodusest.

Viimane õhtu Lapimaal ( Aga – virmalisi ei näinudki... ).

Pühapäev, 30. september.
Ja sõitsimegi tagasi. Ikka paar tundi kodu poole ja sinna vahele pikitud jalasirutuspausid.

Tagasiteel kuulsime palju Eestimaa matkamisjuttu ja tagasisõiduks sobilik – tuli jälle kord meelde, kui palju on mul kodusel maal veel ja jälle kord vaadata.

Selle reisiga sõitsime kokku üle 2000 kilomeetri. Aga – oli ka seda väärt!

Kõige pikem tundus olevat laevasõit Helsingist koju. Pähe kippusid juba argised mõtted ja tuli üliigatsus kiisude järele.

Tagasi kodus. Kaks kassilast särasilmselt uksel ootamas ja pika lahusoleku ajal toimunud uudistest nurrumas. Kodus on väga mõnus olla. Aga matkainimese veri ikka vahel vemmeldab ja kutsub kaugele kaasa...

See oli minu sünnipäevareis. Sest – vahtral on sünnipäev sügisel!

Armastusega teie,

Liana Vahtra