Värvideküllane Lapimaa, 3

Reisipäevik, 3. osa.
Laupäev, 29. september.
Oulanka Kanjon. Tegime 6 kilomeetrise matka pisut ühel ja siis teisel pool järsku kanjonit: mäest üles ja alla, trepid vaat – et – püstiloodis, rippsillad ning vahepeal puhkamiseks väikesed mökkid. 

Oulanka Kanjonis olime napapiirist – polaarjoonest – umbes 10 kilomeetri kaugusel.  See on mõtteline ringjoon põhja – ja lõunapoolkeral. Selle taga päike suvisel pööripäeval ei looju horisondi taha ja talvisel pööripäeval ei tõuse horisondi kohale. Polaarjoon – see sõna tundub olevat targem, aga napapiiri kõlab kuidagi soojemalt. Napa tähendab soome keeles nii poolust, kui ka naba. Vaat` siis nüüd - nii inimesel, kui ka kogu meie maakeral on naba! Piiri tähendab piirkonda ja punkte ühendavat joont. Nii et tõesti soe sõna ja tekitab palju mõttepilte. Kui mul kunagi tekib tahtmine minna Jõuluvana külastama ja talle oma soove esitama, siis kindlasti - napapiirile!

Lõunaks oli purgiborš. Tegemist on minu lemmiksupiga ja vabas õhus peale matka maitses see veelgi lemmikumalt.

Ruka Mägi. Kommertslik silt mäe jalamil teatas – “Its good to be on the top!” Ja pisut hiljem mõistsin, et see on päris õige jutt.

Ruka on Soome lumerohkeim suusakeskus ja tavaliselt avatakse sealsed nõlvad ka esimestena. Paljude eestlaste arvates on tegemist Soome parima suusakeskusega ja seda külastatakse tihti. Seal on 28 nõlva, nendest 23 on valgustatud. Aga – tühja sellest!

Jälle sai öelda kiidusõnu reisi organiseerijate auks! Kui mäe otsa ronides arvasid isegi meie tipptegijatest fotograafid, et kõike on juba nähtud ja kaamerat enam ei välguta, siis mäel see arvamus muutus. Nii palju ja nii kauneid põhjapõtru polnud me reisi vältel veel kohanud, kui Ruka mäel! Karjajuht oli suurte harali sarvedega ning madala bassihäälega, aeg – ajalt manitses ta oma karja röhkivate häälitsustega korrale, et need meile liiga lähedale ei tuleks. Sellega oli Lapimaa põdravaatlusele ilus punkt pandud. Aitäh, Looduse Omnibuss!

Viimaseks trenniks jalutasin Ruka keskusest koju meie Kolomaa mökki ( Endale iseloomulikul moel suutsin ma ka siin pisut ära eksida! ). Sellel kolmekilomeetrisel teel jäädvustasin veel oma mällu pildikesi ilusast sügisesest loodusest.

Viimane õhtu Lapimaal ( Aga – virmalisi ei näinudki... ).

Pühapäev, 30. september.
Ja sõitsimegi tagasi. Ikka paar tundi kodu poole ja sinna vahele pikitud jalasirutuspausid.

Tagasiteel kuulsime palju Eestimaa matkamisjuttu ja tagasisõiduks sobilik – tuli jälle kord meelde, kui palju on mul kodusel maal veel ja jälle kord vaadata.

Selle reisiga sõitsime kokku üle 2000 kilomeetri. Aga – oli ka seda väärt!

Kõige pikem tundus olevat laevasõit Helsingist koju. Pähe kippusid juba argised mõtted ja tuli üliigatsus kiisude järele.

Tagasi kodus. Kaks kassilast särasilmselt uksel ootamas ja pika lahusoleku ajal toimunud uudistest nurrumas. Kodus on väga mõnus olla. Aga matkainimese veri ikka vahel vemmeldab ja kutsub kaugele kaasa...

See oli minu sünnipäevareis. Sest – vahtral on sünnipäev sügisel!

Armastusega teie,

Liana Vahtra