Austa Ennast

Mul on veel palju õppida. Ja ega õppetunnid kunagi otsa saagi. Üheks asjaks on lihvida oskust komplimente vastu võtta. Ja seejuures nii palju rõõmustada ja nautida, kui aga vähegi saab.

Kui tihti me siiralt rõõmustame meile öeldud ilusa sõna eest? Ja kui tihti seda ütlejale välja näitame?

Väga tihti kostub vastuseks: “Ah, see on mul juba mitu aastat vana kleit”, “Tegelikult on juuksevärv juba ammu kulunud”, või “Olen küll kaalus maha võtnud, aga – kui palju mul veel võtta on”.

Sellised mõtted ei lase endal rõõmustada, ega tekita ütlejale soovi millegi kena nägemisel seda meile veel kord ütelda.

Heade asjade üle rõõmustamine toob neid meie juurde ikka ja rohkem tagasi. Heal sõnal on kombeks tulla tagasi paljude heade sõnadega. Rõõmustades ja tänades komplimendi eest, saame varsti jälle komplimendi. Ja ka ütleja on rõõmus. Talle jääb hea tunne, et tema poolt märgatu on meie jaoks suure väärtusega ja õige tähelepanek. Ja kui ta jälle näeb midagi märkimisväärset, siis ta seda jälle ka ütleb.

Vahel nagu häbeneks, kui keegi meid kiidab: “Oh, mis nüüd mina. On palju tublimaid.” Aga iseenda üle tuleb ikka rõõmustada ja uhke olla.

“Armastan end, seepärast suhtun Armastusega kõigisse inimestesse; tean, et see, mida annan, tuleb mulle mitmekordselt tagasi. Tõmban ligi armastavaid inimesi, sest nad peegeldavad mu enda olemusi. Armastan end, seepärast annan andeks ja unustan möödunud ning – olen vaba. Armastan end, seepärast elan vaid siin ja praegu ning kogen iga hetke meeldivana, teades, et mu tulevik on helge, turvaline ja rõõmus, sest olen Kõiksuse armastatud laps ja Kõiksus hoolitseb mu eest hellalt nüüd ja igavesti. Ma armastan Sind.”

Louise L. Hay

Lapsed oskavad ilusaid asju valehäbi tundmata vastu võtta. Ja siis millalgi saadakse selle koha pealt “suureks”. Et ei ole sobilik ennast kiita, oma tegutsemiste üle rõõmu tunda ja hüpata üles – alla meile öeldud kiituste eest.

Kaks minu kaugetel distantsidel elavat väga head sõbrannat on omapäraste nimedega, kuid peaaegu et ühesarnastega, ainult üks täht on erinev ( Peaks neid ehk omavahel tutvustama?! ). Üks elab Pärnumaal ja teine Võrumaal. Mõttes jõuan neile külla tihemini, kui reaalses Elus. Aga mul on hea teada, et nad on alati minu jaoks olemas. Sest head sõbrad on nagu tähed – Sa ei pruugi neid kogu aeg näha, aga Sa tead, et nad on olemas.

Ühel imeilusal läinudsuvisel nädalavahetusel Võrumaal, külastades sõbrannat ja tema peret, nautisime järve purdel päikeseloojangut. Sõbranna 4 – aastane tütreke demonstreeris meile madalas vees oma ujumisoskusi. Peale mõne tõmbe konna hüppas ta särava naeratuse saatel veest püsti, sirutas käed graatsiliselt taevalaotuse suunas ja küsis meilt rahulolevalt: “Eks ole, ma olen vapustav?” Meil ei jäänud muud üle, kui nentida, et nii see tõesti on. Meie jutustasime edasi ja lapsuke ujus edasi. Natukeses aja möödudes katkestas ta meie jutu vastuvaidlemist mitterääkival moel, küsides:” Kas ma olen JÄLLE vapustav?”

Me kõik oleme vapustavad! Ja võime iseennast ja oma ettevõtmisi nautida!

Positiivne mõtlemine – võiksime igal hommikul minna peegli ette ja endale naeratades öelda, kui tublid, targad, head ja ilusad me oleme!

Tahan õppida komplimente vastu võtma niimoodi,  et see jääks veel kauaks helisema  - nii enda südamesse, kui selle ütlejale. Et see tunne oleks ka ütlejale nii hea ja meeldejääv, et tahaks midagi uuesti öelda, kui märkimisväärset näeb.

Aitäh kõigile teile, kallid sõbrad, kes te mulle nii palju ilusat olete öelnud!