Figuurisõprade
ühes grupis tekkis väitlusteema, kas
ikka peab taldriku alati tühjaks sööma või võib järgi ka jätta?! Kas külas
süües on järelejäetud palake kellegi teise solvamine või pigem enda – kui süüa
tuleb vastu enda tahtmist?!
Üks tüdruk jagas
oma hiljutisi reisimuljeid. Viini šnitsel – väga suur ja rammus, aga piinlik
mitte süüa. See oli lihtsalt nii hästi valmistatud, et muidu ehk oleks kokk
arvanud, et tema meistritööd ei hinnatud vääriliselt.
Reisinud inimeste
teadmistel on mõnedes idamaades hoopis vastupidine arusaam toidu taldrikule
jätmisest. Kui külaline sööb taldriku tühjaks, siis on see märguandeks
võõrustajale, et tõstame talle aga veel ette. Kui külaline jällegi taldriku
püüdlikult puhtaks sööb, kordub sama asi. Ja nii see jääbki kestma, kuni
külaline veel vähegi jaksab või siis toitu jätkub. Tegelikult oleks pidanud
väikese palukese jätma taldrikuservale – siis saaks pererahvas teada, et
küllakutsutu kõht on head ja paremat täis saanud. Ja kui lauale tuuakse ainult
keedetud riisi, siis on see märgiks külalisele, et pere toiduvarud on otsa
saamas ja peale riisi muud enam ei olegi.
Erinevates
perekondades, rahvustes ja kultuurides on ka erinev toidukultuur.
Mina olen
kasvanud ajal, kui üks kirjutamata reegel oli see, et hea laps sööb alati oma
taldriku tühjaks. Siis tuleb pudru või supi alt nähtavale lõbus pildike. Et
selle pärast tulebki kõik põhjani ära süüa – karuke tahab ka ilmavalgust näha!
Mina ei söönud
aastaikümneid stoovituid porgandeid. Mul oli lasteaiast mälus pildike, kuidas
ma istusin õnnetult toiduportsjoni taga ja ei mõistnud mitte, kuidas see
lusikaga segades ei kahane. Teised lapsed said oma söögiga hakkama, aga minu
taldrikult pilt ei paistnud. Teised lapsed sättisid end lõunauinakule minema,
aga minul ikka porgandid ees. Siis läksidki teised magama, mina aga pidin
istuma üksi söögilaua taga ja ei saanud aru, mis on lahti minu porganditega?!
Väga paljud
toidud meie Elus on seotud meie jaoks tähtsate mälestustega – kas heade või
vähem headega. Minu jaoks oli eelpool mainitud toidul kibe lapsepõlvemälestuse
maik. Alles mõned aastad tagasi, juhuslikult seda toitu poes nähes, tekkis mõte
– kui äkki teeks seda ühel päeval kodus?! Võttis aega, enne kui oma sisemisest
müürist läbi sain ja võtsin nõuks maitseda “lapsepõlve vaenlast”. See maitses
väga hästi!
Kaalulangetajad
kurvastavad vahel rammusate ja suhkrurikaste toitude pärast, mida enam nagu ei
tohikski süüa. Need on olnud lemmikud varasemast perioodist ja tõenäoliselt on
need mänginud suurt rolli ka kehakaalu tõusus. Aga äkki on seegi ainult
mälestus millestki heast ja uute toitumisharjumuste juures, vana lemmikut
maitstes, kerkib üles küsimus – mis mulle selles toidus küll meeldida võis?!
Nii mõnigi kaalulangetaja on olnud üllatunud, kui soovitan üle mitme kuu pisut
maitsta, kas endine lemmitoit ikka on sama hea, kui mälestus temast. Ja paljud
on imestusega küsinud iseendalt, et mis küll võis maitseda nii ülihea grillkananahas
või õlis praetud pontšikutes?!
Inimese maitse kujuneb päris kiiresti ümber. Paljud kuulutavad tõeks legendi, et kui maksimum 15 korda süüa midagi, mis kipub suus ringi käima, siis peale seda hakkab see toit maitsema – sellega ollakse ära harjunud!
Väga tihti on uue
asja harjutamine seda väärt. Ka süüa saab mõistusega, mitte ainult tunnetega ja
mälestustest ajendatuna. Ehk nüüd, veel parajas kauguses jõuludest, oleks just
sobilik pisut mõtiskleda, mida lahjemat võiks end sööma harjutada ja kuidas on
lood veejoomisega?! Mis on toitumises need seni – veel - juurdumata head harjumused, mida endal
ideaalis sooviks näha?! Sest veel on võimalus nendest head harjumused kasvatada
ja nii mööduvad lähenevad pühad kergemalt. Sealjuures veel uhke tunne enda üle,
et mõnd harjumust on suudetud muuta. Tunne, et tegelikult saab hakkama küll!
Ja kõige selle
juures peaks motiveerima see, et - päkapikud juba piiluvad!
No comments:
Post a Comment