Väike Maija

Kuidas küll mahub nii palju elurõõmu nii pisikesse kehasse?! Ehk – Elurõõm – see võikski olla Väikese Maija teine nimi! Täna ma tahaksin kirjutada oma teisest suurest sõbrakesest – väikesest kassitüdrukust Maijast.

Veelkord saan öelda Kiisude Turvakodule südamest tuleva SUUR AITÄH Elu ilusamaks muutmise eest! Oleme kiisu Hubertiga väga tänulikud, et seal elas kiisu Kassu, kes nüüd on - heas mõttes - meie rahuliku Elu pea peale pööranud!

Kuna Hubert on väga seltskondlik ja mina tihti kodunt ära, siis oli kogu aeg mõte, et ühel päeval võiks Hubert saada endale sõbrakese. Tol korral turvakodu külastusele sellise plaaniga ei läinudki, vaid sõpradega kaasa nendele kiisut leidma. Pärast seda käiku jäi meelde erakordselt kirjuvärviline, pailembene ja ülisuurte maailma uudishimulikult vaatavate silmadega kiisutüdruk Kassu.

Mõned päevad hiljem oligi Kassu meil – 01.novembril 2011. Kassu sai endale uueks nimeks Maija - see nimi tundus paslikum miniatuursele, hellust otsiva kiisutüdrukule.

Julge tüdruk! Sõites ei nutnud, puurist tuli välja küll arglikult, aga piuksugi tegemata ning uudistas kohe kogu elamise läbi. Hubert järgnes talle nagu vari. Pool tunnikest hiljem pikutasid nad koos voodil - küll distantsi hoides, aga ikkagi koos. Mõned tunnid hiljem söödi juba ühest kausikesest ja öösel tuldi koos minu juurde voodiservale magama.

Juba kolmandal päeval tulid kiisud mulle uksele vastu, külg - külje kõrval ja sabad ühtemoodi rõngas. See külg - külje kõrval kõndimine ongi nende “kaubamärgiks” saanud!

Kui hakkan Hubertile pai tegema või teda kammima, tõttab appi ka Maija. Ta teeb kiiresti - kiiresti ümber Huberti joostes talle igalt poolt pikkasid paisid. Ja Hubert naudib seda! Maija välimuse eest hoolitsemine on suuresti Huberti rida. Väga tihti näitab Hubert üles oma hoolitsevat poolt ja peseb Maijat. Kui kärsitu tüdruk vastu punnib, siis paneb Hubert talle käpa peale - sõna otseses mõttes - ning peseb puhtaks näo, suu ja kõrvad.

Huberti Elu on nüüd huvitav! Mida väike Maija ees teeb, seda teeb Hubert järgi! Sinna sekka kuuluvad ka väikesed kiisupättused, mida Hubert varem ei teinud. Seina - ja köögikapialuste liistude äravõtmine, vaipade kokkurullimine ning asjade mahalükkamine on täiesti tavanähtused. Sest kiisudel on lihtsalt nii lõbus olla! Hubert on Maija kõrvalt hakanud mängima ka nende rohkete mänguasjadega, mis tema jaoks varem on kokku ostetud ja talle kingitud, aga pole teda huvitanud - ju siis üksi polnud nii lõbus!

Kiisud mõtlevad iga päev välja uusi trikke. Näiteks õnnestub neil riidekapi uksi avada, kappi mõnulema pugeda ja siis uks sulgeda. Esimesel korral olin ikka väga ehmunud, kui koju tulles oma silmarõõme koridorist eest ei leidnud. Aga - nad olid kapis!
Kitsas kraanikausis suudavad nad kahekesi mõnusasti koos magada.
Kui Maija vahel magab pehmel kiisusofal, siis Hubert lamab selle ees, heal juhul saab sellele peakese või käpa toetada. Tõeline džentelmen! 

Kui Maija vahel suuremat pättust teeb - näiteks mööda tassiriiulit kõnnib või pilte seinalt maha võtab, siis teeb Hubert tõrelevaid bassihäälseid näusid. Siis ma tean, et vaja on kohale tõtata. Hubert kutsub mind appi. 

Pailapsel tekkis mõte: 

Töölaua juures tuleb mul nüüd kohta jagada kahe virga abilisega. Kui on liikuvamad detailid, siis vaatab Maija ekraanile ja üritab käpaga kaasa aidata. Maija vaatab ka televiisorit. Eriti meeldib talle programm "no signal", sest siis liigub ekraanil edasi - tagasi suur palli meenutav kera. Ja kiisu pea liigub seda jälgides ikka paremale ja vasakule, üles ja alla.

Hubert õpetas Maija toidupalli seest krõbinaid sööma. Kuigi Maijale meeldib veeretada ka igasuguseid teisi vähegi "jalgu alla võtvaid" asju. Hubert lükkab palli käpaga ja ootab rahulikult, et kas mõni palake ka välja pudiseb. Siis mõtleb pisut saagi üle ( või kas see tänasesse ühikuarvestusse ikka ära mahub?! ) ja sööb selle siis ära. Maija lükkab kiiresti ja peaga ning tihti astub paladest üle - sest talle tundub põnevam olevat veeretamise protsess ise. Iseloomud on erinevad ja rikkad! Mul pole kunagi varem olnud korraga kahte kass – isiksust. Ja ma suudan ikka veel ja korduvalt üllatuda, kui erinevad on kaks loomakest. See on hea ja näitlik õppetund sellest, et me kõik oleme väga erinevad. Ja kui loomake suudab sellega leppida ning oma sõbrakest sellisena võtta, nagu ta on – miks siis meil, inimestel, see tihtipeale nii keeruline tundub?!

Maija on hommikune äratuskell - küll pisut varem, kui peaks... Ta ei jäta enne järele, kui on saanud mu voodist välja. Selleks kasutab ta igasuguseid võtteid: jalutab üle kõhu, näksib juukseid ja muudkui seletab midagi oma kassikeeles. Eriti meeldivad talle mu küüned - neid kohe tahaks närida. Ja kui Maija on mulle jalad alla saanud, siis tervitab Hubert bassihäälselt voodi kõrvalt, kus ta on kogu seda mängu pealt vaadanud. Siis juba jooksevad nad, külg - külje kõrval, köögi poole - sest milleks muidu ma tõusin, kui mitte neile hommikukrõbinate serveerimiseks?!

Ahh, nendest kahest ja nende koos olemisest võib lõpmatuseni lugusid pajatada!

Lõpetuseks paar sõna ka Hubertist. Hubert on väga õnnelik! Sest tal on nüüd Maija! Neid kahte koos tegutsemas vaadates on tunne, et tõeline Armastus on siiski olemas! Isegi kahe kassilapse jaoks, kes on elanud erineval ajal Kasside Turvakodus ning kokku saanud kassipuuri ukse avamisel!

Elu on imeline ja täis üllatusi!

Maija ( Kassu ) Elust Kasside Turvakodus: 

http://www.kassideturvakodu.ee/photos.php?g2_itemId=179629

http://www.kassideturvakodu.ee/avaleht.php

http://kassjapojad.blogspot.com/

3. ja 4. novembril toimub Tallinna Lauluväljakul Cleopella Cat Fanciers of Estonia MTÜ poolt korraldatav kassinäitus. Loe lisa näitusest: http://www.hot.ee/cleopella/.

Harjumused Ja Söök ( Päkapikud Piiluvad )

No nii. Ja tuligi lumi maha. Selle aasta esimene. 26. oktoobril. See viib tahes – tahtmata mõtted jõulude juurde. Söömaaeg, mis on paljudele meist kaalulangetusel komistuskiviks. Aeg, mida ühelt poolt oodatakse, aga teiselt poolt peljatakse. Kõik need hõrgutised, söödavad kingitused ja pikad pühad. Seoses sellega on paslik pisut diskuteerida teemal – söök.

Figuurisõprade ühes grupis tekkis väitlusteema,  kas ikka peab taldriku alati tühjaks sööma või võib järgi ka jätta?! Kas külas süües on järelejäetud palake kellegi teise solvamine või pigem enda – kui süüa tuleb vastu enda tahtmist?!

Üks tüdruk jagas oma hiljutisi reisimuljeid. Viini šnitsel – väga suur ja rammus, aga piinlik mitte süüa. See oli lihtsalt nii hästi valmistatud, et muidu ehk oleks kokk arvanud, et tema meistritööd ei hinnatud vääriliselt.

Reisinud inimeste teadmistel on mõnedes idamaades hoopis vastupidine arusaam toidu taldrikule jätmisest. Kui külaline sööb taldriku tühjaks, siis on see märguandeks võõrustajale, et tõstame talle aga veel ette. Kui külaline jällegi taldriku püüdlikult puhtaks sööb, kordub sama asi. Ja nii see jääbki kestma, kuni külaline veel vähegi jaksab või siis toitu jätkub. Tegelikult oleks pidanud väikese palukese jätma taldrikuservale – siis saaks pererahvas teada, et küllakutsutu kõht on head ja paremat täis saanud. Ja kui lauale tuuakse ainult keedetud riisi, siis on see märgiks külalisele, et pere toiduvarud on otsa saamas ja peale riisi muud enam ei olegi.

Erinevates perekondades, rahvustes ja kultuurides on ka erinev toidukultuur.

Mina olen kasvanud ajal, kui üks kirjutamata reegel oli see, et hea laps sööb alati oma taldriku tühjaks. Siis tuleb pudru või supi alt nähtavale lõbus pildike. Et selle pärast tulebki kõik põhjani ära süüa – karuke tahab ka ilmavalgust näha!

Mina ei söönud aastaikümneid stoovituid porgandeid. Mul oli lasteaiast mälus pildike, kuidas ma istusin õnnetult toiduportsjoni taga ja ei mõistnud mitte, kuidas see lusikaga segades ei kahane. Teised lapsed said oma söögiga hakkama, aga minu taldrikult pilt ei paistnud. Teised lapsed sättisid end lõunauinakule minema, aga minul ikka porgandid ees. Siis läksidki teised magama, mina aga pidin istuma üksi söögilaua taga ja ei saanud aru, mis on lahti minu porganditega?!

Väga paljud toidud meie Elus on seotud meie jaoks tähtsate mälestustega – kas heade või vähem headega. Minu jaoks oli eelpool mainitud toidul kibe lapsepõlvemälestuse maik. Alles mõned aastad tagasi, juhuslikult seda toitu poes nähes, tekkis mõte – kui äkki teeks seda ühel päeval kodus?! Võttis aega, enne kui oma sisemisest müürist läbi sain ja võtsin nõuks maitseda “lapsepõlve vaenlast”. See maitses väga hästi!

Kaalulangetajad kurvastavad vahel rammusate ja suhkrurikaste toitude pärast, mida enam nagu ei tohikski süüa. Need on olnud lemmikud varasemast perioodist ja tõenäoliselt on need mänginud suurt rolli ka kehakaalu tõusus. Aga äkki on seegi ainult mälestus millestki heast ja uute toitumisharjumuste juures, vana lemmikut maitstes, kerkib üles küsimus – mis mulle selles toidus küll meeldida võis?! Nii mõnigi kaalulangetaja on olnud üllatunud, kui soovitan üle mitme kuu pisut maitsta, kas endine lemmitoit ikka on sama hea, kui mälestus temast. Ja paljud on imestusega küsinud iseendalt, et mis küll võis maitseda nii ülihea grillkananahas või õlis praetud pontšikutes?!

Inimese maitse kujuneb päris kiiresti ümber. Paljud kuulutavad tõeks legendi, et kui maksimum 15 korda süüa midagi, mis kipub suus ringi käima, siis peale seda hakkab see toit maitsema – sellega ollakse ära harjunud!

Väga tihti on uue asja harjutamine seda väärt. Ka süüa saab mõistusega, mitte ainult tunnetega ja mälestustest ajendatuna. Ehk nüüd, veel parajas kauguses jõuludest, oleks just sobilik pisut mõtiskleda, mida lahjemat võiks end sööma harjutada ja kuidas on lood veejoomisega?! Mis on toitumises need seni – veel -  juurdumata head harjumused, mida endal ideaalis sooviks näha?! Sest veel on võimalus nendest head harjumused kasvatada ja nii mööduvad lähenevad pühad kergemalt. Sealjuures veel uhke tunne enda üle, et mõnd harjumust on suudetud muuta. Tunne, et tegelikult saab hakkama küll!

Ja kõige selle juures peaks motiveerima see, et - päkapikud juba piiluvad!

Värvideküllane Lapimaa, 3

Reisipäevik, 3. osa.
Laupäev, 29. september.
Oulanka Kanjon. Tegime 6 kilomeetrise matka pisut ühel ja siis teisel pool järsku kanjonit: mäest üles ja alla, trepid vaat – et – püstiloodis, rippsillad ning vahepeal puhkamiseks väikesed mökkid. 

Oulanka Kanjonis olime napapiirist – polaarjoonest – umbes 10 kilomeetri kaugusel.  See on mõtteline ringjoon põhja – ja lõunapoolkeral. Selle taga päike suvisel pööripäeval ei looju horisondi taha ja talvisel pööripäeval ei tõuse horisondi kohale. Polaarjoon – see sõna tundub olevat targem, aga napapiiri kõlab kuidagi soojemalt. Napa tähendab soome keeles nii poolust, kui ka naba. Vaat` siis nüüd - nii inimesel, kui ka kogu meie maakeral on naba! Piiri tähendab piirkonda ja punkte ühendavat joont. Nii et tõesti soe sõna ja tekitab palju mõttepilte. Kui mul kunagi tekib tahtmine minna Jõuluvana külastama ja talle oma soove esitama, siis kindlasti - napapiirile!

Lõunaks oli purgiborš. Tegemist on minu lemmiksupiga ja vabas õhus peale matka maitses see veelgi lemmikumalt.

Ruka Mägi. Kommertslik silt mäe jalamil teatas – “Its good to be on the top!” Ja pisut hiljem mõistsin, et see on päris õige jutt.

Ruka on Soome lumerohkeim suusakeskus ja tavaliselt avatakse sealsed nõlvad ka esimestena. Paljude eestlaste arvates on tegemist Soome parima suusakeskusega ja seda külastatakse tihti. Seal on 28 nõlva, nendest 23 on valgustatud. Aga – tühja sellest!

Jälle sai öelda kiidusõnu reisi organiseerijate auks! Kui mäe otsa ronides arvasid isegi meie tipptegijatest fotograafid, et kõike on juba nähtud ja kaamerat enam ei välguta, siis mäel see arvamus muutus. Nii palju ja nii kauneid põhjapõtru polnud me reisi vältel veel kohanud, kui Ruka mäel! Karjajuht oli suurte harali sarvedega ning madala bassihäälega, aeg – ajalt manitses ta oma karja röhkivate häälitsustega korrale, et need meile liiga lähedale ei tuleks. Sellega oli Lapimaa põdravaatlusele ilus punkt pandud. Aitäh, Looduse Omnibuss!

Viimaseks trenniks jalutasin Ruka keskusest koju meie Kolomaa mökki ( Endale iseloomulikul moel suutsin ma ka siin pisut ära eksida! ). Sellel kolmekilomeetrisel teel jäädvustasin veel oma mällu pildikesi ilusast sügisesest loodusest.

Viimane õhtu Lapimaal ( Aga – virmalisi ei näinudki... ).

Pühapäev, 30. september.
Ja sõitsimegi tagasi. Ikka paar tundi kodu poole ja sinna vahele pikitud jalasirutuspausid.

Tagasiteel kuulsime palju Eestimaa matkamisjuttu ja tagasisõiduks sobilik – tuli jälle kord meelde, kui palju on mul kodusel maal veel ja jälle kord vaadata.

Selle reisiga sõitsime kokku üle 2000 kilomeetri. Aga – oli ka seda väärt!

Kõige pikem tundus olevat laevasõit Helsingist koju. Pähe kippusid juba argised mõtted ja tuli üliigatsus kiisude järele.

Tagasi kodus. Kaks kassilast särasilmselt uksel ootamas ja pika lahusoleku ajal toimunud uudistest nurrumas. Kodus on väga mõnus olla. Aga matkainimese veri ikka vahel vemmeldab ja kutsub kaugele kaasa...

See oli minu sünnipäevareis. Sest – vahtral on sünnipäev sügisel!

Armastusega teie,

Liana Vahtra
                                                                                                                      

Värvideküllane Lapimaa, 2

Reisipäevik, 2. osa.

Neljapäev, 27. september.

Käylänkoski Laavu. Tulime kärestikule vesipappi vaatama. Varblasest pisut suurem linnuke, kelle välimus meenutabki pappi. Armastab istuda kosel ning ennast ühele ja teisele poole õõtsutada. Pole veelind, aga trotsides külma vett astub mööda põhjakive ja otsib endale söögiks puruvanasid. Toob nad veest kivile, raputab kestast välja ja – head isu! Talle on antud ka aunimetus olla Norra rahvuslinnuks. 

Mina vesipappi ei näinudki. Oma pühas lihtsameelsuses arvasin, et ju siis ikka on tänane ilm talle liiga külm?! Sest tuul oli läbilõikavalt valus ja temperatuur peaaegu et 0 – ringis ( Hiljem selgus, et ta valis vaatlejaid. Näitas ennast neile, kellel olid kaasas profifotoaparaadid! ).

Oulanka Looduskeskus. Üks populaarsemaid Soome rahvusparke. Kokku 270 ruutkilomeetrit kärestikke, jõgesid ja imelist metsa. Väiksed majakesed – mökkid – mis on kasutuseks kõigile öö peale jäänud matkajatele. Inimlikul kokkuleppel ja reeglitega seinal, kuidas tuleb maja ja ümbritseva looduse eest hoolt kanda - et see oleks heas seisukorras ka järgmistele külastajatele.

Küll meil ikka veab! Saime läbi matkata kärestiku maalilisema serva, nautides pulbitsevat vett ja punaseid kaljusid – ja seda kõike kuiva ilmaga! Meie lahkudes külastas rahvusparki paduvihm!

Oulanka poekeses langesin minagi, lõppude lõpuks, suveniiripoe ohvriks ( Ära iial ütle iial, ehk siis – mina küll suveniire ei osta! )! Nägin mõnusast kaisumaterjalist valmistatud kelgukoera pojakesi, punases kotikeses, millel peal kiri: “Take me home from Lapland!" Ostsin oma kahele väga kallile sõbrannale, kellel kodus kasvamas väikesed tüdrukud, koerakesed kingiks! Lihtsalt  - ei suutnud seda tegemata jätta!

Lõunasupile – täna oli selleks purgiseljanka! – minnes olid meie mökkide ees põhjapõdrad. Rahvas tegi nalja, et need ju ongi laulust tuttavad “põdral maja metsa sees” tegelased. Toredad loomakesed! Ei karda massi pealevajumist ega fotoaparaatide “tulistamist”! Ära jooksid nad alles siis, kui üks lähipildi “purki saanud” õnnelik eesti mees lasi lahti mitte – eestiliku džigitirahvustantsu. See oli põtradele liig, mis liig.

Pärastlõunal käisime Kuusamos. Allan Roosilehe poolt populaarseks lauldud “Turvamees” on tegelikult originaalis laul “Kuusamo”. Mida kõike teada ei saa!

Kuusamos külastasime loodusfotograaf Hannu Hautala näitust. Vaat see võttis sõnatuks! Mida kõike üks inimene fotoaparaadiga teha oskab! Tahaksin kõigiga seda elamust jagada - tema imelisi fotosid on võimalik näha: www.hannuhautala.fi

Õhtul käisime naabermajas külas. Ega meie maja omad niisama “tühja käega” külla lähe – valmistasime kompositsiooni kahest priskest sardellist ( Kuna meie maja toidupakki oli sattunud kaks sardelli rohkem, siis tundsime kohustust need tagasi viia! ), tikkudest, pohladest ja mustikatest. Mõtlesime neile välja ka mõistatuse ja selle äraarvamise järel kinkisime neile mõistatuse “põhikangelase” – runnaka ( Kes ei tea, mis see on, siis see on koorega keedetud kartul saarlaste kõnepruugis! ). Vastutasuks saime lahkelt pererahvalt mekkida muraka – ja tõrvaviina ( Tõrvaviina ma teistkordselt ei tahaks... ).

Reede, 28. september.

Meie maja matkasellid on väga loomingulised. Etteantud menüü järgi süüa teha ei suudeta. Kui hommiksöögiks oli 1. päeval kirjas “puder” ning järgnevatel päevadel “sama”, siis meil on igal hommikul mõni üllatus. Näiteks täna olid ülepannikoogid ohtrate lisanditega – juust, vorst, majonees kurk, tomat, mesi ja moos. Ja kui õhtul oleks menüü kohaselt tulnud süüa tatraputru hakklihakastme ja letšoga, siis meie majas valmis lisandiks salat, mis tituleeriti ka maja firmasalatiks: pohlad ( Mida kasvab maja ümber ohtralt! ), küüslauk ja mesi. Toit paitab meie majas kõhtu!

Jurava Kärestik. Vahvatel metsaradadel matk 7 kilomeetrit. Jälle kord – milline suurepärane organiseering! Kui jõudsime lõunasöögipaika – grillvorstid ja hapukurk! – olid kärestikul parvetajad. Meie lasime head maitsta ja palusime meie grupi ainukesel lapsukesel minna kalju servale valvesse. Et siis meile tähtsast hetkest märku anda. Kui siis kõlas hüüd: “Tulevad!”, jätsime vorstid sinnapaika ning jooksime kes pildistama ja kes filmima. Vorstidel hoidis samal ajal silma peal üks tore koer, kes oli just söögivalmimise ajaks läbi metsa kohale orienteerunud. Tema jalavaev tasus ära, sest nii mõnigi poetas kutsule pruukosti. 

Ja veel koeri, kohe palju korraga. Külastasime huskyde kasvandust. Jõudsime sinna just koerakeste lõunasöögiajaks. Alguses võttis see silma veele ja minus hakkas pulbitsema loomakaitse, aga pärast vestlust talitajaga läks meel kergemaks. Koertel on väga kindel režiim, süüa saavad nad 1 kord päevas ja iga päeva kohustuslik - aga väga oodatud! - osa on treening. Need koerad vajavad väga hellust ja suhtlemist. Seetõttu käib pererahvas päeva jooksul kõik loomakesed läbi, suhtleb nendega ja kallistab. Millised silmad! Kellel pruunid ja kellel helesinised! Ja nii mõnelgi üks silm pruun ja teine sinine!

Jälle kord ahaa – hetk! Samas kasvanduses olid aedikus ka põhjapõdrad ( Üks neist valge ja mustade täppidega – nagu dalmaatslane! ). Nosisid isukalt põdrasammalt. Mulle jõudis pärale, et ega nimi pole lihtsalt nimi - põdrasammal. Põhjapõdrad armastavadki nendenimelist rooga       ( Nii nagu kängururaud pole lihtsalt Eesti tänavatel uhkustamiseks, vaid Austraalias autode kaitseks känguruhüpete eest! ).

( Reisipäevik jätkub... )

Värvideküllane Lapimaa

Reisipäevik, 1. osa.
Teisipäev, 25. september.
Reisi alguseks loen ärkamist kell 05.30 hommikul. Sest varajane ärkamine ei ole minu jaoks. Suutsin ennast kokku võtta vaid selle mõtte ajendil, et minu unistuste Lapimaa ootab mind! Isegi kiisud pilgutasid selle kellaaja peale unesegaselt silmi. Hubert istus kohe eriti nõutu näoga ja tema pilgus oli üks suur küsimus – kas perenaisel midagi sassi ei läinud?!

Umbes 2,5 tundi laevasõitu ja üle 800 kilomeetri bussisõitu. Mets, järv, maja ja jälle otsast peale. Nii 12 tundi järgemööda. Ilus maa, see Soomemaa. Aga pikk sõit sinna Lapimaale.

Millega sisustada 12 tunnine bussisõit?! Eesti filmiklassikasse kuuluvate linateostega, matkajuhi huvitavate reisi – ja loomalugude kuulamisega ja magusa unega.

Näiteks üks matkajuhi lugu:
Umbes 50 kilomeetrit Kuusamost lõuna poole – Tallinna poole! – elab “Mr. Karu”. Tema koduloomadeks on mitu suurt karu. Metsast leitud orvuks jäänud karupojad on saanud korraliku kasvatuse ja hea ülalpidamise. Aga seda ikka võimalikult karudele omasel kombel. Näiteks õpetab mees karusid ka talveunne jääma. Selleks on ta ehitanud suure kuudi, kus enne talve saabumist antakse mõmmikutele hästi süüa ja siis näidatakse ette, kuidas talvemagamine käib!

Meie õnneks kuudis ei ööbi. Pigem väga heades tingimustes Kolomaa mökkis. Milline luksus on peale päevast istumist ennast mugavas voodis välja sirutada! Ja homseks Lapimaa looduse värvide avastamiseks ennast välja puhata! Lapimaa – ma olen kohal! 

Kolmapäev, 26. september.
Juba hommik hakkas kenasti. Olin endale valinud hommikuse pudrukeetmistoimkonna. Aga kui ma oma mugavast toakesest välja tulin, olid puder ja kohv juba valmis ning moos, juust, vorst, kurk, tomat ja leib laual.  

Riisitunturi Rahvuspark. Tervelt 77 ruutkilomeetrit taigametsa, raba ja sood. Kogu ala on merepinnast 300 meetrit kõrgemal ning seal on ka kaks mäge, mis on merepinnast 400 meetrit üleval pool. Millised vaated! Mida kirjeldada on raske! 

Mis värvib tundrut - alpi leesikas teeb erkpunaseks, lisaks eri värvi kollast - rohelist - pruuni - punast sinikalt, mustikalt, rootsi kukitsalt. Viimane on minu jaoks esmakordselt avastatud taim. Meie maal on ta looduskaitse all. Soomes, Norras ja Rootsis on teda ohtralt näha. Ülemised 4 lehte näevad välja nagu ristike, tipp aga päädib erepunase marjakobaraga. 

Pool päeva avastasime seda imelist kohta. Siis pakkus matkajuht kehakosutuseks purgihernesuppi. Küll maitses hea! Nagu poleks kunagi midagi nii head saanudki! Sai seda söödud matkaselli moodi - kaksiratsi puupakul istudes ja kindad käes, taldrikut - lusikat võimalikult suu lahedal hoides luristades. Muideks, kindaid ma käest eriti ära võtta ei taha. Figuurisõbrad teavad, mis see tähendab. Kaalulangusega on paljudel tekkinud külmatunne. 

Konttaineni Mägi. Imelise sügispanoraami nautimisele eelneb 800 meetrit järsku tõusu. Meenutab nagu karmi steppaeroobika trenni. Jalalihased annavad ikka tunda küll ja hingeldama võtab. Sealtsamalt mäelt algab kuulus Karurada, pikkusega 84 kilomeetrit. Meie võtame ette lühema raja, sest pika raja läbimine võtaks aega umbes 5 päeva. Ja seda ka sellepärast, et meie matkajuht palub tungivalt, et me jätaks selle pikema raja järgmiseks korraks. Tahaks küll selle pika Karurajaga tutvuda, aga olgu siis mitte täna. Täna on meie rada 2 kilomeetrit. 

Mäelt üks väike "naljanurk" ka! Leekisin mööda mäge ringi joosta ja ilusaid vaateid fotokasse koguda. Meie reisiseltskonnas oli mitu tunnustatud loodusfotograafi ( Oh neid aparaate, mida nad endaga kaasas tarivad! ).  Sain ühelt neist küsimuse, et kuidas mul pildistamine ka läheb ja kas olen mõne hea vaate juba jäädvustanud. Vastasin üliõnnelikult, et umbes 400 - 500 head pilti on tehtud. Kui küsisin sama küsimuse tagasi, sain vastuseks, et 4 - 5 head fotot peaks olema tehtud! 

Kuidas on siis lood metsaelanikega siin kaunil maal?! Hommik algas kahe tedrega. Kõndisid tükk aega väärikal sammul bussi ees keset sõiduteed. Seda tegid nad bussipeatuse vahetus läheduses - kas tahtsid meie matkaga ühineda?! 

Tundrust tagasiteel nägin oma esimesed põhjapõdrad! Nii paremal, kui vasakul pool teed! Kõigepealt märkasingi paremal pool teed olevaid loomakesi nende erksiniste kaelapaelte tõttu. Sest see tundus isegi värviderohkele tundrule olevat eriskummaline värv - kui ikka minu lemmikvärv vilksatab siit ja sealt puude vahelt! Seda värvi ei osanud küll tundrust oodata! Natukese aja pärast punaste kaelapaeltega põdrad! Hakkasin nende kohalolekuga juba ära harjuma. Enam ei kukugi kohe südamevärinaga ja rõõmukiljete saatel fotoaparaadiga sahmima. 

Põder on väga rahumeelne loom. Tänapäeval on ta kellegi oma - omab oma pererahvast. Sellepärast siis ka on põtradel, keda juhtusime kohtama, värviline kaelapael, - kõrvarõngas, või kõrvasälguke. 

Põtradel on väga ilusad sarved. Suvel on need siledad, aga talvel kaetud udupehme karvkattega - kohe tuleb tahtmine pai teha! Ega tal pai vastu midagi ei olegi - ainult ärgem lähenegem eest poolt. Sest loomake võib ehmatada ja peaga ülespoole nõksatada. Nii võib kogemata kombel sarvega pihta saada.  

Esimene kohtumine kuukeliga - armsa ja julge linnukesega.  Kõigepealt laulab ennast kaugelt kuuldavaks ja siis tuleb võtab endale ise inimeste käest toitu. Talle meeldivad väga erinevad maiused. Näiteks räägiti meile, et kui õues vorste grillida, tuleb säilitada valvsust. Kui kaotada tähelepanu, siis võib õige pea kuulda, kuidas üks väike helikopter üritab suure põrina saatel kõrgust võtta, endal vorstike nokas! Ja kui ta veel tiivad lahti sirutab, on erkoranžiline! 

Peale eelpoolmainitud  kohalike asukate panid mitu korda pea kuklasse kallutama sirgetes joontes lausa madallennul lendavad haneparved. Ja järvekeste peal kogunesid äralennuks valmistuvad luiged. "Ikka, ikka sinnapoole, kus Egiptimaa,"  - laulis mulle kunagi vanaema. Siis, kui ma veel laps olin.

Ja veel põhjapõtru...

Ja veel...

( Reisipäevik jätkub... )

Motivatsioon

Ega asjata ei ole ammustest aegadest kasutusel ütelus: Ole oma unistustega ettevaatlik, neil on kombeks täide minna!  Unistamine käib lihtsalt ja mitte kõheldes, kas see ikka on on võimalik; mis siis saab, kui eesmärk käes;  või kui päris nii ei lähe... Unistamine ei maksa midagi. Unistada saab iga päev ja detailselt, näiteks: mida head kehakaalu langus kõik kaasa toob. Nii tagadki endale soovunelma täitumise, kui lisada unistamisele ka pisut tööd iseendaga.

Paljud saleneda soovijad on just igapäevase fantaseerimisega oma tee Saleda Mina poole võimalikuks teinud. Tegelikult on nii kõikide unistustega. Sellest mõtelda on hea. Motivatsioon paneb tegutsema. Motivatsioon annab jõudu.

Mina olen sel nädalal oma unistuste reisil. Pole ma aastaid puhkamas käinud, küll aga unistanud viibimisest värviküllasel aasataajal Lapimaa looduses. Nii see unistus täituski!

Igaühe sees on palju sisemist jõudu – sisemist motivatsiooni. See paneb eriti sihikindlalt unistuste poole liikuma. Sellega kaasneb soov midagi teha ja see meeldib väga. Kõik, mis ette võetakse, on nauditav. Kaalulanguse puhul on palju motivatsiooni turgutavaid soove: väljanägemine, tervis, energilisus, endaga rahulolu. Kui saavutad selle, mida nii väga tahad – oled õnnelik!
  
Kuid olemas on ka midagi sootuks väljaspoolt tulevat – välimine motivatsioon. Siin pole juttu enam sellest, et tahan teha ja see meeldib mulle. Mängu tuleb väljend  - ma pean.  Ja oi, kuidas see võib saada mingil hetkel takistavaks teguriks. Keegi soovib, et näeksin saledam välja, endal on soov teistele meeldida, tundub elueesmärgina mõne riideeseme selga mahutamine. Niipea, kui nende inimeste arvamus pole enam tähtis, enam ei soovi oma välimusega teistele meeldida, või kleit on seljas, võib leida end imestunult küsimas – miks ma seda küll teen?!

Motivatsiooni saab ikka ja jälle turgutada. See ei võta palju aega ega energiat kujutleda end näiteks iga päev oma unistuste kehakaalus. Mis ma siis tunnen?! Kuidas välja näen?! Kus ma viibin?! Keda ma seal näen?! Mis mulle öeldakse?! Aga kõige tähtsam – mis ma ise endale ütlen ja kui rahul endaga olen?! See on ettevõtmist väärt! Juba saab ette olla õnnelik ja rahulolev! Sest nii see hakkab külge!

Et oma edu ka vahepealsetel etappidel hinnata ja seda nautida, on hea endale paika panna väikesed vahe-eesmärgid. Siis ei olda teel ainult ühe pidupäeva ja lõpptulemi pole, vaid saab ka vahepeal edust rõõmu tunda. Vahepealsete saavutuste puhul ei tasu olla liigselt tagasihoidlik, vaid ikka teha endale kingitusi ja ennast millegagi premeerida! Kui eesmärgiks on kaalulangetamine, siis võiks see muidugi olla mittesöödav kingitus. Kuidas oleks kena lillebukett iseendale, teater, kino, spaa?! Meeldejääv on see igatahes!

Kas üks tagasilöök on läbinisti paha?! Isegi, kui see eesmärgile lähemale ei viinud, siis midagi õpetas kindlasti. Ja edaspidi oled selle kogemuse võrra rikkam.

Kui mina suutsin endale välja mõelda Lapimaa reisi, siis suudad ka Sina ennast saledaks mõelda! Loodan juba järgmisel nädalal jagada oma värviküllase reisi eredaid muljeid!

Edu unistamisel!

Suur Sõprus

Ühel päeval leidsin raamatupoes jalutades ( See on üldse üks minu lemmikkohti jalutamiseks! ), südantliigutava raamatu suurest sõprusest. Lood nii lihtsad, aga hingelt nii suured, pildid servast – servani täis tõelist sõprust. Avades raamatu esimese ettejuhtuva koha pealt, vaatas mulle vastu lugu suurest gorillast ja väikesest kassipojast. Lugesin poes selle loo läbi, võitlesin härdumuspisaratega ja asi oli otsustatud  - ostsin selle raamatu oma emale kingiks. Meil on tihti kombeks teha teineteisele kingitusi just raamatupoest.

“Gorilla ja kassipoeg ( California, Ameerika Ühendriigid, 1984 a. ).

See lugu on muutunud lausa klassikaliseks näiteks sellest, millisteks emotsioonideks on võimelised mõned meie lähimad loomadest sugulased.

Gorilla Kokol oli parim sõber, kes mahtus tema peopessa.

1984. aastal tõmbas sajakilone ahv, keda oli õpetatud rääkima viipekeeles, kahe sõrmega mööda oma põske, kujutades seeläbi vurre. See oli märgiks tema õpetajale Francine “Penny” Patersonile Gorillade Kaitsefondist, et loom tahtis sünnipäevaks kassi. Õpetajale see üllatust ei valmistanud; ta oli Kokole juba mitu aastat lugusid ette lugenud ja teadis, et ahvi lemmikud olid “Kolm väikest kassipoega” ja “Saabastega kass”. Mänguloom ahvi siiski ei rahuldanud ja Kokol lubati lõpuks välja valida ehtne kassipoeg ühe hüljatud pesakonna seast. Gorilla valis endale niivõrd väikese karvapalli, et ta võinuks selle vähimagi pingutuseta lömastada. Selle asemel kallistas ta oma sabata halli kassipoega nagu laps nukku ja andis loomale nimeks All Ball.

Koko oli kassist täielikult sisse võetud. Ta kohtles Balli samamoodi nagu teised gorillad oma lapsi: kandis teda oma reiel, püüdis teda imetada, kõditas ja kratsis teda ning mängis isegi tema riietamist, kattes kassi keha ja pea salvrätikutega. Gorilla oli teadlik oma jõust ja käis kassiga hellalt ümber, taludes isegi kassipoja hammustusi ilma vähimagi märgita vihast. Kui õpetaja küsis temalt, kas ta armastas oma väikest Balli, vastas Koko käemärkidega “pehme hea kass”.

Kahjuks jäi nende suhe üürikeseks. Järgmisel talvel pärast seda, kui Koko oli kassipoja lapsendanud, põgenes Ball gorillade tarandikust ja jäi auto olla. Inimeste sõnul, kes toona Kokoga tegelesid, oli ahvi tohutu kurbus selgelt märgatav, mida oli näha ka tema käemärkides, ta vaikses leinakeeles ja nutuhüüetes.

National Geographicu ajakirja artiklis tõlgiti see hämmastava ahvi käemärkides edastatud sõnum järgmiselt:

Kui temalt küsiti, kas ta soovib oma kaotusest rääkida, ütles Koko: “Nutma.”

“Mis juhtus Sinu kiisuga?!” küsis tema treener.

“Kiisu magama.””

Jennifer S. Holland, “Ebatavaline Sõprus” ( 47 erakordset lugu loomariigist ), tõlge eest keelde 2012 a.

Raamatus on palju hingeminevaid sõbrasuhteid, näiteks: aafrika elevant ja lammas, kuldne retriiver ja koikala, jõehobu ja kääbuskits, leopard ja lehm, rott ja kass, pime juhtkass ja pime krants, kelgukoer ja jääkaru, madu ja hamster. Sõpra tuleb võtta just sellisena, nagu ta on. Mis siis sellest, et ta on pisut erinev. Eeskujuks meile, inimestele.

Nüüd minu kallist sõbrast Hubertist. Hubert on operatsioonist toibunud. Täna sai sellest 10 päeva. Huberti diagnoos ei kõla küll hästi, aga – ikka juhtub ju imesid! Ja ma loodan, et kõik saab korda!

Hubert on üks ütlemata vapper ja  tubli kiisu. Esimesel päeval pärast operatsiooni oli tal veel väga paha olla. Aga teisel päeva, õigemini öösel, läks ta kiiresti – kiiresti kööki ja hakkas kassimuru näksima. Ju siis oli talle vitamiine vaja. Peale seda küsis ta krõbuskeid ning samal ajal nurru lüües, mulle ja krõbuskikarbile pai tehes, pistis pisut põske. Andsin talle paar kiisukommi ka magustoiduks peale! Peale väikest puhkust tegi ta toas juba mõned trallisammud!

Meil juhtus siin üks uskumatu lugu ka. Olin kolm päeva kodus voodis siruli & sellest kaks päeva oli ka Hubert samasuguste sümptomitega minu kõrval, truult külg - külje vastas. Aevastasime, köhisime ja olime nohuga kimpus. Ema rääkis sellest loomaarstile. Arst ütles, et selline olukord on täiesti võimalik. Koertel pidi seda tihti esinema. Teoreetiliselt kassidel ka, aga praktikas kuulis ta seda esimest korda. Lemmikud võtavad oma pereliikmete haigused enda kanda – ehk läheb kooskantav koorem perenaisele - mehele kergemaks. Sellised truud sõbrad on meie kõrval!

Üks uudis minu sõprade tegemistest:

MTÜ Kass ja Pojad astub oma hoolealustega üles 29. - 30. septembril ESTICAT-i näitusel http://www.esticat.org/naitused/ . Kui tahad appi tulla teavitustööd tegema ja kasse esitlema, siis oled väga oodatud.

Nautigem sõprust ja iga koosoldud hetke, sest – sõprus on imeline!