Värvideküllane Lapimaa, 2

Reisipäevik, 2. osa.

Neljapäev, 27. september.

Käylänkoski Laavu. Tulime kärestikule vesipappi vaatama. Varblasest pisut suurem linnuke, kelle välimus meenutabki pappi. Armastab istuda kosel ning ennast ühele ja teisele poole õõtsutada. Pole veelind, aga trotsides külma vett astub mööda põhjakive ja otsib endale söögiks puruvanasid. Toob nad veest kivile, raputab kestast välja ja – head isu! Talle on antud ka aunimetus olla Norra rahvuslinnuks. 

Mina vesipappi ei näinudki. Oma pühas lihtsameelsuses arvasin, et ju siis ikka on tänane ilm talle liiga külm?! Sest tuul oli läbilõikavalt valus ja temperatuur peaaegu et 0 – ringis ( Hiljem selgus, et ta valis vaatlejaid. Näitas ennast neile, kellel olid kaasas profifotoaparaadid! ).

Oulanka Looduskeskus. Üks populaarsemaid Soome rahvusparke. Kokku 270 ruutkilomeetrit kärestikke, jõgesid ja imelist metsa. Väiksed majakesed – mökkid – mis on kasutuseks kõigile öö peale jäänud matkajatele. Inimlikul kokkuleppel ja reeglitega seinal, kuidas tuleb maja ja ümbritseva looduse eest hoolt kanda - et see oleks heas seisukorras ka järgmistele külastajatele.

Küll meil ikka veab! Saime läbi matkata kärestiku maalilisema serva, nautides pulbitsevat vett ja punaseid kaljusid – ja seda kõike kuiva ilmaga! Meie lahkudes külastas rahvusparki paduvihm!

Oulanka poekeses langesin minagi, lõppude lõpuks, suveniiripoe ohvriks ( Ära iial ütle iial, ehk siis – mina küll suveniire ei osta! )! Nägin mõnusast kaisumaterjalist valmistatud kelgukoera pojakesi, punases kotikeses, millel peal kiri: “Take me home from Lapland!" Ostsin oma kahele väga kallile sõbrannale, kellel kodus kasvamas väikesed tüdrukud, koerakesed kingiks! Lihtsalt  - ei suutnud seda tegemata jätta!

Lõunasupile – täna oli selleks purgiseljanka! – minnes olid meie mökkide ees põhjapõdrad. Rahvas tegi nalja, et need ju ongi laulust tuttavad “põdral maja metsa sees” tegelased. Toredad loomakesed! Ei karda massi pealevajumist ega fotoaparaatide “tulistamist”! Ära jooksid nad alles siis, kui üks lähipildi “purki saanud” õnnelik eesti mees lasi lahti mitte – eestiliku džigitirahvustantsu. See oli põtradele liig, mis liig.

Pärastlõunal käisime Kuusamos. Allan Roosilehe poolt populaarseks lauldud “Turvamees” on tegelikult originaalis laul “Kuusamo”. Mida kõike teada ei saa!

Kuusamos külastasime loodusfotograaf Hannu Hautala näitust. Vaat see võttis sõnatuks! Mida kõike üks inimene fotoaparaadiga teha oskab! Tahaksin kõigiga seda elamust jagada - tema imelisi fotosid on võimalik näha: www.hannuhautala.fi

Õhtul käisime naabermajas külas. Ega meie maja omad niisama “tühja käega” külla lähe – valmistasime kompositsiooni kahest priskest sardellist ( Kuna meie maja toidupakki oli sattunud kaks sardelli rohkem, siis tundsime kohustust need tagasi viia! ), tikkudest, pohladest ja mustikatest. Mõtlesime neile välja ka mõistatuse ja selle äraarvamise järel kinkisime neile mõistatuse “põhikangelase” – runnaka ( Kes ei tea, mis see on, siis see on koorega keedetud kartul saarlaste kõnepruugis! ). Vastutasuks saime lahkelt pererahvalt mekkida muraka – ja tõrvaviina ( Tõrvaviina ma teistkordselt ei tahaks... ).

Reede, 28. september.

Meie maja matkasellid on väga loomingulised. Etteantud menüü järgi süüa teha ei suudeta. Kui hommiksöögiks oli 1. päeval kirjas “puder” ning järgnevatel päevadel “sama”, siis meil on igal hommikul mõni üllatus. Näiteks täna olid ülepannikoogid ohtrate lisanditega – juust, vorst, majonees kurk, tomat, mesi ja moos. Ja kui õhtul oleks menüü kohaselt tulnud süüa tatraputru hakklihakastme ja letšoga, siis meie majas valmis lisandiks salat, mis tituleeriti ka maja firmasalatiks: pohlad ( Mida kasvab maja ümber ohtralt! ), küüslauk ja mesi. Toit paitab meie majas kõhtu!

Jurava Kärestik. Vahvatel metsaradadel matk 7 kilomeetrit. Jälle kord – milline suurepärane organiseering! Kui jõudsime lõunasöögipaika – grillvorstid ja hapukurk! – olid kärestikul parvetajad. Meie lasime head maitsta ja palusime meie grupi ainukesel lapsukesel minna kalju servale valvesse. Et siis meile tähtsast hetkest märku anda. Kui siis kõlas hüüd: “Tulevad!”, jätsime vorstid sinnapaika ning jooksime kes pildistama ja kes filmima. Vorstidel hoidis samal ajal silma peal üks tore koer, kes oli just söögivalmimise ajaks läbi metsa kohale orienteerunud. Tema jalavaev tasus ära, sest nii mõnigi poetas kutsule pruukosti. 

Ja veel koeri, kohe palju korraga. Külastasime huskyde kasvandust. Jõudsime sinna just koerakeste lõunasöögiajaks. Alguses võttis see silma veele ja minus hakkas pulbitsema loomakaitse, aga pärast vestlust talitajaga läks meel kergemaks. Koertel on väga kindel režiim, süüa saavad nad 1 kord päevas ja iga päeva kohustuslik - aga väga oodatud! - osa on treening. Need koerad vajavad väga hellust ja suhtlemist. Seetõttu käib pererahvas päeva jooksul kõik loomakesed läbi, suhtleb nendega ja kallistab. Millised silmad! Kellel pruunid ja kellel helesinised! Ja nii mõnelgi üks silm pruun ja teine sinine!

Jälle kord ahaa – hetk! Samas kasvanduses olid aedikus ka põhjapõdrad ( Üks neist valge ja mustade täppidega – nagu dalmaatslane! ). Nosisid isukalt põdrasammalt. Mulle jõudis pärale, et ega nimi pole lihtsalt nimi - põdrasammal. Põhjapõdrad armastavadki nendenimelist rooga       ( Nii nagu kängururaud pole lihtsalt Eesti tänavatel uhkustamiseks, vaid Austraalias autode kaitseks känguruhüpete eest! ).

( Reisipäevik jätkub... )