Teisipäev, 25. september.
Reisi alguseks loen ärkamist kell 05.30 hommikul. Sest varajane ärkamine ei ole minu jaoks. Suutsin ennast kokku võtta vaid selle mõtte ajendil, et minu unistuste Lapimaa ootab mind! Isegi kiisud pilgutasid selle kellaaja peale unesegaselt silmi. Hubert istus kohe eriti nõutu näoga ja tema pilgus oli üks suur küsimus – kas perenaisel midagi sassi ei läinud?!
Umbes 2,5 tundi laevasõitu ja üle 800 kilomeetri bussisõitu. Mets, järv, maja ja jälle otsast peale. Nii 12 tundi järgemööda. Ilus maa, see Soomemaa. Aga pikk sõit sinna Lapimaale.
Millega sisustada 12 tunnine bussisõit?! Eesti filmiklassikasse kuuluvate linateostega, matkajuhi huvitavate reisi – ja loomalugude kuulamisega ja magusa unega.
Näiteks üks matkajuhi lugu:
Umbes 50 kilomeetrit Kuusamost lõuna poole – Tallinna poole! – elab “Mr. Karu”. Tema koduloomadeks on mitu suurt karu. Metsast leitud orvuks jäänud karupojad on saanud korraliku kasvatuse ja hea ülalpidamise. Aga seda ikka võimalikult karudele omasel kombel. Näiteks õpetab mees karusid ka talveunne jääma. Selleks on ta ehitanud suure kuudi, kus enne talve saabumist antakse mõmmikutele hästi süüa ja siis näidatakse ette, kuidas talvemagamine käib!
Meie õnneks kuudis ei ööbi. Pigem väga heades tingimustes Kolomaa mökkis. Milline luksus on peale päevast istumist ennast mugavas voodis välja sirutada! Ja homseks Lapimaa looduse värvide avastamiseks ennast välja puhata! Lapimaa – ma olen kohal!
Kolmapäev, 26. september.
Juba hommik hakkas kenasti. Olin endale valinud hommikuse pudrukeetmistoimkonna. Aga kui ma oma mugavast toakesest välja tulin, olid puder ja kohv juba valmis ning moos, juust, vorst, kurk, tomat ja leib laual.
Riisitunturi Rahvuspark. Tervelt 77 ruutkilomeetrit taigametsa, raba ja sood. Kogu ala on merepinnast 300 meetrit kõrgemal ning seal on ka kaks mäge, mis on merepinnast 400 meetrit üleval pool. Millised vaated! Mida kirjeldada on raske!
Mis värvib tundrut - alpi leesikas teeb erkpunaseks, lisaks eri värvi kollast - rohelist - pruuni - punast sinikalt, mustikalt, rootsi kukitsalt. Viimane on minu jaoks esmakordselt avastatud taim. Meie maal on ta looduskaitse all. Soomes, Norras ja Rootsis on teda ohtralt näha. Ülemised 4 lehte näevad välja nagu ristike, tipp aga päädib erepunase marjakobaraga.
Pool päeva avastasime seda imelist kohta. Siis pakkus matkajuht kehakosutuseks purgihernesuppi. Küll maitses hea! Nagu poleks kunagi midagi nii head saanudki! Sai seda söödud matkaselli moodi - kaksiratsi puupakul istudes ja kindad käes, taldrikut - lusikat võimalikult suu lahedal hoides luristades. Muideks, kindaid ma käest eriti ära võtta ei taha. Figuurisõbrad teavad, mis see tähendab. Kaalulangusega on paljudel tekkinud külmatunne.
Konttaineni Mägi. Imelise sügispanoraami nautimisele eelneb 800 meetrit järsku tõusu. Meenutab nagu karmi steppaeroobika trenni. Jalalihased annavad ikka tunda küll ja hingeldama võtab. Sealtsamalt mäelt algab kuulus Karurada, pikkusega 84 kilomeetrit. Meie võtame ette lühema raja, sest pika raja läbimine võtaks aega umbes 5 päeva. Ja seda ka sellepärast, et meie matkajuht palub tungivalt, et me jätaks selle pikema raja järgmiseks korraks. Tahaks küll selle pika Karurajaga tutvuda, aga olgu siis mitte täna. Täna on meie rada 2 kilomeetrit.
Mäelt üks väike "naljanurk" ka! Leekisin mööda mäge ringi joosta ja ilusaid vaateid fotokasse koguda. Meie reisiseltskonnas oli mitu tunnustatud loodusfotograafi ( Oh neid aparaate, mida nad endaga kaasas tarivad! ). Sain ühelt neist küsimuse, et kuidas mul pildistamine ka läheb ja kas olen mõne hea vaate juba jäädvustanud. Vastasin üliõnnelikult, et umbes 400 - 500 head pilti on tehtud. Kui küsisin sama küsimuse tagasi, sain vastuseks, et 4 - 5 head fotot peaks olema tehtud!
Kuidas on siis lood metsaelanikega siin kaunil maal?! Hommik algas kahe tedrega. Kõndisid tükk aega väärikal sammul bussi ees keset sõiduteed. Seda tegid nad bussipeatuse vahetus läheduses - kas tahtsid meie matkaga ühineda?!
Tundrust tagasiteel nägin oma esimesed põhjapõdrad! Nii paremal, kui vasakul pool teed! Kõigepealt märkasingi paremal pool teed olevaid loomakesi nende erksiniste kaelapaelte tõttu. Sest see tundus isegi värviderohkele tundrule olevat eriskummaline värv - kui ikka minu lemmikvärv vilksatab siit ja sealt puude vahelt! Seda värvi ei osanud küll tundrust oodata! Natukese aja pärast punaste kaelapaeltega põdrad! Hakkasin nende kohalolekuga juba ära harjuma. Enam ei kukugi kohe südamevärinaga ja rõõmukiljete saatel fotoaparaadiga sahmima.
Põder on väga rahumeelne loom. Tänapäeval on ta kellegi oma - omab oma pererahvast. Sellepärast siis ka on põtradel, keda juhtusime kohtama, värviline kaelapael, - kõrvarõngas, või kõrvasälguke.
Põtradel on väga ilusad sarved. Suvel on need siledad, aga talvel kaetud udupehme karvkattega - kohe tuleb tahtmine pai teha! Ega tal pai vastu midagi ei olegi - ainult ärgem lähenegem eest poolt. Sest loomake võib ehmatada ja peaga ülespoole nõksatada. Nii võib kogemata kombel sarvega pihta saada.
Esimene kohtumine kuukeliga - armsa ja julge linnukesega. Kõigepealt laulab ennast kaugelt kuuldavaks ja siis tuleb võtab endale ise inimeste käest toitu. Talle meeldivad väga erinevad maiused. Näiteks räägiti meile, et kui õues vorste grillida, tuleb säilitada valvsust. Kui kaotada tähelepanu, siis võib õige pea kuulda, kuidas üks väike helikopter üritab suure põrina saatel kõrgust võtta, endal vorstike nokas! Ja kui ta veel tiivad lahti sirutab, on erkoranžiline!
Peale eelpoolmainitud kohalike asukate panid mitu korda pea kuklasse kallutama sirgetes joontes lausa madallennul lendavad haneparved. Ja järvekeste peal kogunesid äralennuks valmistuvad luiged. "Ikka, ikka sinnapoole, kus Egiptimaa," - laulis mulle kunagi vanaema. Siis, kui ma veel laps olin.
Ja veel põhjapõtru...
Ja veel...
( Reisipäevik jätkub... )
No comments:
Post a Comment