“Gorilla ja kassipoeg ( California, Ameerika
Ühendriigid, 1984 a. ).
See lugu on muutunud lausa klassikaliseks näiteks
sellest, millisteks emotsioonideks on võimelised mõned meie lähimad loomadest
sugulased.
Gorilla Kokol oli parim sõber, kes mahtus tema
peopessa.
1984. aastal tõmbas sajakilone ahv, keda oli
õpetatud rääkima viipekeeles, kahe sõrmega mööda oma põske, kujutades seeläbi
vurre. See oli märgiks tema õpetajale Francine “Penny” Patersonile Gorillade
Kaitsefondist, et loom tahtis sünnipäevaks kassi. Õpetajale see üllatust ei
valmistanud; ta oli Kokole juba mitu aastat lugusid ette lugenud ja teadis, et
ahvi lemmikud olid “Kolm väikest kassipoega” ja “Saabastega kass”. Mänguloom
ahvi siiski ei rahuldanud ja Kokol lubati lõpuks välja valida ehtne kassipoeg
ühe hüljatud pesakonna seast. Gorilla valis endale niivõrd väikese karvapalli,
et ta võinuks selle vähimagi pingutuseta lömastada. Selle asemel kallistas ta
oma sabata halli kassipoega nagu laps nukku ja andis loomale nimeks All Ball.
Koko oli kassist täielikult sisse võetud. Ta
kohtles Balli samamoodi nagu teised gorillad oma lapsi: kandis teda oma reiel,
püüdis teda imetada, kõditas ja kratsis teda ning mängis isegi tema riietamist,
kattes kassi keha ja pea salvrätikutega. Gorilla oli teadlik oma jõust ja käis
kassiga hellalt ümber, taludes isegi kassipoja hammustusi ilma vähimagi märgita
vihast. Kui õpetaja küsis temalt, kas ta armastas oma väikest Balli, vastas
Koko käemärkidega “pehme hea kass”.
Kahjuks jäi nende suhe üürikeseks. Järgmisel
talvel pärast seda, kui Koko oli kassipoja lapsendanud, põgenes Ball gorillade
tarandikust ja jäi auto olla. Inimeste sõnul, kes toona Kokoga tegelesid, oli
ahvi tohutu kurbus selgelt märgatav, mida oli näha ka tema käemärkides, ta
vaikses leinakeeles ja nutuhüüetes.
National Geographicu ajakirja artiklis tõlgiti see
hämmastava ahvi käemärkides edastatud sõnum järgmiselt:
Kui temalt küsiti, kas ta soovib oma kaotusest
rääkida, ütles Koko: “Nutma.”
“Mis juhtus Sinu kiisuga?!” küsis tema treener.
“Kiisu magama.””
Jennifer S. Holland, “Ebatavaline Sõprus” ( 47 erakordset lugu loomariigist ), tõlge eest keelde 2012 a.
Raamatus on palju hingeminevaid sõbrasuhteid,
näiteks: aafrika elevant ja lammas, kuldne retriiver ja koikala, jõehobu ja
kääbuskits, leopard ja lehm, rott ja kass, pime juhtkass ja pime krants,
kelgukoer ja jääkaru, madu ja hamster. Sõpra tuleb võtta just sellisena, nagu
ta on. Mis siis sellest, et ta on pisut erinev. Eeskujuks meile, inimestele.
Nüüd minu kallist sõbrast Hubertist. Hubert on
operatsioonist toibunud. Täna sai sellest 10 päeva. Huberti diagnoos ei kõla
küll hästi, aga – ikka juhtub ju imesid! Ja ma loodan, et kõik saab korda!
Hubert on üks ütlemata vapper ja tubli kiisu. Esimesel päeval pärast operatsiooni oli tal veel väga paha olla. Aga teisel päeva, õigemini öösel, läks ta kiiresti – kiiresti kööki ja hakkas kassimuru näksima. Ju siis oli talle vitamiine vaja. Peale seda küsis ta krõbuskeid ning samal ajal nurru lüües, mulle ja krõbuskikarbile pai tehes, pistis pisut põske. Andsin talle paar kiisukommi ka magustoiduks peale! Peale väikest puhkust tegi ta toas juba mõned trallisammud!
Meil juhtus siin üks uskumatu lugu ka. Olin kolm
päeva kodus voodis siruli & sellest kaks päeva oli ka Hubert samasuguste
sümptomitega minu kõrval, truult külg - külje vastas. Aevastasime, köhisime ja
olime nohuga kimpus. Ema rääkis sellest loomaarstile. Arst ütles, et selline
olukord on täiesti võimalik. Koertel pidi seda tihti esinema. Teoreetiliselt kassidel
ka, aga praktikas kuulis ta seda esimest korda. Lemmikud võtavad oma
pereliikmete haigused enda kanda – ehk läheb kooskantav koorem perenaisele -
mehele kergemaks. Sellised truud sõbrad on meie kõrval!
Üks uudis minu sõprade tegemistest:
MTÜ Kass ja Pojad astub oma hoolealustega üles 29.
- 30. septembril ESTICAT-i näitusel http://www.esticat.org/naitused/ . Kui tahad appi tulla
teavitustööd tegema ja kasse esitlema, siis oled väga oodatud.
Nautigem sõprust ja iga koosoldud hetke, sest –
sõprus on imeline!
No comments:
Post a Comment