Motivatsioon

Ega asjata ei ole ammustest aegadest kasutusel ütelus: Ole oma unistustega ettevaatlik, neil on kombeks täide minna!  Unistamine käib lihtsalt ja mitte kõheldes, kas see ikka on on võimalik; mis siis saab, kui eesmärk käes;  või kui päris nii ei lähe... Unistamine ei maksa midagi. Unistada saab iga päev ja detailselt, näiteks: mida head kehakaalu langus kõik kaasa toob. Nii tagadki endale soovunelma täitumise, kui lisada unistamisele ka pisut tööd iseendaga.

Paljud saleneda soovijad on just igapäevase fantaseerimisega oma tee Saleda Mina poole võimalikuks teinud. Tegelikult on nii kõikide unistustega. Sellest mõtelda on hea. Motivatsioon paneb tegutsema. Motivatsioon annab jõudu.

Mina olen sel nädalal oma unistuste reisil. Pole ma aastaid puhkamas käinud, küll aga unistanud viibimisest värviküllasel aasataajal Lapimaa looduses. Nii see unistus täituski!

Igaühe sees on palju sisemist jõudu – sisemist motivatsiooni. See paneb eriti sihikindlalt unistuste poole liikuma. Sellega kaasneb soov midagi teha ja see meeldib väga. Kõik, mis ette võetakse, on nauditav. Kaalulanguse puhul on palju motivatsiooni turgutavaid soove: väljanägemine, tervis, energilisus, endaga rahulolu. Kui saavutad selle, mida nii väga tahad – oled õnnelik!
  
Kuid olemas on ka midagi sootuks väljaspoolt tulevat – välimine motivatsioon. Siin pole juttu enam sellest, et tahan teha ja see meeldib mulle. Mängu tuleb väljend  - ma pean.  Ja oi, kuidas see võib saada mingil hetkel takistavaks teguriks. Keegi soovib, et näeksin saledam välja, endal on soov teistele meeldida, tundub elueesmärgina mõne riideeseme selga mahutamine. Niipea, kui nende inimeste arvamus pole enam tähtis, enam ei soovi oma välimusega teistele meeldida, või kleit on seljas, võib leida end imestunult küsimas – miks ma seda küll teen?!

Motivatsiooni saab ikka ja jälle turgutada. See ei võta palju aega ega energiat kujutleda end näiteks iga päev oma unistuste kehakaalus. Mis ma siis tunnen?! Kuidas välja näen?! Kus ma viibin?! Keda ma seal näen?! Mis mulle öeldakse?! Aga kõige tähtsam – mis ma ise endale ütlen ja kui rahul endaga olen?! See on ettevõtmist väärt! Juba saab ette olla õnnelik ja rahulolev! Sest nii see hakkab külge!

Et oma edu ka vahepealsetel etappidel hinnata ja seda nautida, on hea endale paika panna väikesed vahe-eesmärgid. Siis ei olda teel ainult ühe pidupäeva ja lõpptulemi pole, vaid saab ka vahepeal edust rõõmu tunda. Vahepealsete saavutuste puhul ei tasu olla liigselt tagasihoidlik, vaid ikka teha endale kingitusi ja ennast millegagi premeerida! Kui eesmärgiks on kaalulangetamine, siis võiks see muidugi olla mittesöödav kingitus. Kuidas oleks kena lillebukett iseendale, teater, kino, spaa?! Meeldejääv on see igatahes!

Kas üks tagasilöök on läbinisti paha?! Isegi, kui see eesmärgile lähemale ei viinud, siis midagi õpetas kindlasti. Ja edaspidi oled selle kogemuse võrra rikkam.

Kui mina suutsin endale välja mõelda Lapimaa reisi, siis suudad ka Sina ennast saledaks mõelda! Loodan juba järgmisel nädalal jagada oma värviküllase reisi eredaid muljeid!

Edu unistamisel!

Suur Sõprus

Ühel päeval leidsin raamatupoes jalutades ( See on üldse üks minu lemmikkohti jalutamiseks! ), südantliigutava raamatu suurest sõprusest. Lood nii lihtsad, aga hingelt nii suured, pildid servast – servani täis tõelist sõprust. Avades raamatu esimese ettejuhtuva koha pealt, vaatas mulle vastu lugu suurest gorillast ja väikesest kassipojast. Lugesin poes selle loo läbi, võitlesin härdumuspisaratega ja asi oli otsustatud  - ostsin selle raamatu oma emale kingiks. Meil on tihti kombeks teha teineteisele kingitusi just raamatupoest.

“Gorilla ja kassipoeg ( California, Ameerika Ühendriigid, 1984 a. ).

See lugu on muutunud lausa klassikaliseks näiteks sellest, millisteks emotsioonideks on võimelised mõned meie lähimad loomadest sugulased.

Gorilla Kokol oli parim sõber, kes mahtus tema peopessa.

1984. aastal tõmbas sajakilone ahv, keda oli õpetatud rääkima viipekeeles, kahe sõrmega mööda oma põske, kujutades seeläbi vurre. See oli märgiks tema õpetajale Francine “Penny” Patersonile Gorillade Kaitsefondist, et loom tahtis sünnipäevaks kassi. Õpetajale see üllatust ei valmistanud; ta oli Kokole juba mitu aastat lugusid ette lugenud ja teadis, et ahvi lemmikud olid “Kolm väikest kassipoega” ja “Saabastega kass”. Mänguloom ahvi siiski ei rahuldanud ja Kokol lubati lõpuks välja valida ehtne kassipoeg ühe hüljatud pesakonna seast. Gorilla valis endale niivõrd väikese karvapalli, et ta võinuks selle vähimagi pingutuseta lömastada. Selle asemel kallistas ta oma sabata halli kassipoega nagu laps nukku ja andis loomale nimeks All Ball.

Koko oli kassist täielikult sisse võetud. Ta kohtles Balli samamoodi nagu teised gorillad oma lapsi: kandis teda oma reiel, püüdis teda imetada, kõditas ja kratsis teda ning mängis isegi tema riietamist, kattes kassi keha ja pea salvrätikutega. Gorilla oli teadlik oma jõust ja käis kassiga hellalt ümber, taludes isegi kassipoja hammustusi ilma vähimagi märgita vihast. Kui õpetaja küsis temalt, kas ta armastas oma väikest Balli, vastas Koko käemärkidega “pehme hea kass”.

Kahjuks jäi nende suhe üürikeseks. Järgmisel talvel pärast seda, kui Koko oli kassipoja lapsendanud, põgenes Ball gorillade tarandikust ja jäi auto olla. Inimeste sõnul, kes toona Kokoga tegelesid, oli ahvi tohutu kurbus selgelt märgatav, mida oli näha ka tema käemärkides, ta vaikses leinakeeles ja nutuhüüetes.

National Geographicu ajakirja artiklis tõlgiti see hämmastava ahvi käemärkides edastatud sõnum järgmiselt:

Kui temalt küsiti, kas ta soovib oma kaotusest rääkida, ütles Koko: “Nutma.”

“Mis juhtus Sinu kiisuga?!” küsis tema treener.

“Kiisu magama.””

Jennifer S. Holland, “Ebatavaline Sõprus” ( 47 erakordset lugu loomariigist ), tõlge eest keelde 2012 a.

Raamatus on palju hingeminevaid sõbrasuhteid, näiteks: aafrika elevant ja lammas, kuldne retriiver ja koikala, jõehobu ja kääbuskits, leopard ja lehm, rott ja kass, pime juhtkass ja pime krants, kelgukoer ja jääkaru, madu ja hamster. Sõpra tuleb võtta just sellisena, nagu ta on. Mis siis sellest, et ta on pisut erinev. Eeskujuks meile, inimestele.

Nüüd minu kallist sõbrast Hubertist. Hubert on operatsioonist toibunud. Täna sai sellest 10 päeva. Huberti diagnoos ei kõla küll hästi, aga – ikka juhtub ju imesid! Ja ma loodan, et kõik saab korda!

Hubert on üks ütlemata vapper ja  tubli kiisu. Esimesel päeval pärast operatsiooni oli tal veel väga paha olla. Aga teisel päeva, õigemini öösel, läks ta kiiresti – kiiresti kööki ja hakkas kassimuru näksima. Ju siis oli talle vitamiine vaja. Peale seda küsis ta krõbuskeid ning samal ajal nurru lüües, mulle ja krõbuskikarbile pai tehes, pistis pisut põske. Andsin talle paar kiisukommi ka magustoiduks peale! Peale väikest puhkust tegi ta toas juba mõned trallisammud!

Meil juhtus siin üks uskumatu lugu ka. Olin kolm päeva kodus voodis siruli & sellest kaks päeva oli ka Hubert samasuguste sümptomitega minu kõrval, truult külg - külje vastas. Aevastasime, köhisime ja olime nohuga kimpus. Ema rääkis sellest loomaarstile. Arst ütles, et selline olukord on täiesti võimalik. Koertel pidi seda tihti esinema. Teoreetiliselt kassidel ka, aga praktikas kuulis ta seda esimest korda. Lemmikud võtavad oma pereliikmete haigused enda kanda – ehk läheb kooskantav koorem perenaisele - mehele kergemaks. Sellised truud sõbrad on meie kõrval!

Üks uudis minu sõprade tegemistest:

MTÜ Kass ja Pojad astub oma hoolealustega üles 29. - 30. septembril ESTICAT-i näitusel http://www.esticat.org/naitused/ . Kui tahad appi tulla teavitustööd tegema ja kasse esitlema, siis oled väga oodatud.

Nautigem sõprust ja iga koosoldud hetke, sest – sõprus on imeline!
 

Hubert

Täna, 11.september oli minu jaoks väga ärev päev. Kindlasti ka lähedaste sõprade ja kiisupere jaoks. Kiisu Hubert käis täna operatsioonil. Kasvaja eemaldamisel. Kolm päeva on meil ees veel teadmatust, mis loomuga see oli ja siis saame teada tulemuse.

Mõtlesin eelnevalt küll, et sel ajal, kui tema loomakliinikus on, vaatan päevikutest üle sissekirjutised temast ja kirjutan kokku väikese loo. Tegelikkuses aga oli ärevus nii suur ja kõik mõtted jooksid peas sellise kiirusega, et ei suutnud seda teha. Kogu selle aja, viis tundi, tegelesin hoopis suveriiete ja – jalanõude kappidesse – karpidesse panekuga. Sest õhus on juba päris karge sügis. Õnneks ma ei olnud oma tegemistes üksi, väike Maija toppis oma ninakese truult kõikvõimalikesse kohtadesse. Küllap muretses temagi oma kalli sõbrakese pärast. Kui siis kliinikust tuli kõne, et operatsioon on läbi, oli see meie mõlema jaoks suur kergendus – mina viskasin ruttu pooleliolevad asjad käest ja Maija hakkas oma põrkepalle veeretama!

Praegu on Hubert kodus. Ta on veel väga vaikne ja vaatab mind küsivalt oma suurte silmadega – mis minuga täna küll juhtus?!

Hubert oli aastaid kasside turvakodu poiss. Mind paneb üsna tihti imestama see, kuidas küll ei teatud nii fantastilisest kassikesest ja teda kellegi kodusse ei tahetud?! Kuidas küll minul nii suuresti vedas, et täiesti ilma planeerimata ja ise otsustamata Hubertiga tuttavaks sain?! Ja kuidas küll olen mina sellise õnne ära teeninud, et Hubert nüüd minu kiisu on?! Tundub siiani nagu lotovõit!

Hubertiga oleme koos elanud 21.detsembrist 2010. Kuna mul puudus eelnev kogemus poisskassiga ja üldse kiisu täiskasvanust peast koju võtmisega, siis pisut pelgasin tekkida võivaid kohanemisraskusi. Õnneks oli see mure ainult ühepoolne ehk siis minu!

Hubert uudistas toad üle ja kohanes silmapilkselt. Juba esimesel õhtul olime head sõbrad. 

Hubert peab lugu korrast, puhtusest ja seltskonnast. Talle meeldib kõikidel minu toimetustel silma peal hoida. Eriti meeldib talle seda teha kirjutuslaual minu ja arvuti vahel - kui ma töötan, või voodis minu süles - kui ma loen või telekat vaatan. 

Nii suurt miilustajat ja kõva nurrujat pole mina küll varem näinud! Hubert on võitnud sõprade ja naabrite sümpaatia. Jõuludele ja teistele pidustustele naabripere juurde kutsutakse alati ka tema kaasa. Seal on ta pidanud ennast väärikalt üleval: jõulupeol kõnnib ümber kuuse nägu püstiseid kuuseokkaid täis nagu siiliselg, mõnuleb pehmel diivanil ja pikutab klaaslaua keskel, ise samal ajal lilli nuusutades. Hubertil käis ka päris mitu jõuluvana. Kingitusteks sai ta toidunõusid, toitu ja mänguasju. Neid viimaseid on tal ikka päris palju. Minu ja kinkijate rõõmuks ta siis vahel paar korda mõnda valikuliselt ka veeretab. Lemmikmängude hulka need siiski ei kuulu. Rohkem meeldib talle kraanikausis vett limpsida või siis toast tuppa joosta, nii et vaibad rullis. 

Kapiuste avamine huvitab kiisut ka. Ükspäev läkski tal sinna sissepugemine õnneks ja nii ta siis särasilmil puhta pesu virnade vahel istuski. Välja hüpates tuli üks virn pesu kapist kaasa, aga - sellest pole midagi. Küll ma kokku korjan.  

Tema trikkide hulka kuulub ka kõikvõimalike purkide ja uste avamine. Õnneks pole ta veel külmkapi ukse avamist selgeks saanud. Kui õigel ajal koju ei jõua ja kiisusöötmise aeg on läbi, ei ole põhjust muretseda - Hubert avab ise purgi! Kusjuures - selle õige purgi!

Kuna sügis on tarkuse taganõudmise aeg, siis ei saa teisiti ka Hubert - ta nimelt oskab suurepäraselt lugeda ajalehti ja ajakirju. Kiisu oskab tõmmata leheküljed pikkadeks sirgeteks ribadeks. Seda kõike teeb ta aeglaselt, mõnuga ja kontrollides saadud tulemust. Ja siis võtab ta selle ajalehe peal niimoodi sisse mõnulemispoosi, et mitte kuskil ei paista välja lehe servakestki. Pole lehte, pole ka probleemi.  

Viimasel ajal on ta hakanud ennast väga tihti peeglist vaatama. See võib olla tingitud ka saledamast välimusest - nüüd on, mida uhkusega vaadata. Hubert on väga tublisti kaalus maha võtnud. Oma uude kodusse tulles oli ta 9,7 kg, praegu kaalub kassipoiss 8,3 kg - ehk siis kaalulangus on 1,4 kg!

Fotograafia on viimasel ajal me mõlema ühine hobi - sest kõik momendid on jäädvustamist väärt. Ja naerma ajab ta mind ka! Pidevalt! Tundub, et mina teda ka!
 

01.novembrist 2011 on Hubert väga õnnelik! Sest tal on nüüd Maija! Turvakodust tuli meie juurde elama väike paljuvärviline kassitüdruk! Neid kahte koos tegutsemas vaadates on tunne, et tõeline Armastus on siiski olemas! Nad teevad kõike koos ja Huberti valvas silm jälgib Maijat kogu aeg. Neil on koos mõnus olla!

Huberti Elust Kasside Turvakodus: 

http://www.kassideturvakodu.ee/photos.php?g2_itemId=162927

Kes soovib endale toredat sõbrakest: http://www.kassideturvakodu.ee/avaleht.php

Toredad sõbrakesed on ka: http://kassjapojad.blogspot.com/

Hoiame kõik koos Huberti paranemisele pöialt hoida! Aitäh!

Ja muideks - Hubertil on südamekujulised ninasõõrmed!

Uus Algus Septembrikuus

Kõik, kõik on uus septembrikuus! Rida luuletusest, mis on paljudele lapsepõlvest meelde jäänud. Selle luuletusega avati nii mõnedki koolialguse aktused ja paljude mudilaste jaoks hakkas uus ja huvitav koolilapse Elu.

Ka aastaid hiljem proovivad paljud midagi muuta just sellel kuul, vaatamata sellele, et hinnete saamise aeg on ammu läbi. Paljude jaoks sobivad ajalised tärminid. Oleks nagu kergem, kui mõned korrad aastas on enda kokkuvõtmist võimalik motiveerida tuttava kuupäevaga ja selle abil olla veelgi tublim. Uuest aastast hakkab uus Elu, või siis võetaks ennast kokku kooliajast tuttaval 1.septembril. Just nendel aegadel täituvad puupüsti spordiklubid, hakatakse õppima keeli, loobutakse suitsetamisest ja Figuurisõprade gruppidesse tulevad tagasi suve - või talvepuhkust nautinud inimesed. Kui ollakse aga kogu aeg kulgenud plaanipäraselt, siis sobivad need ajad ehk väljakutseks lisada midagi uut - et iseendaga rahulolu muutuks suuremaks.

September on ideaalne aeg uute toitude proovimiseks ( eriti köögiviljarikaste! ), meeldiva hobiga alustamiseks, liikumise intensiivistamiseks või mõne siiani täitmata unistuse elluviimiseks. 

Ostsin minagi septembrikuu alguse puhul tordi! Siilitordi! Jagasin selle ära oma kõige kallimate sõpradega. Nii sai igaüks tükikese sellest maiusest. Selliseid asju on alati hea jagada - siis ei teki kiusatust veel ja veel natuke lisa võtta. Ja siis pole pärast piinavalt kahju asjatult raisatud kalorite pärast. Kõikide maitsvate hõrgutiste puhul saab kasutada reeglit - ära naudi head asja üksi! Head asjad on jagamiseks! Jagades head sõpradega, muutub nauding mitmekordseks, seda on söödud heas seltskonnas ja ka teistele on pisut rõõmu valmistatud.

Selle tordijutu rahustamiseks - meil on kaaluga kõik korras! Nii minul, kui kiisudel Maijal ja Hubertil! Kui ühel päeval maiustame pisut rohkem, siis järgmisel päeval on tavapärane kaalukontroll ja hommikujogurt! Selliseid kokkuleppeid tuleb endaga sõlmida ja need töötavad väga hästi. Ehk olekski see heaks lubaduseks septembri alguse puhul?! Sest september on uue alguse aeg ja iseenda muutmise aeg. 

Minu üks sügislubadus on iga nädal kirjutada endast välja üks lugu ja positada see blogisse hiljemalt reedeseks päevaks. 

Mis on Sinu lubadus iseendale ja mida soovid Sina muuta?!

Armastus Ja Söök

Kuidas me näitame oma Armastust ja hellust lähedastele inimestele, lastele ja lemmikloomadele?! Kas tihti avaldub see kommikarbina kallimale, jäätisena lastele ja topeltportsu konservina kassile – koerale?!

Kooselu. Väidetakse, et  kooselus või abielus olles on kahe inimese kehakaalud omavahel seotud.  

Ajakirja Obesity korraldatud uuringus selgus, et esimese kahe kooseluaasta jooksul võtavad mõlemad abikaasad märkimisväärselt palju kaalus juurde. Eks ole ikka kahekesi koos mõnus midagi näksida. Ehk ei jõua või raatsi minna ka nii tihti trenni, nagu varem üksi olles. Sama uuring leidis, et lahutusele või lahku kolimisele järgnes kiire kaalulangus mõne aasta jooksul.  

The American Journal of Preventive Medicine on uurind üksikuid naisi ja selgus, et nad kosusid abielunaistest vähem. 

Kümne aasta jooksul jälgiti 6000 austraallanna kaalu. 65 kilone naine võttis kaalus 10 aasta jooksul juurde: umbes 10 kilo, kui tal oli perekond ja lapsed; umbes 7 kilo, kui tal oli pere aga lapsi ei olnud; 5 kilo, kui ta elas üksinda. 

Koos olles lisandub palju einestamisi, alkoholi ja võib – olla ka magusat. Tähtpäevad, tähistamised, kingituseks saadud maiustused. Ka kogused võivad suureneda ja naine sööb mehega sama suurt portsjoni, kuigi väiksem keha ei vajaks nii palju energiat. 

Mis koos juurde võetud, seda on hea koos ka langetada! Igat ettevõtmist on hea läbi viia üheskoos! Kui kodus ei ole enam rasvaseid – ja kaloririkkaid ahvatlusi, kui üheskoos söögiga naudelda ei saa – siis kaotab toit oma võlu. Probleemid kehakaaluga on praegu tõsisemad, kui eales varem. Alguse saab see juba varasest lapsepõlvest ja kodustest toitumisharjumustest. Lapsevanemad kujundavad oma lapse toitumisharjumused ja - eelistused. 

Lapsed. Paljude laste lemmiktoidud on väga kaugel tervislikkusest. Lastele tehakse heameelt toidu – ja joogiga, mis on huvitavam, värvilisem ja mida saab kiiremini süüa. 

Kas lapsed söövad, kuni toitu on?! Või kuni neil kõht täis saab?!

Telesaade laste aiapeolt, kus oli 2 laudkonda lapsi. Ühe laua ääres istujad said toitu vastavalt oma ea ja kaloraaži vajadustele, teine seltskond aga tunduvalt rohkem. Tegemist oli paljude laste lemmiktoiduga – pasta kastmega. Magustoiduks anti koogilõik – kes lastest ütleks sellest ära?!

Üks laudkond sai 8 aastasele lapsele sobiliku portsjoni – tassitäis pastat. Teine laudkond aga topeltportsu. Koogitüki suurus, oh õnnetust, oli ka erinev. Esimene laudkond sai 3 õhukest viilu, mis andis toiteväärtuseks 180 kcal ja teine laudkond 6 viilu, summas 360 kcal.

Kas esimese lõunalaua lapsed ütlesid peale sööki, et neil jäi kõht tühjaks?! Oh ei, nende kõhud olid täis ja tuju hea. Aga teise laudkonna lapsed, kes said oma eale vastavalt topeltkoguse süüa, kas neil jäi midagi taldrikutele alles?! Ei jäänud. Sest tegu oli lemmiksöökidega.

Esimene laudkond sai toidust vajaliku 432 kcal ja teine laudkond 768 kcal. Jah, lapsed kipuvad ära sööma kõik, mis taldrikul on. 

Kuni 2. eluaastani oskavad lapsed ise reguleerida, kui palju nende organism toitu vajab. Ja nad on selles väga head. 3 - 4 aastased söövad juba pisut üle – kui toit on nende jaoks väga maitsev ja kergesti söödav. Edasi aga süüakse head toitu palju. Kui antakse – tuleb süüa!

Kui eelmise lõunasöögi laudkonna number 2 toitumist samamoodi jätkata, siis võtaksid need 8 aastased lapsed aastaga juurde 9 kilogrammi. Hirmutav, kas pole?!

Kui paljud vanemad teavad portsjonite suurusest?! Ja kui paljud sellest kinni peavad?!

Tihti näidatakse oma Armastust ja hellust toiduga. Mida rohkem süüa anname – seda rohkem armastame?! See on vana arusaam. Niimoodi jätkates saame hoopis generatsiooni, kes on ülekaalulisem, haigem ja väheliikuvam. 

Lemmikloomad. Ajalehe Daily Telegraph uurimus avaldas, et lemmiksõber kass kannatab üha sagedamini ülekaalulisuse, rasvumise ja diabeedi all. Koduloomade eluviis on muutunud, täpselt nagu inimeste omagi. Kui kiisu tuleb pai nuruma, siis äkki ta ei tahagi iga kord süüa, vaid hoopis suhelda ja mängida?! Kassid kalduvad üle sööma, kui neil on igav ja nad ei leia endale mingit tähelepanu haaravat tegevust.

„Probleemi lahendus on iseenesest ju väga lihtne: vähem toitu ja rohkem liikumist. Esmalt aga tuleb jõuda arusaamiseni, et minu kallis kutsu või kiisu on liiga paks. Kui katsute käega koera külgi, peavad roided olema üsna selgesti tunda. Kui koera rindkerel on tuntav rasvapadi, tuleb midagi ette võtta... Sageli on probleemiks maiustuste nurumine. Parim oleks süda kõvaks teha ning igasugune maiuste andmine lõpetada. Kogu suurepärase plaani võib rikkuda mõni haleda südamega pereliige, kes koera anuvale pilgule järele annab. Seea peab perekond omavahel koera dieedipidamise vajaduses kokku leppima ning seejärel leppest ka kinni pidama.“

„Kassi puhul kehtib põhimõtteliselt sama reegel. Paljud kassipidajad eelistavad näha oma lemmikut pigem veidi trullakamana ja seepärast on rasvumine kasside hulgas üpris suur probleem... Erinevalt koertest muutuvad kassid ülekaaluliseks tavaliselt alles täiskasvanuna. Sageli ei pea kassiomanikud oma lemmiku kerget ülekaalu üldse mingiks probleemiks, leitakse, et kõhn kass on inetu. Enamik kassipoegi on loomult väga aktiivsed ja kulutavad toidust saadud energia edukalt. Täiskasvanuks saades kassi aktiivsus väheneb ja loom võib rasvuda. Kassidel on kombeks süüa päevas mitu korda ning enamik kassiomanikke hoiab kassitoidu kogu aeg kausis. Tavalise isuga kassile pole see ohtlik, sest loom sööb nii palju, kui ta vajab, ja siis, kui ise tahab. Paksul kassil on enamasti aga liiga suur isu ning kui toit on  pidevalt saadaval, sööbki ta liiga palju.“

„Ülekaalulised koerad - kassid vajavad senisest rohkem liikumist... Igapäevased pikad jalutuskäigud võivad tunduda tüütud, kuid kindlasti on neist kasu nii koerale kui teile... Paks kass ei liigu omal algatusel iialgi nii palju, et tal oleks sellest kaalu vähendamsel kasu. Seega on tähtis teie osa. Kassi kehalise koormuse suurendamiseks sobivad uued mänguasjad ning organiseeritud mäng. Mäng ning hellitused aitavad üle ka toidu norimise kombest.“ Janne Orro, loomaarst, „Õhtuleht“, 16.jaanuar 2004.

Seega kehtib üks lihtne nõuanne kõigi armsate puhul – kui tõeliselt armastad, tee „süda kõvaks“ ja ära näita oma tundeid süüa pakkudes. Pigem näita seda püstitatud kaalulanguse eesmärgile kindlaks jäädes ja palumistele mitte alla andes. Parim viis on aidata olla kallitel olla terved ja heas kehakaalus.

Natuke Nalja

Nalja peab ikka saama! Naljaga koos on kergem kaalus alla võtta ja ka energiakulu on suurem, kui mornilt põrnitsedes.

Figuurisõprade gruppides on väga lõbus, sest kilode vähenedes hakatakse nalja viskama. Ikka heatahtlikult - oma endist täissaledat perioodi meenutades ja uue saleda juhtumisi rääkides.

   
Mentori küsimus: "Mis muutub kaalu alanedes?!" saab näiteks kiiresti vastuseks: "Sinu rahulolu meiega suureneb!"

   
Mina olen väga rahul inimestega, kes on minu ümber Figuurisõprade gruppidesse kogunenud! Sest iga koosviibimine on huvitav ja nalja saab palju. Igas naljaga pooleks öeldud mõttes on oma tõetera sees. Ja neid tasub meeles pidada:

   
Kui teekond tundub pikk ja hirmutav - mõtle üks päev korraga ja ainult täna!

Hommikul alusta kõigepealt veeprotseduuridega - sees - ja väljaspidiselt.

Ei ole olemas kahjulikke toiduaineid, on olemas kahjulikud kogused.

Eestis on hea elada - saab süüa palju salatit.
Figuurisõbrale on hea välja teha - sööb vähe ja joob veel vähem.

Paljud meist peavad hakkama saama töötamisega Kestvussöömise Asutustes - firmad, kuhu töötajad toovad igal võimalikul põhjusel head ja paremat.

Me ei ole enam kollektiivse söömise ohvrid.

Tee sporti - kõik spordialad sobivad kaalulangetajale, välja arvatud sumo.

Ka juurde võib võtta armastusväärselt, ei ole vaja näiteks pärast reisinädala plussi pikalt kurvastada - nautisid ära ja lähed kaalulangetamisega edasi.

Kuna mentor ei luba öelda suurema inimese kohta "paks", siis võtame kasutusele "large and lovely"!

Magusaid kiusatusi nähes mõtle veidi üleolevalt - neid kooke olen ma juba kõiki maitsnud! Või kui näed uut kooki, siis mõtle, kas jõuad kogu maailma hea ja parema läbi maitsta, või ei hakka üritamagi!

Kolmas komm pole enam üldse nii maitsev, kui esimene.

Vahel tuleb juust minu Ellu. Seda tavaliselt peale veini külaskäiku...

Alkohol on puhas illusioon - ei tasu loota, et läheb kergemaks.

Alkohol on hea tuju laenamine järgmise päeva arvelt ja kõrge intressiga.

Kui on mingi asja isu, siis mõtle järele - kas homme oleks kahju, et ei võtnud.

Ära anna alla, parem võta alla!

Kui oled kord Kuldfiguuriks saanud, siis seisus kohustab seda hoidma!

Võlusõna Päevik

Mina olen alati olnud asjade ülesmärkimise poolt. Juba lapsepõlvest mäletan salmikuid ja paljude väljalõigatud klantspiltidega päevikuid. Kooliajal meeldis mulle ka tavaline päevik, seda vaatamata hinnetele, mis vahel ei pruukinudki kõige ilusamad olla. Edasi tulid reisipäevikud ja emotsioonipäevikud. Kuni umbes pool Elu tagasi lisandusid toidu – ja liikumisaktiivsusega seotud üleskirjutised. 

Päevikuid on väga erinevaid. Ikka vastavalt selle pidaja isiksusele. Väikesest kollasest notepaberist kuni paksu kaustikuni välja. Figuurisõprade mentorina olen peale paljude trükitud toidupäevikute, mille iga usin täitja nädala alguses grupist saab, näinud ka isejoonistatud ja värvitud päevikuid, graafilisi arvutijooniseid ja mobiilseid lahendusi. Peaasi, et see iseendale meeldiks ja täitma kutsuks. 

Kas päevikust on abi?! Olen selles väga veendunud. Ükskõik, kas tegu on kaalulangetusega, liikumisaktiivsuse suurendamisega, iseenda mõttemaailma muutmisega või emotsioonidega toimetulekuga – läbi kirjapaneku on võimalik muutuda endale sobivas suunas ja saavutada alguses kättesaamatuna tunduvad eesmärgid. 

Kui aus olla päeviku täitmisel?! Väga aus, sest see on ausus iseeendsa ees ja oma unistuse nimel.

   
Kui alguses tundub eesmärk kauge ja raske, siis tuleb üleskirjutamist alustada lihtsatest küsimustest iseendale. Mahavõtu koha pealt võiks see kõlada nii:

   
Miks ma tahan kaalus alla võtta?!
Kui palju ma tahan alla võtta?!
Kui palju mu selleks aega läheb?!

Kirjuta üles ning loe ikka uuesti ja uuesti! Kõik head asjad pane kirja!
   
Vahel on abi ka sellest, kui kirjutada välja oma negatiivne emotsioon – saab selle endast välja ja kiiremini unustada. Kindlasti on kasu iga väiksemagi kordamineku, õnnetunde, kellegi hea sõna kirjapanekust. Vahel ununevad head asjad kiiresti, aga mõni negatiivne lausejupp ei lähe meelest. Siis tasuks üle vaadata imelised sissekirjutised – et aru saada, kui palju head iga päev ja pidevalt juhtub!

   
Abi on käeulatuses – päevik! See aitab ennast saledamaks kirjutada! See aitab piirata ülesöömist ning on enese hindamise juures väga oluline. Paljud uuringud näitavad, et toidupäevikut pidavad inimesed langetavad rohkem kaalu ja vältidivad kilode tagasitulemist edukamalt.

   
Kui mõni päev oled silmitsi küsimusega, kas märkida või mitte, siis kindlasti märkida. Vaatamata sellele, kui on juba ette aimata, et lubatud energiapiiridesse söödu ja joodu mitte kuidagi ei mahu. Kui on kindel otsus, et vaatamata kõigele heale ja paremale, ikka kõik üles tähendada, siis sööd vähem, kui “las – minna – täiega” päeval. Võib – olla näeb pärast arvutuste põhjal, et seis polegi nii halb, või saab lähipäevadel midagi liikumisega tasa teha. Kui aga võtta “puhas – leht – päev”, süüakse rohkem ja valimata – sest kuskile see kirja ei lähe ja ennast pettes võib lubada mõtteid: “homsest hakkab uus Elu,” “mine tea, millal jälle saab”, “söön täna kõik ette ära”. Mitte keegi pole sõnaosavam mulle luiskamises, kui mina ise.

Aga – vahel ikka juhtub... Ka kõige motiveeritumal eesmärgi poole pürgijal. Kui tõesti ühel päeval ei suuda kõike üles täheldada, siis teha endaga kokkulepe järgmise päeva osas. Lubada iseendale, et järgmine hommik koidab tavapärase hommikupudruga ja selle ülesmärkimisega. Peaasi, et ühest puhatud päevast ei saaks kaks päeva, kaks kuud või kaks aastat. Selleks ongi päevik, et aidata meeltes hoida eesmärke ja unistusi. Tarvis on vaid aeg – ajalt üle lugeda.

   
Vahel tulevad Figuurisõprade mentori koju läbiarutamisele toidupäevikud, kus üle valge lehe on kirjas:  "jne”, või siis: “läks metsa”. Meenub aastatetagune lugu, kus ühe saleneja kaal kohe mitte kuidagi ei kahanenud. Ja seda nädalate kaupa. Enda arvates tegi ta kõik etteantud soovituste kohaselt ja pani korralikult kirja. Ainuke miinus oli see, et ta unustas iga kord päeviku kaasa võtta ja ette näidata. Kuni ühel järjekordsel kaalumisel libises tema mapike lauaservalt maha ja selle vahelt pudenesid välja eelmiste nädalate ponnistused. Esmaspäevast kuni neljapäevani oli kõik tarvitatu rida – realt kirjas. Aga edasi oli reede kuni pühapäeva leheküljel diagonaalselt kiri:”võtsin pisut viina!” Kui palju viina?! Mida märgib mõõtühik “pisut”?! Kuidas seda kaloritesse või ühikutesse ümber arvutada?! 
   
Toidupäeviku abiga saab iseendast väga palju huvitavat teada:
   
Mida ja kui palju oled harjunud sööma. Kas sööd aeglaselt või kiirustades.
Kas oled emotsioonisööja - premeerid ennast söögiga või lohutad.

Kas tööpäevad on kergemad, kui vaba aeg ja nädalavahetused.

Kas sööd rohkem üksi olles või koos seltskonnaga.

Kas oled harjunud samal ajal lugema, televiisorit vaatama või arvutis klõbistama.

Kas oled nõus mõne maiustuse nimel rohkem liikuma.

   
Ja viimane küsimus – kuidas saavutatud tulemust pärast hoida?! Eks ikka päeviku abiga! Võib – olla mitte nii peensusteni kirja pannes, kuid aeg – ajalt siiski  üht – teist üles tähendades ja oma kirjapandud eesmärke üle lugedes.