Imelist Neljandat Adventi!

Valguses Versus Varjus. Mind ei ole tabanud hasart ( nimetagem seda siis nii; mitte aga paanika, hirm, ärevus, ega midagi muud sellist! ) osta kokku kuivaineid ja küünlaid, aga hasart küsida oma kallitelt sõpradelt, mida nemad teevad, on mind tabanud küll. Huvitav on kuulda inimeste erinevaid arvamusi antud teema kohta ja jälgida nende ettevõtmisi / tegemata jätmisi kõrvalt. Et kui „see“ kord mööda saab, siis näeb, kelle ettevalmistused / mittevalmistused olid kõige lähemal. Ja kui kunagi edaspidi peaks olema kellegi nõuandeid vaja, siis teab, kelle poole pöörduda.

Megasuurelt kogujaid ma oma tutvusringis ei kohanudki ( naljaga pooleks – ei olegi suure pimeduse ajal kelleltki küünalt laenama minna! ). Vaadates asjakohaseid dokumentaalfilme televisioonikanalite vahendusel, peab nentima, et oma tuttavate seas varjendiehitajaid ei tunne ja 5 – aasta varusid pole kah kellelgi. 

Ratsionaalselt kokkuostjaid on. Ikka selle mõttega, et kui juhtub – hea võtta, kui ei juhtu – on mõneks ajaks olemas varud just nendest asjadest, mida nagunii pidevalt ostetakse ja tarvitatakse.

Motoga „paar päeva pimedust ja Elu üle järelemõtlemist“ sõpru on päris palju. See oleks kasulik aeg väärtuste paikapanekuks ja kallite inimeste hindamiseks. Paljude jaoks on oodatu vaimne üleminek ning ollakse rahus ja ootuses. Mõne inimese rahu vaadates on tunne, et nad teavad täpselt, mida oodata ( kuidas küll tahaks sellist rahu ka enda sisse! ). Ja ei koguta tatart ega tikke.

Ja neid, kes asjast mitte midagi ei pole kuulnud, minu lähikonnas polegi. 

Aga – ma ise? Huvitav on. Paaril viimasel päeval suurtes ummikutes olles ja autoinimeste närvilisust tajudes oli küll peas küsimus, et kas on tegemist tavakorralise jõulueelsusega, või... 

Kolmapäeva õhtul töölt koju sõites, kui vaatamata hilisemale kellaajale, olid linnas ikkagi ummikud ning Mustamäe teel suur liiklusavarii pluss kustunud tänavavalgustus, oli isegi pisut kõhe. Lühiajaline pimeduse saabumine polegi minu arvates nii paha. Saaks mõtelda, lugeda, küünlad põlema panna ja kokku hoida. Samas annaks see kinnitust, et midagi suurt ja mulle mittekatsutavat tõesti eksisteerib. Nagu kergelt „käegakatsutavaks märgiks“, et „see“ on olemas. Nii et – las see pimedus tuleb, teeb mõistuse ja südame, just vastupidi, heledaks! 

Hoiame kokku ja oleme sõbrad – vaatamata sellele, kas pimedus tuleb või mitte! Ja küünlavalgust võiks nautida iga päev! Selle jaoks võiks küll kodustes varudes olla vastavalt erinevatele tujudele ja küünlaalustele küünlaid! Paar toosi tikke siis ka! 

Panen kirja järgmise osa oma lemmik - retseptidest. Seekord siis põhiroad. Ikka lahjematest - lahjemad.  

Soolane Tomatikook 

12 tükki
240 gr nisujahu
375 gr rasvata kohupiima
100 gr väherasvast margariini
2 muna
150 gr ürtidega maitsestatud kodujuustu
500 gr kirsstomateid
pisut soola, muskaatpähklit, valget pipart
Sega jahu, 150 gr kohupiima, margariin ja 0,5 tl soola ühtlaseks taignaks.
Rulli taigen lahti ja aseta küpsetuspaberiga kaetud vormi. Vormi umbes 2 cm kõrgune serv. Torka taigen mõnest kohast kahvliga läbi. Küpseta eelsoojendatud ahjus 200 kraadi juures umbes 10 min.
Eralda munavalged kollastest. Sega kokku munakollased, kodujuust ja ülejäänud kohupiim ning maitsesta soola, muskaatpähkli ja valge pipraga. Vahusta munavalged ja sega ettevaatlikult eelneva osa juurde. Vala mass koogipõhjale.
Poolita tomatid ja suru kohupiimamassi lõikepinnaga allapoole. Küpseta ahjus umbes 30 min.
Jahuta umbes 30 min.

Roosa Kalkunifilee

10 portsjonit
1 kg kalkunifileed
100 ml vett
1 kanapuljongikuubik
1 purk Felixi konserveeritud peediviilusid
200 ml konserveeritud peedi vedelikku
Pane kalkunifilee ( toatemperatuurini sulatatult ) ahjuvormi.
Kuumuta vesi keemiseni ning lisa kanapuljongikuubik ja peedileem.
Kalla leem fileele ja küpseta 175 kraadises ahjus 1 tund 15 min. Pööra fileed vähemalt üks kord küpsetamise käigus.
Lase fileel jahtuda omas leemes üle öö, sest nii saab see peedileemest roosaka jume.
Lõika viiludeks ja serveeri!

Ahjuaedviljad

4 portsjonit
2 punast peeti
2 punast sibulat
2 porgandit
100 gr fenkolit
2 tl õli
1 sl sidrunimahla
maitsestamiseks pisut soola, jahvatatud musta pipart vms
Lõika köögiviljad kangideks ja sektoriteks. Seejärel sega neid õli ja sidrunimahla sees. Raputa peale maitseained.
Aseta ahjuplaadile, lisa pisut vett ja küpseta 180 kraadises ahjus aeg – ajalt segades, kuni köögiviljad on pehmed. Küpsetusaeg sõltub köögiviljatükkide suurusest.
Sobib hästi kalkuni või broileri kõrvale!

Tomatisupp & Supimäng

4 portsjonit
1 sibul
2 küüslauguküünt
2 tl õli
70 gr tomatipüreed
400 gr purustatud tomatit

4 tomatit
1 l tomatimahla

2 köögiviljapuljongi kuubikut
50 ml apelsinimahla

2 sl suhkrut

jahvatatud musta pipart
ürdisoola
Koori ja tükelda sibulad. Kuumuta potis õli, pane sinna sibulad ja natuke tomatipüreed.
Lisa tomatimahl, köögiviljapuljongi kuubikud ja purustatud tomatid. Lase väikesel tulel 10 min keeda.
Kuumuta samal ajal teises potis vesi keemiseni ja pane sinna viilutatud tomatid paariks minutiks. Kalla vesi ära ja jahuta tomatid külma vee all. Koori ja poolita tomativiilud. Pane need supi sisse ja lase veel natuke keeda.
Püreesta supp, maitsesta musta pipra, ürdisoola ja apelsinimahlaga.
Supi võib enne pidu valmis teha ja enne serveerimist soojendada!
Igaühe supiportsu omapärasemaks muutmiseks anna külalistele võimalus ise oma suppi maitsestada. Supi kõrvale võib serveerida kausikesed näiteks paprikakuubikutega, värske hakitud basiilikuga, õhukeste kalkuniviiludega, väherasvaste fetajuustukuubikutega või rasvata kodujuustuga. 
Toiduga küll ei ole hea tava mängida, aga – on ju pühad! Miks siis mitte mäng – Kelle supp on kõige maitsvam ( Paksem? )?

Imelist Neljandat Adventi!

Imelist Kolmandat Adventi!

Sirvisin läbi peaaegu paarikümne aasta jooksul kogunenud lahjemaid pühade retsepte ja tuletasin meelde sündmusi, mis on olnud. Palju ilusat on olnud. Aastatega on kujunenud välja lemmikretseptid, mis on enamuse rasvaseid traditsioonilisi pühaderoogasid laualt välja tõrjunud – nii et need meeldegi ei tule. Ja tundubki, et püha teeb pühamaks just see lahja roog.

Siin siis glögi ja külmad road:

Päkapiku Sussisoojendaja
2 portsjonit
24 cl kuiva punast veini
0,5 tl glögi maitseaineid
2 sl rosinaid
2 tl mandlilaaste
Kuumuta kastrulis vein ja maitseained. Ära lase keema! Filtreeri maitseained välja, pane kahte kruusi kummasegi 1 sl rosinaid ja 1 tl mandlilaaste ja vala peale kuum glögi. Nauditada kohe!

Krevetisült  
6 portsjonit
6 lehte või 2 sl želatiini
400 ml vett
2 sl puljongikontsentraati
1 sl sidrunimahla
1 sl rose`pipart
100 gr sügavkülmutatud krevette
100 gr sügavkülmutatud herneid
2 peotäit peeneks hakitud peterselli
1 peotäis peenestatud värsket tilli
Pane zelatiin külma vette paisuma.
Kuumuta vesi keemiseni ja lisa hulka puljongikonsentraat, sidrunimahl ja želatiin, aga ära keeda.
Loputa väike süldivorm kuuma veega üle. Lao pool krevettidest, petersellist, hernest, rose`piprast ja tillist vormi põhja. Vala ettevaatlikult peale želatiinilahus, et see kataks toorained. Lase korraks külmas tarretuda. Tee samamoodi teine kiht.
Kata vorm ja lase tarretuda järgmise päevani.
Kasta vorm korraks kuuma vette ja kummuta serveerimistaldrikule. Kaunista maitserohelisega.
Maitseb hea keedukartulitega või rukkileivaga!

Peeditarretis 
8 portsjonit
7 lehte või 2 sl želatiini
1 sl suhkrut
400 gr marineeritud punapeedi viile
100 ml marineeritud punapeedi leent
1 õun
150 gr porrut
225 gr rasvata kodujuust
250 ml 2,5% maitsestamata jogurtit
Paisuta želatiin külmas vees.
Riivi peediviilud ja õun. Peenesta porru ja sega kõik omavahel. Lisa hulka kodujuust, maitsestamata jogurt, peedileem ja suhkur.
Sulata zelatiin ja vala segades peedisegu hulka. Kalla segu külma veega loputatud tarretisevormi ja lase järgmise päevani külmas tarretuda.
Kasta vorm korraks kuuma vette ja kummuta serveerimistaldrikule. Kaunista tarretis oma fantaasia järgi.
Peeditarretis on rosolje vähekaloriline variant!

Kartulisalat 
4 portsjonit
500 gr koorega keedetud külmi kartuleid
1 sibul
0,5 porrulauku
200 gr ananassi tükke omas mahlas
värskeid salatilehti
4 dl maitsestamata jogurtit
0,5 tl peenestatud musta pipart
0,5 tl soola
1 tl valge veini või õunaveiniäädikat
Filtreeri jogurt paksemaks – läbi kohvifiltri nõrutades umbes 1 tund.
Peenesta sibul, viiluta porrulauk, rebi salatilehed väikesteks tükkideks.
Maitsesta filtreeritud jogurt musta pipra, soola ja veiniäädikaga.
Sega kõik komponendid kokku ja lase pisut tõmmata jahedas.

  
Aga nüüd lähen Haapsalu Kolledži jõulupeole, mis toimub stiilis Eesti Film 100 ja Retro!

Imelist Kolmandat Adventi!
 

Imelist Teist Adventi!

Miks kujuneb jõulude ajal söömisest paljude jaoks vaat` et esmatähtis ettevõtmine? Miks seostuvad need pühad tihti ülesöömisega ja vaatamata usinale toiduvarude hävitamisele on pärast pühi ikka veel külmkapp pungil ja sahvririiulid lookas? Paljud koostavad jõulumenüüd, teades juba kindlalt ette, et “nagunii ei jätku”. Ja seetõttu suurendavad koguseid veelgi. Nii – igaks juhuks.

Tore oleks, kui jõuluroad ei kajastuks hiljem ei kaalunumbris, sentimeetrites ega enesetundes. Et ei peaks ütlema – jälle läks käest, nagu tavaliselt. Et ei tuleks leidma vabandusi, stiilis “jõulud on ju aastas vaid korra ja uuest aastast hakkab uus Elu”. Sest sündmusele jätkub sündmus ja Elu kujutabki endast üht lõppematut pidupäeva.

Meeles võiks mõlkuda kolm märksõna ehk tähtsakest: toitumine, liikumine ja motivatsioon.

Ka pühade ajal on hommikuti ärgates kõige olulisem viia oma mõte hea hommiksöögi peale. Need, kes on harjunud hommikuti sööma, söövad tavaliselt ka ülejäänud päeva tervislikult. Paljudel kujuneb jõuluperioodil välja kiire – kiire, kuni siis õhtuse sööma istumiseni. Kas siis tubaseid ettevalmistusi tehes, jõuluroogasid valmistades, või siis poodides kingitusi taga ajades. Kui aga jätta hommiksöök vahele, on õhtul reaalne oht igale kiusatusele järele anda – sest tühi kõht on vilets nõuandja.

Kunagi ei tasuks tühja kõhuga peole minna. Isegi kui tead, et seal peres antakse nii hästi süüa. Tühja kõhuga peole minnes kaob kontroll oma heade plaanide üle ja süüaksegi liiga palju.  

Kogu etteantud praadi ei pea ära sööma, kui sellist plaani algselt just ei olnud. Näiteks Cornelli ülikooli teadlased leidsid, et serveerimisnõude asetamine lauale koos täidetud taldrikuga tähendab, et inimene sööb 35 protsenti rohkem. Põhjus on lihtne - mida pikem vahemaa on toidu ja sööja vahel, seda põhjalikumalt me juurdleme, kas kõht ikkagi on tühi või mitte.

Ka kõige külluslikuma lauaga peol aitab paus ja aeglane söömine. Kui kõht on  juba mõnusalt  täis, siis ei maksaks enam süüa sellepärast, et käeulatuses on veel. Kui on buffet – laua pidu, siis mida kaugemal hõrgutistest seista - istuda, seda kasulikum figuurile – enne kui lähed nii kaugele järele, mõtled kindlasti, et kas seda on ikka väga vaja.  

Pühadelauas ei tasuks kõiki roogi järjest proovima hakata: igast kausikesest maitstes ( nagu kolme karu ja Maša muinasjutus! ) ei teki küllasustunnet ja süüakse, kuni veel vähegi jaksu on või toitu jätkub.

Koduse peo korraldajana on lihtsad nipid:  saab ise koostada endale sobiva menüü tervislikest ja madala kalorsusega toitudest ning kindlasti maitsevad need ka sõpradele. Kõiki traditsioonilisi jõuluroogasid saab muuta lahjemaks ja tervislikumaks. Kui kogemata ongi valminud liiga palju toitu, siis pakkida külalistele lahkudes hõrgutised kaasa. Kui aga on päkapikud toonud kingiks suurel hulgal ahvatlema kippuvaid maiustusi – kingi need edasi, vii järgmisele üritusele, või söö koos sõpradega – ära mitte mingil juhul jää neid üksi nosima!

Köögiviljasid ja nendest tehtud toitusid olgu palju. Et neid oleks nii vahepalaks, kui eelroaks võtta. Ka väljaspool kodu süües alustada kindlameelselt salatist – sellest saab kõhtu parasjagu nii palju, et pea suudab otsustada, mida ja kui palju edasi maitseda.

Kui on harjutud ennast iga nädal kaaluma ja igapäevaselt toiduportsjoneid üles täheldama, siis mida teha pühade ajal? Soovitaks ikkagi korra nädalas kaalule astuda ja kasvõi suuremas plaanis söödud – joodud üles täheldada. Sest kui on võetud nõuks nende kohtade pealt silm kinni pigistada, siis võidakse endale tugevasti liiga teha.

Mulle meeldis kord loetud mõte, et ka toitu võiks suhtuda samamoodi nagu sissetulekutesse ja väljaminekutesse. On ilmselge, et iga päev uut televiisorit ei osta. Samamoodi ei saa ka ühel päeval kahte šokolaadikooki süüa.

Kui pühade ajal regulaarselt treenida ei saa, ei tasu kurvastada. Ei tasu jätta tegemata seda natukestki, mis võimalik. Parem natuke kui üldse mitte midagi. Igasugune liikumine läheb just nüüd eriti arvesse.  Ka jõuluoste tegema saab minna jalgsi ja pärast suurte kottidega tempokalt koju kõndida. Nii need kalorid kaovadki. Kas kodus hüppenöör on?  Või käimiskepid? Plaanida sõpradega midagi lõbusat, näiteks kelgutada või teha jalutuskäike imelistel jõuluehteis tänavatel. Sama soovitus ka tubastesse oludesse - mida rohkem lõbusaid mänge, seda vähem aega söögilaua taga istumiseks ja aja sisustamiseks söögi ettetõstmisega.

Kui mõni asi kukubki teistmoodi välja kui soovisid - mõtle positiivselt! Üks vale suutäis või paar ei suuda kogu ettevõtmist nurjata. Sest nüüd oled kogemuse ( suutäie! ) võrra targem. Et pärast liigset palakest ei olegi nii hea olla. Ja seda tunnet ei taha ju korrata. Ole uhke, et suudad ennast kontrollida!

Unista ja fantaseeri, millega Sa ennast premeerid, kui pühad mööduvad just sulle sobivas rütmis – muidugi, mittesöödavaga! Mul on välja mõeldud!

PS! Mina sain täna Figuurisõbrad Kuldmentori tiitli ja mul on selle üle väga hea meel!

Imelist Teist Adventi!

Imelist Esimest Adventi!

Korrastasin oma aastatega kogunenud artiklitearhiivi ja kätte sattus üks südantsoojendav ja lähenevaid pidustusi arvesse võttes sobilik artikkel. Aastad võivad küll omatahtsi kulgeda, aga mõned tõed on igihaljad. Nagu kuusepuu, mis lähinädalate pärast hakkab paljude Elus tähtsat rolli mängima.

Kuna ajalehest vaatas vastu pilt minust ja mu armsast emast, tollasest Võru kaalujälgijate rühmajuhist, siis lugesin jälle kord selle loo läbi.

Võrumaa Teataja Jõuluvihik aastal 1997.

Kaalujälgija ei nälgi tavaelus ega ka jõulude ajal.

Maire Kriis ajab juttu Võru kaalujälgijate juhendaja Leida Jurtšenkoga.

“See olin täielik muutus minu elus,“ ütleb Leida Jurtšenko, “koos kilodega oleksid nagu muredki kadunud. Tundsin end reipana ja täis uut energiat. Mulle meeldis jälle inimeste seltskond.“

Kas kaalujälgimine on elustiil, mis eeldab kaalu jälgimist elu lõpuni?
“Arvan, et on. Minu elustiili muutis see küll täielikult. Söön teisiti, mõtlen ka teisiti, tegutsemisest rääkimata. Kui oled harjunud oma toitumist jälgima, siis teed seda mõne aja pärast automaatselt. Ka siis kui otseselt enam kaalujälgimine ( kehakaalu alandamine ) pole vajalik.“

Nii et kogu elu tuleb olla nii - öelda poolnäljas?
“Üldsegi mitte. See on inimestel tõesti vale arusaam. Kaalujälgijad võivad süüa absoluutselt kõike, ainult et mõõdukalt. Isegi väga kaloririkkad toiduained on väikestes kogustes lubatud. Ja arvestama peab, et ühel päeval patustades pead teisel päeval millegi arvelt kokku hoidma. Meie punktiplaan võimaldab kõike. Tasakaal toitumises on väga tähtis. Aga kus see tähtis ei ole?“

Kas teie püsite soovitud kaalus?
“Umbes kaks kilo on lubatud kõikumine siia - sinnapoole. Nii ta mul aeg - ajalt kõigub ka. Olenevalt kui hoolas ma parasjagu olen.“

Kas kaalujälgija peab sporti tegema, jõusaalis käima vms?
“See tuleb kasuks, aga lausa ei pea. Ka liikumatu inimene tahab ja saab kaalu jälgida. Kaalujälgimisel kehtib punktisüsteem. Liikumine annab lisapunkte, seega võib rohkem süüa.“

Kas on seatud ka mingeid vanusepiire, kus kaalujälgijaks enam ei võeta või pole ehk mõtet teatud vanuses enam kaalu jälgima hakatagi?
“Sellist piiri küll ei ole. Vanemad inimesed sageli kardavad, et mis mina enam, aga tegelikult on just vanemas eas ülekaalulisus suur oht tervisele. Vanem inimene liigub vähem, samas on tõestatud, et mida rohkem ülekaaluline kaalu maha võtab, seda rohkem hakkab ta liikuma. Normaalkaalus on inimesel kergem enesega toime tulla. Soovitan just vanematel inimestel oma kaalule mõelda.“

Missugune näeb välja kaalulangetaja jõululaud?
“Nii nagu tavaline jõululaud mis tahes peres. Usun, et sealt ei puudu midagi. See on vahest rikkalikumalt kaunistatud värskete puu - ja juurviljadega. Aga seal võib olla tõepoolest kõike. Kaalujälgija teab, et hapukapsaid saab valmistada ilma rasvata või vähese rasvaga, et verivorstile pole vaja ilmtingimata pekitükke sisse panna, et magustoitu saab magusaks ka ilma suhkruta.
Võib-olla erineb kaalujälgija jõululaud seetõttu, et enamik toite on siin ise valmistatud. Poes müüdavate valmistoodete puhul ei saa alati päris kindel olla, et sinna mõnd ebasoovitavat “kaloripommi“ sisse pole sokutatud.“

Kas kaalujälgijate peolaual on ka alkohol?
“On küll. Loomulikult mõõdukalt, nagu kõike muudki. Lahjemad joogid annavad vähem kaloreid, kangemad rohkem.“

Mida öelda lohutuseks neile, kes ei suuda loobuda tükikesest kreemikoogist ja portsust pekiga keedetud hapukapsastest?
“Ka siis pole veel katki midagi. Tuleb lihtsalt järgmisel päeval lahjasid toite süüa ja püüda arvestada, et oleks rohkem liikumist neil päevadel.“

Mis on teie lemmiktoit - ja jook?
“Armastan linnuliha. Jõuludeks valmistan kindlasti kas kalkuni - või kanalihast midagi.
Magustoiduks söön meelsasti omavalmistatud jogurtikooke. Ma ei ütle ära ka jäätisest. Eelistan Dixi - või Vau - jäätisi. Need on lahjemad. Ja loomulikult ei söö ma nendest kõhtu täis. Jookidest on mu lemmik Coca - Cola Light. Mõnikord luban endale ka klaasikese punast veini või lahjendan seda kokakoolaga.“

Mis saab pidulikest vastuvõttudest ja ärilõunasöökidest restoranides? Kas need peavad ära jääma?
“Tegelikult on paremates restoranides, pubides ja baarides juba heaks tavaks saanud või saamas, et prae juurde pakutakse suures valikus toorslateid ja kastmed tuuakse lauale eraldi kannus. Kõige rängem restoranipraadide juures ongi sageli kaste. Sellest võib ju ka loobuda.“

Miks just kaalujälgimine, miks mitte dieet või mõned tabletikuurid?
“Mina usun, et kaalujälgimine on kõige inimlikum viis kehakaalu vähendamiseks. Dieet eeldab sageli nälgimist või ka liiga ühekülgset toitu. Ja dieediga loovutatu tuleb enamasti kiirelt tagasi. Kaalujälgija sööb tavalist ja mitmekülgset toitu mõõdukas koguses.
Mis tablettidesse puutub, siis rühmajuhtide koolitusel on neist räägitud. Viimane kord küsiti doktor Mai Maserilt Goldeni firma toidulisandite kohta. Vastus oli, et kahjulikud need ei ole. Aga tabletid on tabletid. Ma ei tea, mis saab mõne aja pärast, kas kaal tuleb tagasi või peabki jääma kalleid tablette neelama.Selge on, et imesid ei juhtu. Seepärast arvan, et kaalujälgimine on kõige loomulikum ja tõhusam viis enese vormis hoidmiseks.“

Nüüd siis Figuurisõpradest.

Eluviisl on figuurisõbrandus kindlasti. Kui tunned end õnnelikuna, tervena ja energilisena – siis miks oma endiste õnnelikuks mittetegevate harjumuste juurde tagasi pöörduda? Seda enam, et uued head harjumused tekivad lühikese aja jooksul.

Tervisliku toitumisega ei pea nälgima. See oleks pigem nagu nende inimeste kommentaar, kes ise pole veel sellele teele astunud, või hakkama saanud. Kõik on lubatud. Keelatud sööki – jooki pole maailma loodud. Asi on ikkagi kogustes ja endaga püstitatud kokkuleppes. Et kui palju pühade ajal endale lubada. Ja isegi kui „võetakse aeg maha“, siis millal naasta oma tavapärase hommikupudru ja päevarütmi juurde tagasi.

Tervisliku toitumise osas ei ole mingit vanusepiiri. Ise tavatsen gruppides kellegi vanusejutu peale öelda, et selles siin oleme kõik ühevanused. Kõik saavad hakkama. Kui vaid soovi ja tahtmist on.

Liikumine on alati väga tähtis. Eriti kaloririkkal ja pidustusterohkel Jõulukuul. Nii saab mõnegi verivorstikese või / ja piparkoogi vöökohalt minema saata. Loodetavalt on kõigil sel kuul ka palju mängulisi – tantsulisi ettevõtmisi, siis on liikumist lausa iseenesest.

Mis mind ajendas seda artiklit refereerima? See hea tunne, et minu jõulud on läbi paljude aastate olnud söögi – joogi koha pealt ikka samad. Teistmoodi nagu ei oskagi, ega taha ka. Ja rõõm selle üle, et mu ema on suutnud oma toitumisharjumusi hoida ning on väga tragi ja hakkaja.

Kaalujälgijad olid väga toredad küll. Mul on põhjust eriti kiita, sest sain ma ju sellel ajal oma unelmate kaalu ja uued harjumused, mis on minuga ka 18 aastat hiljem ning palju sõpru samade huviga. Figuurisõbrad on veelgi paremad. Sest tegemist on meie maa oma hea eluviisi programmiga ja iga “kodukootud“ asi on palju südamelähedasem ja lihtsam järgida.

Pühapäeval on Esimene Advent. Ja hakkamegi ootama pühamast pühamat aega aastas. Et see ei „hirmutaks“ mind ega mu teisi figuuriga tegelevaid sõpru, tahaksin kirjutada selle aasta kõik blogi lood pühadest, aastavahetuse vastuvõtmiset ja kui vaja – väikeste pluss tagajärgede likvideerimisest.

Imelist Esimest Adventi!

  

Austa Ennast

Mul on veel palju õppida. Ja ega õppetunnid kunagi otsa saagi. Üheks asjaks on lihvida oskust komplimente vastu võtta. Ja seejuures nii palju rõõmustada ja nautida, kui aga vähegi saab.

Kui tihti me siiralt rõõmustame meile öeldud ilusa sõna eest? Ja kui tihti seda ütlejale välja näitame?

Väga tihti kostub vastuseks: “Ah, see on mul juba mitu aastat vana kleit”, “Tegelikult on juuksevärv juba ammu kulunud”, või “Olen küll kaalus maha võtnud, aga – kui palju mul veel võtta on”.

Sellised mõtted ei lase endal rõõmustada, ega tekita ütlejale soovi millegi kena nägemisel seda meile veel kord ütelda.

Heade asjade üle rõõmustamine toob neid meie juurde ikka ja rohkem tagasi. Heal sõnal on kombeks tulla tagasi paljude heade sõnadega. Rõõmustades ja tänades komplimendi eest, saame varsti jälle komplimendi. Ja ka ütleja on rõõmus. Talle jääb hea tunne, et tema poolt märgatu on meie jaoks suure väärtusega ja õige tähelepanek. Ja kui ta jälle näeb midagi märkimisväärset, siis ta seda jälle ka ütleb.

Vahel nagu häbeneks, kui keegi meid kiidab: “Oh, mis nüüd mina. On palju tublimaid.” Aga iseenda üle tuleb ikka rõõmustada ja uhke olla.

“Armastan end, seepärast suhtun Armastusega kõigisse inimestesse; tean, et see, mida annan, tuleb mulle mitmekordselt tagasi. Tõmban ligi armastavaid inimesi, sest nad peegeldavad mu enda olemusi. Armastan end, seepärast annan andeks ja unustan möödunud ning – olen vaba. Armastan end, seepärast elan vaid siin ja praegu ning kogen iga hetke meeldivana, teades, et mu tulevik on helge, turvaline ja rõõmus, sest olen Kõiksuse armastatud laps ja Kõiksus hoolitseb mu eest hellalt nüüd ja igavesti. Ma armastan Sind.”

Louise L. Hay

Lapsed oskavad ilusaid asju valehäbi tundmata vastu võtta. Ja siis millalgi saadakse selle koha pealt “suureks”. Et ei ole sobilik ennast kiita, oma tegutsemiste üle rõõmu tunda ja hüpata üles – alla meile öeldud kiituste eest.

Kaks minu kaugetel distantsidel elavat väga head sõbrannat on omapäraste nimedega, kuid peaaegu et ühesarnastega, ainult üks täht on erinev ( Peaks neid ehk omavahel tutvustama?! ). Üks elab Pärnumaal ja teine Võrumaal. Mõttes jõuan neile külla tihemini, kui reaalses Elus. Aga mul on hea teada, et nad on alati minu jaoks olemas. Sest head sõbrad on nagu tähed – Sa ei pruugi neid kogu aeg näha, aga Sa tead, et nad on olemas.

Ühel imeilusal läinudsuvisel nädalavahetusel Võrumaal, külastades sõbrannat ja tema peret, nautisime järve purdel päikeseloojangut. Sõbranna 4 – aastane tütreke demonstreeris meile madalas vees oma ujumisoskusi. Peale mõne tõmbe konna hüppas ta särava naeratuse saatel veest püsti, sirutas käed graatsiliselt taevalaotuse suunas ja küsis meilt rahulolevalt: “Eks ole, ma olen vapustav?” Meil ei jäänud muud üle, kui nentida, et nii see tõesti on. Meie jutustasime edasi ja lapsuke ujus edasi. Natukeses aja möödudes katkestas ta meie jutu vastuvaidlemist mitterääkival moel, küsides:” Kas ma olen JÄLLE vapustav?”

Me kõik oleme vapustavad! Ja võime iseennast ja oma ettevõtmisi nautida!

Positiivne mõtlemine – võiksime igal hommikul minna peegli ette ja endale naeratades öelda, kui tublid, targad, head ja ilusad me oleme!

Tahan õppida komplimente vastu võtma niimoodi,  et see jääks veel kauaks helisema  - nii enda südamesse, kui selle ütlejale. Et see tunne oleks ka ütlejale nii hea ja meeldejääv, et tahaks midagi uuesti öelda, kui märkimisväärset näeb.

Aitäh kõigile teile, kallid sõbrad, kes te mulle nii palju ilusat olete öelnud!

Narva Kolledž

“See, millest ma aru olen saanud, on imekaunis. Sellest ma järeldan, et ka see, millest ma veel pole aru saanud, on samuti imekaunis.” 

Sokrates

Mina olen alati olnud seda meelt, et kordamine on tarkuse ema ning nii mõnigi teada – tuntud tõde sisaldab uuel läbivaatamisel ridade vahel veel ja veel midagi uut. Iga kord võib endale üllatuseks avastada midagi seniteadmatut. Nii on see raamatutega, Figuurisõprade programm - materjalidega ja paljude muude asjadega.

Mina käisin selle nädala esmaspäeval Ida – Virumaal ja jälle kord sai üle vaadatud mõned sealsed vaatamisväärsused. Narva - Jõesuu – paigas! Narva Kindlus – olemas! Narva Raekoda ja Raekoja plats– ohhoo!

Raekoja platsile oli kerkinud midagu uut ja ilusat. Midagi täiesti ennenägematut ja minu pilgu jaoks ebamaist. Küll juurdlesin, et millega võiks tegu olla. Raekoja plats ja raekoja imitatsiooniga uus grandioosne hoone – tekkis loogiline mõte kas mõnest valitsushoonest, kontserthallist või raamatukogust. Alles sisse minnes sain aru, et tegu on kooliga - Tartu Ülikooli Rakvere Kolledžiga. Maja nagu muuseum – jalutuskäik tulevikku. Korruste ja auditooriumide märgid põrandatele joonistatud videovalguse abil. Liblikatiibade kujulised sepistatud siseõue väravad. Kui taevast sajab vihma, on selles õues kosk. Kõikjal suured klaasseinad, kaldteed ning sopikesed puhkamiseks, kohvi joomiseks ja jutuajamiseks. Hiiglasuur fuajee ning laiade astmetega trepp, kus saab mõnusalt suurtes kott – toolides lebaskleda. Kellataju kadumisega siiski muret ei ole – majas on palju kellasid; kõik erinevad, seintele joonistatud, ainult osutid on tavakellale omased. Maja läbiv sisustusmotiiv on kanamuna; seda on nii seitele joonistatud, kui puust välja kujundatud. Palju valgust, klaasi, kunsti ja imeline koolikohvik. Isegi prügikastid – augud seintes ja pildid nende kohal – on vaatamisväärsus omaette. Mina, kes ma armastan Haapsalu Kolledžit, pidin nentima, et narvakate maja on ülivõrdes lahe. Et kellel asja sinnapoole, külastage ka seda vaatamisväärsust.

Kolmapäeval Figuurisõprade grupist koju jõudes nägin mitmes uudistesaates, et sel päeval avati  pidulikult  Narva Kolledži uus hoone Raekoja platsil. Linnarahvas oli  kogunenud jälgima videoinstallatsiooni uue hoone fassaadil.  Maja ees kõnelesid meie president Toomas Hendrik Ilves ja Tartu Ülikooli rektor professor Volli Kalm. Uhke tunne, et viibisin seal mõned päevad enne seda tähtsat sündmust! Ja nägin seda koolimaja paljudes kordades võimsamana, kui teleriekraanil!
 

Ja õppimisest. Sellises majas õpiks küll. Kui kellelgi plaanis kooli minna, siis võiks tutvuda selles majas pakutavaga. Endalgi tekkis kerge mõttevirvendus, et mis oleks kui... Või on õpipisik ka eluaegne haigus?!

Millegi uue õppimiseks pole kunagi hilja. Olgu see siis amet, keel, või iseenda tundmaõppimine. Aju tahab ju tööd. Ja pidevat tööd.

”Kui Sa saad enda kohta teada kas või ühe uue asja, on see päev edukas.
Kui Sa saad kellegi suhtes olukorraga pisut paremini hakkama kui varem, on see edukas päev.
Kui Sa oled kellegagi või iseendaga olnud kannatlikum ja osavõtlikum, on see edukas päev.
Kui Sa saad kellestki või milleski veidi paremini aru, on see edukas päev.
Kui Sa seisad vastu vanale, ebatervele käitumis - või mõtlemisviisile ja valid selle asemele uue, on  see edukas päev.
Kui Sa oled kellegi või iseenda vastu lahke, on see edukas päev.
Kui Sa armastad iseennast sellele vaatamata, et Sa ei tee kõike täiuslikult, on see edukas päev.
Kui Sa oled tänulik kingituse eest olla Elus ja võimaluse eest õppida ning areneda, on see edukas päev.”

Barbara De Angelis

 

Aastaajad Ja Söök

Ja ongi käes november. Kui sügise esimesed kuud on rikkad värvide poolest ja kutsuvad välja tegutsema, siis nüüd ei pruugi toast välja saamine enam nii kergelt õnnestuda. Päikest enam tihti ei näe. Alles saab enam – vähem valgeks minna, kui juba kisub pimedaks tagasi. Pidevalt sajab midagi ebamäärast alla. Alles nii hiljuti värvirohkete lehtedega puud on raagus. Aga - siia me oleme sündinud. Järelikult tuleb ka novemrikuu ilusaks mõelda ja vastavalt kuu omapärale hästi üle elada!

Mida teeb loodus talvel?! Ta magab. Ka inimene on osake suurest loodusest. Paljud uuringud näitavad, et need inimesed, kes ei pööra oma kehakaalule tähelepanu, võtavad külmadel kuudel kaalus 4 – 5 kilo juurde. Soojade kuude saabudes hakkab see kahanema nagu kevadene lumi.

Õnneks me ei pea talverasva koguma ja seejärel mitmeks kuuks unne suikuma, nagu näiteks looduse osad karu või siil. Aga rahulikumalt peaksime võtma küll. Rohkem puhkama, rohkem magama, et mitte minna iidsete loodusseadustega vastuollu. Väljakutseks võib see olla neile, kes on teel saledama “mina” poole ja ei soovi seda mitte talvekuudel soiku jätta.

Esiteks tuleks ka pimedamal ja külmemal ajal oma emotsioonid rõõmsad hoida. Mind aitab küünlaleek, see annab valgust ja on hingele hea. Kahtlemata on positiivsuse tõstjateks soojad toasussid, pantrimustrilised. Hea tee ja head mõtted – kallitest inimestest, sõpradest, keda tunnen enda kõrval ka siis, kui neid ei näe. Head sõbrad ongi vahel nagu tähed – nad on olemas ka siis, kui neid ei näe. Ja kui vähegi võimalik, siis – suhelda, suhelda, suhelda. Suhtlemine teeb ka kõige pimedama päeva kauniks.

Kindlasti vajavad keha ja meel külmal ajal sooja sööki. Nüüd on teretulnud supid ja ühepajatoidud. Paljudele usinatele veejoojatele ei “istu” enam vesi. Seda sellepärast, et organism annab märku – küll on külm. Ja soovib saada sooja vett ja head teed – ravimtaimedest, natukese ingveriga.

Ka oma olemuselt võiks toiduvaliku teha aastaajast lähtudes. Et mis päästab külmetumast ja teeb meele rõõmsaks?!

Alustades hommikusest silmaavamisest – kaerahelbepuder tõstab tuju. Lisaks veel alandab halba kolesterooli ja tõstab head.

Köögiviljad, täisteraviljad ja täisteraleib –selle sügise annid - on organismi soojendava toimega. Nad on head veel selle poolest, et sisaldavad komplekssüsivesikuid. Ja need on õnnelikkuse toitained, sest hõlbustavad organismis serotoniini tootmist.

Sibul ja küüslauk on head. Uurijad, kes tegelesid küüslaugu mõju uurimisega kolesteroolile, tegid lisaavastuse, et küüslauk tõstab tuju ning vähendab ärevust, ärrituvust ja väsimust. Ja kõigeks eespool loetletuks piisab ainult 1 - 2 küüslauguküünest päevas!

Väikeste portsjonitena soovitatakse süüa loomseid valke, sest nendes on külma aja jaoks nii oluline soojendav ja maandav toime.

Kasu toovad kvaliteetsed taimsed rasvad – õlid, pähklid – mis aitavad organismi jaoks  kasulikud vitamiinid omastada ja tasakaalustavad liigset kuivust nii keha sees kui nahapinnal.

Ja midagi eriti mmm – mõnusat! Tume šokolaad ( mis sisaldab vähemalt 60 % kakaod ), sisaldab väga paljusid hea – tuju ühendeid. See on, ühelt poolt, hea põhjendus šokolaadiisu leevendamiseks, aga kuna sokolaad sisaldab 100 gr kohta umbes 600 kcal, siis tuleks tarbida seda “arstirohtu” siiski mõõdukalt.

Hea toit tekitab hea tuju. Seepärast võiks võttagi söömiseks aega. Olgu see sündmuseks omaette. Mitte midagi ebamäärast ajalehe, televiisori või arvuti kõrvale. Sest me sööme mitte ainult nälja kustutamiseks. Toidul on maitse, lõhn ja välimus. Toit täidab peale keha ka hinge. Ega ilmaasjata ei uskunud targad vanad rahvad, et kui õnnistada tänutundes toitu ja vett, siis see puhastab mis tahes toidu ja siis saab toidu läbi söönuks, terveks ja targaks. Hiljuti avastatud kvantfüüsika vaatlejaefekti järgi muudab tänulik keskendumine toidule ja joogile nende energeetilist struktuuri ning puhastab neid nii, et kõigel, mida tarbid, on suur mõju keha heaolule.

Ja tulles loo alguse juurde – mõte kallitest inimestest ja sõpradest – kes on meie Elus tihti nagu tähed. Mina katsun vahel ikka mõnega neist koos süüa. Et küsida, kuidas neil läheb. Ja lasta neil küsida sama minu käest.

Ka novembriöös tasuks pilk taevalaotusesse pöörata – kindlasti näeb vahel tähti!