Imelist Neljandat Adventi!

Valguses Versus Varjus. Mind ei ole tabanud hasart ( nimetagem seda siis nii; mitte aga paanika, hirm, ärevus, ega midagi muud sellist! ) osta kokku kuivaineid ja küünlaid, aga hasart küsida oma kallitelt sõpradelt, mida nemad teevad, on mind tabanud küll. Huvitav on kuulda inimeste erinevaid arvamusi antud teema kohta ja jälgida nende ettevõtmisi / tegemata jätmisi kõrvalt. Et kui „see“ kord mööda saab, siis näeb, kelle ettevalmistused / mittevalmistused olid kõige lähemal. Ja kui kunagi edaspidi peaks olema kellegi nõuandeid vaja, siis teab, kelle poole pöörduda.

Megasuurelt kogujaid ma oma tutvusringis ei kohanudki ( naljaga pooleks – ei olegi suure pimeduse ajal kelleltki küünalt laenama minna! ). Vaadates asjakohaseid dokumentaalfilme televisioonikanalite vahendusel, peab nentima, et oma tuttavate seas varjendiehitajaid ei tunne ja 5 – aasta varusid pole kah kellelgi. 

Ratsionaalselt kokkuostjaid on. Ikka selle mõttega, et kui juhtub – hea võtta, kui ei juhtu – on mõneks ajaks olemas varud just nendest asjadest, mida nagunii pidevalt ostetakse ja tarvitatakse.

Motoga „paar päeva pimedust ja Elu üle järelemõtlemist“ sõpru on päris palju. See oleks kasulik aeg väärtuste paikapanekuks ja kallite inimeste hindamiseks. Paljude jaoks on oodatu vaimne üleminek ning ollakse rahus ja ootuses. Mõne inimese rahu vaadates on tunne, et nad teavad täpselt, mida oodata ( kuidas küll tahaks sellist rahu ka enda sisse! ). Ja ei koguta tatart ega tikke.

Ja neid, kes asjast mitte midagi ei pole kuulnud, minu lähikonnas polegi. 

Aga – ma ise? Huvitav on. Paaril viimasel päeval suurtes ummikutes olles ja autoinimeste närvilisust tajudes oli küll peas küsimus, et kas on tegemist tavakorralise jõulueelsusega, või... 

Kolmapäeva õhtul töölt koju sõites, kui vaatamata hilisemale kellaajale, olid linnas ikkagi ummikud ning Mustamäe teel suur liiklusavarii pluss kustunud tänavavalgustus, oli isegi pisut kõhe. Lühiajaline pimeduse saabumine polegi minu arvates nii paha. Saaks mõtelda, lugeda, küünlad põlema panna ja kokku hoida. Samas annaks see kinnitust, et midagi suurt ja mulle mittekatsutavat tõesti eksisteerib. Nagu kergelt „käegakatsutavaks märgiks“, et „see“ on olemas. Nii et – las see pimedus tuleb, teeb mõistuse ja südame, just vastupidi, heledaks! 

Hoiame kokku ja oleme sõbrad – vaatamata sellele, kas pimedus tuleb või mitte! Ja küünlavalgust võiks nautida iga päev! Selle jaoks võiks küll kodustes varudes olla vastavalt erinevatele tujudele ja küünlaalustele küünlaid! Paar toosi tikke siis ka! 

Panen kirja järgmise osa oma lemmik - retseptidest. Seekord siis põhiroad. Ikka lahjematest - lahjemad.  

Soolane Tomatikook 

12 tükki
240 gr nisujahu
375 gr rasvata kohupiima
100 gr väherasvast margariini
2 muna
150 gr ürtidega maitsestatud kodujuustu
500 gr kirsstomateid
pisut soola, muskaatpähklit, valget pipart
Sega jahu, 150 gr kohupiima, margariin ja 0,5 tl soola ühtlaseks taignaks.
Rulli taigen lahti ja aseta küpsetuspaberiga kaetud vormi. Vormi umbes 2 cm kõrgune serv. Torka taigen mõnest kohast kahvliga läbi. Küpseta eelsoojendatud ahjus 200 kraadi juures umbes 10 min.
Eralda munavalged kollastest. Sega kokku munakollased, kodujuust ja ülejäänud kohupiim ning maitsesta soola, muskaatpähkli ja valge pipraga. Vahusta munavalged ja sega ettevaatlikult eelneva osa juurde. Vala mass koogipõhjale.
Poolita tomatid ja suru kohupiimamassi lõikepinnaga allapoole. Küpseta ahjus umbes 30 min.
Jahuta umbes 30 min.

Roosa Kalkunifilee

10 portsjonit
1 kg kalkunifileed
100 ml vett
1 kanapuljongikuubik
1 purk Felixi konserveeritud peediviilusid
200 ml konserveeritud peedi vedelikku
Pane kalkunifilee ( toatemperatuurini sulatatult ) ahjuvormi.
Kuumuta vesi keemiseni ning lisa kanapuljongikuubik ja peedileem.
Kalla leem fileele ja küpseta 175 kraadises ahjus 1 tund 15 min. Pööra fileed vähemalt üks kord küpsetamise käigus.
Lase fileel jahtuda omas leemes üle öö, sest nii saab see peedileemest roosaka jume.
Lõika viiludeks ja serveeri!

Ahjuaedviljad

4 portsjonit
2 punast peeti
2 punast sibulat
2 porgandit
100 gr fenkolit
2 tl õli
1 sl sidrunimahla
maitsestamiseks pisut soola, jahvatatud musta pipart vms
Lõika köögiviljad kangideks ja sektoriteks. Seejärel sega neid õli ja sidrunimahla sees. Raputa peale maitseained.
Aseta ahjuplaadile, lisa pisut vett ja küpseta 180 kraadises ahjus aeg – ajalt segades, kuni köögiviljad on pehmed. Küpsetusaeg sõltub köögiviljatükkide suurusest.
Sobib hästi kalkuni või broileri kõrvale!

Tomatisupp & Supimäng

4 portsjonit
1 sibul
2 küüslauguküünt
2 tl õli
70 gr tomatipüreed
400 gr purustatud tomatit

4 tomatit
1 l tomatimahla

2 köögiviljapuljongi kuubikut
50 ml apelsinimahla

2 sl suhkrut

jahvatatud musta pipart
ürdisoola
Koori ja tükelda sibulad. Kuumuta potis õli, pane sinna sibulad ja natuke tomatipüreed.
Lisa tomatimahl, köögiviljapuljongi kuubikud ja purustatud tomatid. Lase väikesel tulel 10 min keeda.
Kuumuta samal ajal teises potis vesi keemiseni ja pane sinna viilutatud tomatid paariks minutiks. Kalla vesi ära ja jahuta tomatid külma vee all. Koori ja poolita tomativiilud. Pane need supi sisse ja lase veel natuke keeda.
Püreesta supp, maitsesta musta pipra, ürdisoola ja apelsinimahlaga.
Supi võib enne pidu valmis teha ja enne serveerimist soojendada!
Igaühe supiportsu omapärasemaks muutmiseks anna külalistele võimalus ise oma suppi maitsestada. Supi kõrvale võib serveerida kausikesed näiteks paprikakuubikutega, värske hakitud basiilikuga, õhukeste kalkuniviiludega, väherasvaste fetajuustukuubikutega või rasvata kodujuustuga. 
Toiduga küll ei ole hea tava mängida, aga – on ju pühad! Miks siis mitte mäng – Kelle supp on kõige maitsvam ( Paksem? )?

Imelist Neljandat Adventi!