Seebimullid

Elu käib ikka üles ja alla, tõusudele võib järgneda mõõn. Miks küll ei võiks Ta kogu aeg olla ühtlaselt roosa? Aga ei… Läinud nädala neljapäeval pani Elu mind jälle kord proovile. Eks Ta tahtis kontrollida, kas olen mõne elulise õppetüki selgeks saanud ja käitun vastavalt sellele.

Tundsin solvumist ühe inimese peale ja sain halva teate oma tervise kohta. Nagu  ikka – kõik üheskoos ja ühel päeval. Esimese reaktsioonina tundsin, kuidas kogu maailm laguneb koost väikesteks tükikesteks. Terve päeva ja õhtu pudenes see üha väiksemateks ja väiksemateks ebemeteks. Oleksin ta äärepealt täiesti silmist kaotanud. Kuid õnneks tekkis peas mõte – pea kinni, kas need pole mitte ainult endised tunded ja käesoleval hetkel pole nendega mingit pistmist? Kogesin ära ja – aitab küll!

„Kui Sind vihastab miski, mõtle, mis on olulisem, see miski või Sinu tervis. Kui Sa teaks, palju vihastamine Su tervist kahjustab, vihastaks Sa vähem.“ Sun Simiao, Tangi dünastia.

Mina ei tunne keerulisi meditatsioone, ei oska rakendada rituaalseid hingamisharjutusi ega muud sellist. Mina vajan lihtsaid pildikesi oma peas, mida siis raskel momendil saaks kasutada. Lihtsaid, kuid toimivaid eeskujusid on ümberringi ju küllaga. Kasvõi looduses ja loomariigis.

Mida teeb koer, kui ta on märjaks saanud – raputab kogu vee kasukast välja ja jookseb rõõmsalt edasi. Mida teeb kass, kui ta on pikemaks ajaks ühe koha peale istuma jäänud – kõigepealt ringutab vana kontidest välja ja otsib peesitamiseks uue koha. Elulised väikesed õpetajad, kes annavad edasi suuri õppetunde. Minu mure ja solvumise puhul rakendusid need küll.

Raputa nagu koer, ringuta nagu kass ja mine edasi. Need on ju ainult tunded. Ära lase neil rikkuda oma järgmisi minuteid, tunde ja päevi.

Soovitatakse, et hinga kõik paha endast välja. Aga kui ei õnnestu keskenduda ainult ja ainult hingamisele, sest pähe trügib igasuguseid kurbi mõtteid ning küsimusi? Suutsin ka selle endale piltlikuks teha. Ja see toimis.

Mõned ajad tagasi sain ülitoreda kingituse, millega on seotud ka mõned minu lapsepõlvemälestused – seebimullipuhuja. Nüüd siis läksin välja ja puhusin. Suured sillerdavad ja pärlmutriselt helklevad seebimullid lendasid tuulde. Puhusingi ära. Kogu solvumise ja mure. Seebimullipuhuja panin igaks juhuks ridiküli. Et kui peaks tulema kasvõi väike muremõte – puhun selle kohe ära, laskmata tal suuremaks paisuda!