Ise isude taltsutaja, 1 osa

On päevi ja nendest kokku nädalaid, kui kõik läheb iseenda soovunelmate järgi: toitud ideaalselt, käid trennis ja tuju on hea. Vahel aga – ei tea kus kohast – tekivad mingid kummalised isud. Võib – olla isegi selliste söökide ja jookide järele, mille peale pole kunagi mõelnudki. Trenni mitteminemiseks leidub ka põhjus. Ja – tuju nagu polekski…

Vahel on lohutav kuulda, et selliseid perioode on meil kõigil. Et see võib tabada  sõltumata ajast, kohast või persoonist. Aga hakkama tuleb, lõppude lõpuks, saada ikkagi ise. Toetudes siis teiste heale sõnale ja sõbralikkusele. 

Küsimusele, miks meile isud peale tulevad, ei olegi ühtainust lihtsat ja loogilist vastust. Pigem võib põhjusteks lugeda hulgaliselt füüsilisi ja emotsionaalseid tegureid. Seepärast tulebki ennast tundma õppida ja siis õnnestub olukordasid ka vältida.

Paljud meist armastavad magusat. Igaks päevaks võib geniaalne aju leida mõne hea põhjuse, miks maiustada – kas rõõmust või kurvastusest.

Tegelikkuses võib küll madal veresuhkru tase olla üheks isude põhjustajaks. Kui organismi energiavarud on otsas, nõuab aju nende taastamiseks midagi magusat. Samas aga viib lihtsaid süsivesikuid sisaldav toit, näiteks mõni kook või komm, veresuhkru taseme tasakaalust välja ning põhjustab organismis kaose.

Ühtlane veresuhkru tase kõrvaldab sagedase magusaisu. Veresuhkru taset aitab hoida tasakaalus peamiselt madala glükeemilise indeksiga-, kõrge kiudainete sisalduse- ja töötlemata süsivesikutega toit, näiteks täisteratooted ja kaunviljad.

Süüa korraga vähe, kuid sageli – see hoiab energiataseme ühtlasena. Sellega kaasneb väiksem tõenäosus, et lühikese aja jooksul tekib organismis energiataseme langus või väljakannatamatu magusaisu. 

Emotsioonid mängivad söömise juures väga tähtsat rolli.

Paljud meist tunnevad emotsionaalset sidet nende toitudega, mis meenutavad häid lapsepõlveaegu. Näiteks kodune õunakook! Kuidas see maitseks? Kas pakuks lohutust? Minule pakuks. Sest mul oli imeline vanaema, kelle seltsis sai seda söödud.

Teatud emotsioonid tekitavad isu konkreetse toidu järele. Sellest võib saada õpitud harjumus. Halvimal juhul võib selline käitumine viia liigsöömiseni. Näiteks üksildustunde puhul haaratakse magusa järele. Tunne „ma olen nii üksi, keegi mind ei armasta ja mind on nii kerge petta“ justkui nõuaks sokolaadi. Palju sokolaadi. Ja pärast lisandub endisele murele veel üks – eks ikka mure suurenenud kehakaalu pärast.

Kõikvõimalikel emotsioonidega seotud puhkudel aitab iseendale antav lihtne ülestunnistus, et tegu on näiteks hirmuga, kurbusega või miks mitte ka rõõmuga. Ja kaasnev soov süüa teatud toitu on harjumus otsida sellest lohutust või maandada oma tundeid. Teadvustamine aitab isud varakult ära tunda ja siis saab nendega midagi ette võtta.

Vahel tuleb aga siiski isule järgi anda ja endale midagi head lubada. Kui see isu ei lahku peast ei asendustegevust leides, vett juues, muud süües ega sõbrale kurtes – söö ta siis ära! Aga siis juba nautides seda korralikult! Ilus koht, hea serveering, imeline seltskond ja palju aega selleks. Asi pole ju koguses, ka väike kogus võib tunduda hiiglaslik aeglaselt näkitsedes. Ära tee endale mitte mingeid etteheiteid pärast seda. Kui see maitses nii jumalikult hea – seda nimetataksegi ju hea inimese premeerimiseks tema tubliduse eest! Sest edasi ta tõuseb lauast, sööb harjumuspäraselt tervislikke toite ja läheb õhtusele kõnniringile!

Nälg aetakse tihti segi januga. Kui kurk on kuiv, muutuvad ka isud intensiivsemaks. Organismi piisava vedelikuvaru tagamiseks tuleks päevas juua vähemalt 1,5 l vett. Kui see kogus tundub liiga suur, siis proovi juua klaasitäis sooja vett tükikese sidruni, laimi või vähese kaneeliga. Samuti tasub vältida magusaid kofeiinisisaldusega jooke. Kui Sa tõepoolest vajad oma harjumuspärast lattet, siis joo see muidugi ära. Aga kõrvale kindlasti ka klaasitäis vett. Või paar.

Isud võivad vahel olla ka organismi moodus millegi puudusest teada anda. Keha teab täpselt, mida ta vajab – tarvitseb teda vaid kuulata. Paljud tervislikult toituvad  inimesed tunnevad näiteks vastupandamatut vajadust mõne piimatoote järele, kui pole seda mitu päeva kodust eemal olles saanud. Viibides kohas, kus köögivili on vaid taldrikukaunistus, igatsetakse koju köögiviljaroa juurde. Sest nii ollakse harjunud ja kehal on niimoodi hea.

Magusaarmastajatele lohutuseks ja vahel ka heaks ettekäändeks - vastupandamatu soov šokolaadi järele võib lihtsa magusaisu kõrval olla ka märgiks magneesiumipuudusest, kuna šokolaad sisaldab väga palju magneesiumi!

Nii et – kas isud peremehetsevad meie üle või suudame neid taltsutada? Hea küsimus nädalalalõpuks!

Ilusat nädalavahetust!