Matk Kõrvemaale ja naer

Oma keha eest tuleb hoolitseda. Sest millegipärast on selleks Eluks just see keha Sulle antud ja tema sees tuleb elada kogu pika elu vältel. Tervislik toitumine ja liikumine käivad käsikäes. Just koos annavad nad heale enesetundele ja  tervele kehakaalule jõudu juurde. 

Aastad sõprade seltsis on mulle kinnitanud, et igaüks vajab ka kohta, kuhu kuuluda. Tore on olla mõnes seltskonnas, kus saab end samasugusena tunda ja oma mõtteid välja rääkida. Nii rõõmsaid, aga ka kurbi. Sest siis läheb kohe kergemaks.

Meil Tervisetoas on just selline tore seltskond! Teeme ikka nii, et mitte keegi kunagi ei lahkuks kurva tujuga. Kõike saab välja rääkida ja otsime koos lahendusi, või vähemalt toetame oma olemasoluga.

Otsustasime, et aeg - ajalt teeme koos ka mõne toreda kehalise tegevuse. Heaks vahelduseks suvisele linnasuminale. Mina olengi terve selle suve veetnud linnas ja vaid vahest nädalalõppudel mööda rohelust ringi tuuritanud.

Mõeldud – tehtud! Eelmisel pühapäeval 18 augustil kell 10:10 (puhkepäeva kohta lausa varavalges!) väljus uus elektrirong Aegviitu, kus toimus Kõrvemaa Matka – ja Suusakeskuse poolt korraldatud jalgsimatk. Meie rakukeses oli 7 positiivset ja naeru rõkkavat loodushuvilist, aga rong oli vaat` et puupüsti täis igas vanuses ja eri radadele minevaid matkalisi.

Matk algas vana ja hubase Aegviidu jaamahoone eest. Sealt läksime Nelijärve oosidele ja Siniallikate juurde. Mäest üles ja jälle alla – nii need rajad käisid. Päris hea trenn. Ja vaated imeilusad. Ilma olime tellinud suurepärase – kui terve nädala oli vihma pladistanud ja õhus juba tunda sügist, siis sellel päeval oli südasuviselt palav.

Matk koos puhkepausidega kestis terve päeva. Kui õhtul sammulugejat vaatasin, siis see tegi küll pai – olin läbinud 18,3 km ja teinud 28,216 sammu! Sellest 797 kcal kulutatud aeroobsete sammudena. Lisapirukas? Pokaalike veini?

Seda kõike saigi pärast toredas nostaligiahõngulises jaamapuhvetis endale lubatud. Lisaks maitsvale söögile – joogile veel koos sõpradega lobisetud ja naerdud. Naeru jätkus meil ka tunnise rongisõidu jaoks. Tervel vagunitäiel inimestel oli lõbus. Väljaarvatud ühel eelkooliealisel närvilisel poisil, kes toksis pidevalt jalaga eesistuja pinki  ja mängis telefonis mingit mängu. Lõpuks pöördus ta vagunisaatja poole, kes palus meil siis pisut vaiksemalt naerda!? Kas olete proovinud?! Keela naerda ja naeru muudkui tuleb! Mis inimesed need küll on, kes naerda ei oska, või seda siis etteantud tugevusega teevad? Mis keelab ühel väikesel poisikesel naerda? Mis inimene kasvab lapsest, kelle lapsepõlves puudub naer? Minu lapsepõlv oli õnneks naeru – ja naljarohke. Ja – naer kestab veel! 

Kui lõpuks peroonile jõudsime, oli hea, et pikali ei kukkunud – no see naer ikka!

Järgmisel hommikul olid peale jala- ja seljalihaste valusad ka näolihased (Wikipedia andmetel kokku 62 lihast, mis vajavad samuti treenimist, et kujundada näoilmet!)! Trenn ikkagi! 

Järgmine kord Aegviidu - Ähijärve 627 km? Nii palju ehk mitte, aga plaanis on lähiajal jälle matkateele minna küll! Sest nii tore oli!