Paastu 5. päev

Hommikvõimlemine algas üllatusega – väljahingamise ning pea alaspidi ja käed maani rippumise ajal nägin maas midagi sätendamas – kuldselt. Sissehingates otsustasin asja uuesti kaeda ja järgmise väljahingamise ajal vaatasin veel, lausa katsusin näpuga – kas on kellegi tilluke kuldkõrvarõngas või mõni muu ehe. Korraga haldas mu pilk pisut suuremat muruplatsi, kui kolmnurk oma nina ja silmade vahel. Nägin, et kogu maa sätendab - kuldselt ja hõbedaselt! Tavaolukorras ja kiires argipäevasaginas oleks öelnud – lihtsalt hommikune kaste... Aga – see oli hommikune kaste!!!

Juba esimesest paastukorrast mäletan seda muutust. Ükskõik kui must-hall-valge aastaaeg ka poleks, mida päev edasi, seda enam lisandus värve. Mäletan isegi, kuidas ühel päeval seisatasin kepikõnnirajal ja vaatasin maast väljaturritavat kuivanud rohututti – millised imelised värvid, kui palju kõikvõimalikke toone! Ja siis tõmbasin õndsalt kopsud õhku täis – milline nauding, värskuse lõhn! Keppidega - edasi!

Doktori vastuvõtul küsisin, kas minuga on kõik ikka korras?! Kuigi enda rahustuseks olin juba eelnevalt paasturaamatust lugenud, et jääkainetest vabanemine toob tihti kaasa sisemise kerguse, tiivustatuse ja rõõmsa lootuse tunde ning et tuntakse end nagu uuesti sündinud! Selle kohta kasutatakse isegi väljendit „paastueufooria“!
Doktor vastas – Elu peabki olema eufooria! Iga päev, isegi iga moment toimub midagi head!
No see on küll tore!

Küll siin on tihe graafik! Kohe esimesel päeval infotunnis antakse kätte "tunniplaani leht", kuhu me igal õhtupoolikul paneme järgmise päeva „tunnid“ kirja. Ja neid on ikka tihedalt küll. Kõik on nii huvitav ka, et midagi eriti ära jätta ei raatsi.

Kahju ainult kaasa võetud asjadest, mida kõike arvasin siin ära tegevat ja mis sõidavad niisama koju tagasi – raamatud (kaks saan ikka läbi loetud ka), ajakirjad (andsin teistele sirvida, eks ise loen kodus) ja käsitöö (no polegi mulle seda soont antud). Tegelikult – siin soovitataksegi ju puhata!

Minu massööri kuldseid käsi ei saa sõnades kirjeldada! Täna massaažil olles tabasin end mõttelt (väga harva tuleb neid pähe, sest hetkes olla on nii hea), et ma tean kohe kindlalt mida tähendab väljend „maa ja taeva vahel“! Mis on maa ja taeva vahel?! Massaažilaud!

Ja veel - olen ikka tõesti siin õnnega koos! Vähe sellest, et ma saan öösel pidžaamaga magada, vaid võin sellega ka terve päeva ringi käia (sõbrad teavad minu armastust pidžaamade vastu)! Nädal pidžaamas!

Kelle ma nüüd pidžaamajutuga ära ehmatasin, siis lugegu natuke nalja (kuna inimesed kulgevad siin nagu roosa mulli sees, siis juhtub kogu aeg asju):

Minu kulla toanaaber läks duši alla - vaatamata sellele, et oli ennist prillid ära kaotanud. Pesi ja protseduuritas (ei tööta küll selle keti heaks, aga tal on kaasas väga hea asi - Surnumere koorija ja kehakreem Nevo), sai puhtaks ja kauniks ning lõpetuseks lasi endale jahedat vett näkku. Uups, prillid jäid ette!

Täna hommikul sahmis üks lätlane õnnetult punase jopega – pani selga, võttis jälle ära, vaatas taskuid ja lukke... Selgus, et ta oli varem välja läinud, võtnud jope, teinud mõned pargiringid ja – siis sai aru, et see polegi tema jope! Lohutasin teda, et ega see jope siit kaugele kõnni, teeb ka kuskil maja ümber tiire. Ja natukese aja pärast tuligi see uksest sisse. Kandja ärkas nagu talveunest, kobas jopet siit ja sealt ning sai aru – see polegi tema jope!

Võimalik vaid Loodus Spaas!

19. nädal

Oiiiiiii, no see nädal oli täis mitmeid üllatusi - see oli ju minu sünnipäevanädal!!!

 

Palju vahvaid kingitusi, millest üks oli mmmmmm... karbitäis imemaitsvaid makroone!!! Olin juba mõnda aega tahtnud teada, kuidas sellised imeilusad väikesed maiused ka maitsevad ja uskuge või mitte, aga need sõna otseses mõttes suussulavad hõrgutised pidid lausa keele alla viima. Nagu juba enne mainisin - imemaitsvad!!!
Aitäh Sulle, Liana!!!

 

Sõime-jõime kõiksugu head ja paremat, (ei hakka igaks juhuks täpsemalt lahti kirjutama...), käisime kinos ja veetsime muidu mõnusalt aega.

Tervisetuppa küpsetasin rullbiskviidi, mida kohaletulnud kaasvõitlejad said samuti mekkida.

Aga nüüd tuleb põhiline - see kõik päädis endalegi üllatuslikult päris korraliku miinusega. Sest minust oli kadunud tervelt -0,7 kg!!! Ja kokku juba -13,4 kg!!!
Kas polnud mitte ilus kingitus endale?!

 

18. nädal

Parem hilja kui üldse mitte...

Taaskord on jäänud kirjatöödele pikem paus - no ma olen lihtsalt üks ütlemata nigel blogikirjutaja. Ei tule mingeid häid mõtteid, millest kirjutada.

Kui nüüd hoolega kalendrit uurin, siis meenub, et see oli nädal, mil sai jällegi tublisti trenni teha. Seda mitte küll spordisaalis ega ka metsarajal kõndides, vaid hoopis olles abiks oma õe juures kolimistöödel. Liikumine "lugematuid kordi" trepist üles ja alla ning pakkide kandmine oli täiesti arvestatav trenn ja sellega kaasnes isegi väike "miinus" ehk siis -0,2 kg ning kokku -12,7 kg!!!

Nii tore, et peale nulliringi tuli taas "miinus"!

 

Paastu 4. päev

Täna oli täiesti imeline päev – energiat palju, mõtteid palju ja kõik tegemised võtsid lausa iseenesest sobiva suuna!

Ja veel nii mitmekesine menüü: maitsestatud veed (sidruni-, õuna-, kurgiviilukestega heaks tehtud), tee, puljong ja kompott (loomulikult nimetus sellest + läbipaistev rosinalõhnaline vedelik). Siis veel hea enesetunde pulber, mida saab arsti kabinetist topsiku põhja ja mis pärast vee lisamist mõnusalt kihisema hakkab ning kehale vajalikud mikroelemendid kätte ulatab: naatrium, kaalium, magneesium..., ehk siis peaaegu terve Mendelejevi tabel. Pluss veel teelusikaotsake mett, mis maitseb mulle vist paremini, kui karule.

Inimesed on siin ilusad ja head! Arst, õde, massöör – nad on siin ka hinge ravimise ja harimise eest väljas. Nii et kellel vaja – ajaline ja materiaalne kokkuhoid. Samal ajal saab paastuda ja saab elulisi nõuandeid.

Mõned ilusad mulle kingitud mõtted:

On ainult üks Elu - ei saa elada nii, et raiskad selle ära, seejärel võtad sahtlist teise ning hakkad otsast peale.

Elu on nagu sebra – must ja valge triip vaheldumisi. Aga võib otsustada, et ei taha sellist sebrat. Ja otsustada, et minu sebra on albiino! Ainult valge, ehk kõik on kogu aeg hästi!

Mida teha murega?! Võtta pihutäis wc-paberit, rääkida sinna oma mured ära, visata potti ja vesi peale. Kui tarvis – korrata veel ja veel. Ja – hakkabki kergem!

Kui tuleb muremõtteid pähe, öelda endale – aitab küll! Tegelen sellega homme!

Kui käitud nagu ingel, siis miks mõtled endast halvasti?!

Sain doktorilt ka koduse ülesande (nagu koolis!) – mõelda välja, mida ma Elus soovin ja siis soovida! Praegu on Jõuluaeg ja soovid täituvad!

Paastu 3. päev

Kui eilsest jäi üles mure minu tervisliku seisundi kohta, siis – pole põhjust, aga tänan!

Võrreldes esimese paastumisega oli ka mu eilne seisund suurepärane. Siis algas teisel päeval suur peavalu, mis kolmandaks päevaks paisus hiiglaslikuks. Mitte kuidagi ei suutnud ma voodist välja tulla. Kui aga lõpuks siiski suutsin, tegi värske õhk imet! Hingates kopsud sügavalt täis, hakkas kohe parem. Võtsin sellest õppust ja järgnevatel paastumistel kasvõi roomasin voodist välja. Seda „roomamist“ on jäänud iga korraga üha vähemaks ja vähemaks. Iga paastuga on läinud enesetunne aina paremaks. Sellel on ka loogiline seletus – organism saab iga korraga puhtamaks ja enam pole nii palju jääkaineid hävitada.
Vahel on isegi pisut piinlik kaaspaastujate ees, kellel on oi-kui-halb olla.

Hommikuseks rituaaliks on lonks toiduõli. Õli hoitakse suus, loksutatakse põsest põske ja siis sülitatakse välja – pabersalvrätikusse. Seda õli vahustamist tehes vaadatakse tõtt seinal oleva sildiga: „MITTE ALLA NEELATA!!!“ (jah, tõesti kolme hüüumärgiga).

Oh imeline tunne – õnnehormoon pääses valla! Ja seda juba kolmandal päeval! Sest korduva paastuja organism võib juba nii kiiresti lülituda sisemisele toitumisele. Kehast väljuvad mürkained ja sinna kogutud ebavajalikud ained. Esmakordsetel tegijatel võtab asi veel kuni paar päeva aega, sest nende keha pole paastu tunda saanud ja ei oma selle suhtes sõbralikku suhtumist. Järgmistel kordadel tuleb aga keha juba appi.

Seda on raske ette kujutada, kui pole ise kogenud! Enesetunne läheb üha paremaks, samm reipamaks, pea selgemaks. Tekib igasuguseid toredaid mõtteid ja plaane. Ja naeratus läheb üha laiemaks.
See imeline enesetunne ongi üks põhjustest, miks ma ikka ja uuesti paastun. Selle kohta öeldakse ka, et rakkudel on mälu. Kui aja möödudes ja kodustesse asjadesse sukeldudes läheb enestunne jällegi tasapisi halvemaks, siis tuleb kehale meelde see paastu tulemusel tekkiv hea seisund. Ja siis keha saadabki pähe mõtte uuesti paastuda. Organism on tark ja teda tuleks kuulda võtta.

Telekast tuli õhtul hea film selgeltnägijast Vangast. Selle pimeda bulgaarlanna ennustused on kuulsad üle kogu maa. Näiteks allveelaeva Kursk uppumine, Nõukogude Liidu lagunemine ja New Yorgi tornide rünnak.

Miski siin ilmas pole võimatu (nagu näha ka allpool olevatelt piltidelt - keset detsembrikuud vilguvad puud tulesid ja leevikesi ning metsas kasvavad seened)!

 

 

 

Paastu 2. päev

Head teist adventi! Kuidas teil päkapikud käivad? Kas annavad pakikese üle ainult advendipäevadel, või poetavad iga päev midagi sussi sisse? Minul hakkas teine advent varahommikuse äratusega ja klistiirile jooksuga.

Eile ei saanudki värskeid päevamuljeid postitada. Ah et miks ei saanud seda siis teha – rahvakalendri teadja saab ju kindlasti aru, et tänase kuupäeva all avaldatud paastu 1. loo all mõeldakse eilset päeva. Sest siis oli ju Nigulapäev. Aga mida teeb paastuja õhtul, kui kõik meeldivad ja vähemmeeldivad protseduurid on läbitud ning ta rammestunult end oma tuppa veab?! Ta on internetis. Ja kui seda teeb Tartumaa metsa vahel terve pansionaat, siis... tehnika annab alla. Nii et täna siis kaks muljetust.

„Organism on loodud paastuma. Inimene kujunes pikaajalise arengu tulemusena välja ajal, mil toitu oli vähe – me oleme aastatuhandete pikkuse paastumise või näljahäda tulemus. Põhjus, miks meie organism vahelduvale paastumisele nii hästi reageerib, võib peituda selles, et see viis aimab palju täpsemalt järele seda keskkonda, milles tänapäeva inimesed välja kujunesid.“ Dr Michael Mosley, Mimi Spencer „Paastudieet“

Hommikvõimelmine, kepikõnd, kõnd ilma keppideta, võimlemine, vesiaeroobika...

Mis juhtub inimesega, kes aktiivsetest üritustest vabal ajal kogu aeg rapsib ja rahmeldab, ega puhka arsti soovituste kohaselt? Tal hakkab nõrk, iiveldus, peavalu (meelekohad - sapipõis otsustas ka ennast puhastama hakata).

Aga nagu Elu mulle korduvalt on näidanud, siis alati on sõbrast kasu! Nii ka seekord!! Võttis kotist välja midagi vispli ja kahvli vahepealset. Olen varem seda riistapuud mõnel laadal näinud, aga poleks iial ise katsetanud – ei osanud ju aimata, et see nii hää on! No peabki olema, kui instruktsioonis on kirjas, et tegu on pea massaaživahendiga, mis stimuleerib vereringet, mõjub lõdvestavalt ja rahustavalt, vähendab valu, lõdvestab pinges lihaseid ja parandab juuksekasvu. Soeng oli pärast... võrratu.

Õhtu päädis „Su nägu kõlab tuttavalt“ finaalsaatega ja soolte sügavpuhastusega. Nooh, ma jätaks ise selle kommenteerimata ja laseks teha seda kellelgi teisel. Seda enam, et juhtusin täna lugema paastuteemalist päevikut ühelt toredalt kunstnikult.
"Nodzu oli soolikate sügavpuhastusel, aga tal polnud sealt midagi huvitavat välja tulnud. Ma lootsin näha näiteks suurt ussi, mille purgiga kaasa saab..."
"...Nodzu kaotas soolikapuhastusel ühe kilo, nii et ta juhib kaalukaotusvõistlust. Küll ma talle järele tõmban! Loodan, et mul tuleb rohkem kraami välja. Ehk midagi väärtuslikku, või mõni ammu kadunud ese. Nägime fotodelt, mis inimeste soolestikust välja on tulnud, oli päris muljetavaldav."
Ave Nahkur, "Meie küla eided kannatasid nälja käes", "Eesti Päevaleht"
                                                                  
Ja mida tänasest päevast saaks veel iseloomustada sõnaga "palju" – peale ninapuuderdamisruumi tiheda külastuse - muidugi palju-palju vett, juba sai ka puljongit (see vedelik lõhnas nii)!

 

 

Paastu 1. päev

Nii – nüüd see siis algab – olen kohal Loodusspaas ja esimene kohtumine doktoriga tehtud.

Nii jõulu eel polegi paastumas käinud. Täna on Nigulapäev, mille kohta saarlased on öelnud, et öö tuleb aasta pikim. Siis pidavat kotkas puu otsast alla kukkuma, sest küüned väsivad oksast kinni hoidmast. Kui on paha ilm – tuleb paha kevade.
Saa siis sellest ilmast aru – ühtlaselt hall, Tartumaal lund ei saja, Tallinna lähistel muudkui aga tuleb.

Seekord ma otsustasin paastuda väga teadlikult, ehk siis lugeda eelnevalt läbi paastu puudutavad kirjutised ja panna kirja kõik minuga toimuvad etapid.
Miks ma paastun?
Kindlasti tuleb paljudele esimese mõttena pähe – kaal. Selle pärast kindlasti ka. Aga asja juures on palju tähtsamad väärtused: ülivõrdes hea enesetunne (lausa eufooriline), megahea laeng (millest jagub pikaks ajaks) ning kerge ja puhas keha. Lisaks veel aeg iseendale, millal südametunnistus ei saa segada vahele (kohustused, kodutööd jms) – sest ma lihtsalt olen ära ja ka kõige parema tahtmise juures ei saa mitte millegagi tegeleda – peale paastumise. Ja nii see on ka aeg endasse süüvimiseks ja endast aru saamiseks. Igatahes – paastul olles saab enda kohta alati midagi uut teada.
Olen aru saanud, et mu keha on tänulik iga-aastase paastu eest 1-2 korda. Saadud energiast piisab hea tunde säilitamiseks ligikaudu pooleks aastaks. Ja siis oleks hea jälle see tee ette võtta.

„Miks on paastumine kasulik?
*paast on ainuke võimalus pidurdada organismi vananemist
*paastuga saame anda ülekoormatud rakkudele puhkust
*paast äratab üles organismi kaitsejõud, mis tugevdavad ja puhastavad rakke, tugevdavad immuun- ja närvisüsteemi, korrastavad ainevahetust“
Dr Natalia Trofimova

Alustasin siis kodus nii, nagu soovitatakse – et nii pikk kui on paast, nii pikk olgu ka ettevalmistav periood. Silmas pidades lähenevaid arvukaid aasatavahetuse üritusi, otsustasin ainult viiepäevalise kuuri kasuks.

Esmaspäevast jätsin ära hommikuse harjumuspärase suure kruusi kohvi (sellest oli küll kahju ja ärkaminegi pikemaaegne), kõik maiustused (õnneks väga ei isutanudki), alkoholi (ei kommenteeri) ning sõin madala kaloraaži ja rasvasisaldusega toitusid. Liha ei tarvitanud ma mitte grammigi, kala ühel õhtul pisut siiski. Järgi jäid puder, kodujuust, jogurt, kõikvõimalikud köögiviljasupid ja hautised.
Ühel õhtul oli ka erakorraline patustamine. Lähenedes kodule kiitsin end mõttes ideaalselt toitutud päeva eest ja üritasin mõtelda loovalt, mida köögiviljadest veel teha annab. Kodus aga ootas mind üllatus! Naabrinaise tehtud imeõhukesed ja hõrgutava näoga pannkoogid! Uskumatu, et keegi oskab teha nii õhukesi ja kullakarvalisi kooke! Ja rumal, kes põhjendust ei leia. Esiteks ei mäleta, millal viimati pannkooke sõin. Teiseks, ega siis igapäev selliseid toitusid pakuta. Ja kolmandaks, palju üks imeõhuke pannkook ikka kaloreid anda võib?! Põhjust oli avada ka sõbranna kingitud moosipurk, kus peal põnev ja meeli silitav silt „Päikesemoos“ – kõrvits, sidrunimahl ja apelsin koos koorega, mis maitses taevalikult!

Alustame siis algusest – kohale jõudes oli tunne kodune, vastuvõtt hubane ja arsti käest sain veel kiita ka! Kaaluga suurt probleemi pole, keha näitab treenitust, mineraalid ja veesisaldus ülihea. Kui väga tahaks nina viltu vedada, siis võiks maha võtta 4,4 kilo, mille saavutamiseks tuleks 9 nädala jooksul iga päev 1 tunnike kõndida. Sellega saab hakkama! Ah jaa – bioloogiliselt olen palju nooremas vormis! No mis hing veel tahta oskab!

Peale kiitust arstikabinetis läheb siis paast valla ja seda sõna otseses mõttes. Tuleb manustada mõrusoola, peale mida tuleb ülivägakiirelt joosta ... ninapuuderdusruumi.

Mmmõnus massaaž korvas eelneva mõru maitse suus, lisaks veel anti tuppa kaasa üks tore asi! Mõista, mõista – mis on paastuja parim sõber?! Soojaveekott! Seda saab kõhu peal hoida ja ööseks kaissu võtta. Ühtlasi meenub ka lapsepõlv...

Õhtu lõppes kepikõnniringidega pimedas ja libedas, aga Tallinnast järelele jõudnud lumesaju saatel. Sest – doktor ju soovitas kõndida järgmise 9 nädala jooksul tunnike päevas! Ja – nii ma nüüd teengi!

Ja küll oli hea pärast voodisse prantsatada. Söögiisu ei ole, isegi telekareklaamid ei sega. Ainult et kallite ja kiisude järele on igatsus... Kui nad ka oleksid siin...