Nii juhtus ka minuga, kui ühel kenal õhtupoolikul läksime naabriprouaga ühe oma "ujumisklubi" liikme juurde kohviõhtule. Naabriproua ei olnud komplimentidega kitsi öeldes, et olen kohe silmnähtavalt alla võtnud, isegi näost muutunud... Needsamad prouad on tegelikult juba suvest saati ikka huvi tundnud ja küsinud, et kuidas läheb, mitu kg juba läinud jne, jne, seega positiivselt ja innustavalt mulle kaasa elanud.
Kohvilauas sai nauditud mmmmmm kui häid ja veel paremaid pirukaid, kooke ja jooke.
Kuid nagu juba alguses mainisin, on komplimendid ja positiivne tagasiside nii heaks tõukeks eesmärgile pürgimisel, et sellelgi nädalal oli päris ilus miinus -0,4 kg! Ja kokku juba -12,5 kg!!! Võib öelda, et olen tulemusega väga-väga rahul!
Komplimendid on naisterahva jaoks olnud ikka edasiviivaks jõuks! Kui keegi märkab tehtud tööd ja muutusi - siis see annab jõudu juurde. Siis ei saagi ju käega lüüa, alla anda, pooleli jätta - kuidagi piinlik pöidlahoidjate ees.
ReplyDeleteMäletan omagi kaalulangetuse ajast, kui soe tunne oli komplimenti saades. Muidugi oli ka mõni selline "kompliment", et olen vist haigeks jäänud, või hambad valutavad ja süüa ei saa. Aga - tagantjärele sai neidki ütlemisi edasiviivateks tunnistada. Järelikult muutust oldi ju märgatud. Ja see tegi kadedaks. Ju siis oli mõnel nõelajal endal probleem kas kaaluga, või millegi muuga. Selle kohta on hea väljendki olemas - las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi!
Natuke häid ja veel paremaid pirukaid, kooke ja jooke võib vahel ikka nautida. Preemiaks hea töö eest. Aga mõõdukalt - et ka jätkuvalt innustavaid komplimente saada!