Kunagi aastaid tagasi, kui lõpetasin Tallinna Ülikooli (tolleaegse nimetusega Tallinna Pedagoogiline Instituut), siis oli lõpukleidi leidmine keeruline ettevõtmine. Kangastki oli kangapoes üliharva näha. Kus seda vahel liikus, oli noorpaaride riietamiseks mõeldud sektorike. Mõnes mõttes on ka praegune aeg raske, sest valik on liiga suur. Toona poleks minu kleidi jaoks ka kõige parema tahtmise juures mitte midagi noorpaaride riiulilt välja võlunud, sest minu nägemuses oli must pitskleit. Kuskilt ma ikkagi kanga leidsin ja oma nägemuse järgi ka disainisin.
Nii siis särasingi lõpuaktusel pikas, alt laienevas pitskleidis, mille kleidiserva väljasirutamisel oleks selle taha saanud varjuda pooled kursuseõed. Pooled sellepärast, et tegu oli väga suure kursusega. Kleidile andis volüümi juurde veel varrukadisain, sest küünarnuki kohalt laienesid varrukad ennenägematusse ulatusse.
Kuna tollal olin kehakaalult rohkem kui 30 kilogrammi silmapaistvam, siis hilisemal eluperioodil ma seda kleiti enam alles hoida ei tahtnud. Oma arvates andsin selle kuhugi ja kellelegi ära. Nii ma arvasin.
Sellel kevadel, kui kõik tundus minevat unistuste ja pingutuste kohaselt ning Haapsalu Kolledži kursuseõed hakkasid rääkima eelseisvast lõpupeost ja kleitidest, tuli toonane must pitsivoog mulle meelde. Mul oli kahju, et seda kleiti enam alles pole. Silme ette kerkis miniatuursem variant sama pitsi kasutusest. Kitsa varrukaga, eest mini ja tagant maksi ning külgedelt paljule pitsile kahandavat kääritööd tehtud. Lisaks tekkis veel oma armsaid kaalulangetajaid silmas pidades mõte teha mõned motivatsioonifotod: kõigepealt praegusest Minast ülisuures kleidis ja siis Mina uues kleidikeses! Ja siis panna need kõrvuti tolleaegse Peda lõpufotoga! Kahju, et seda kleiti ei ole…
Ema kuulas mu jutu ära, muheles ja küsis, kas ma ikka olen veendunud, et seda kleiti enam ei ole? Ja järgmisel päeval tõi selle kleidi mulle!
Proovisin seda selga. On ikka suur küll! Ja kui suur siis mina veel kunagi olin!
Sellel kevadel mul seda kleiti vaja ei lähe. Kui oleksin väga tugev, siis võib-olla õmbleksin selle valmis ja läheksin Tervisejuht 3 lõpetajatele lilli viima. Aga nii tugevalt ma ennast praegu ei tunne. Ehk kunagi edaspidi saab selle kleidi väiksemaks tuunida ja kanda. Sest nii suureks tagasi saada, et see kleit istuks seljas parajalt, ma küll mitte mingil juhul ei soovi.
Eile 30 mail ilmus minu intervjuu ajakirjas Naised, küsitlejaks väga tore ajakirjanik Inge Pitsner. Natuke kurb, et tänaseks päevaks on mõned faktid kirjapandust muutunud. Aga teisalt jälle-mina olen ikka seesama mina.
Kui positiivselt mõelda, siis läheb mul praegu väga hästi – sest mind õpetab Elu ise!
 |
No comments:
Post a Comment