Minu ema väga hea sõbranna, kes kahjuks puhkab aastaid maamullas, tavatses alati inimesi, nii omasid kui võõraid, aidata. Ta oli väga energiline ja kiiresti reageeriv naisterahvas. Aga ometigi oli tal enne appi tormamist alati meeles üks elutarkus: ära kunagi aita inimest, kes abi ei küsi. Või kui Sa ikkagi kipud aitama, siis küsi enne tema käest, millist abi ta vajab. Sest seda küsimust eirates võib juhtuda, et teed küll enda arvates parimat, aga see osutub abivajajale hoopis kahju toovaks.
Olen oma Elus väga paljudele inimestele abikäe ulatanud. Rohkem küll ülekantud tähenduses: väga tihti töö ajal, aga olen olnud olemas ka peale tööaega, õhtuti ja nädalavahetustel. Pole kunagi pidanud paljuks kedagi oma vabast ajast aidata. Sest kui inimesel on mure, tundub iga sekund lõppematu pikkusena. Minulgi on vaja õppida seda, et lihtsalt niisama ülepeakaela ei ole vaja appi tormata. Sest tihti annab aeg arutust.
Kõik, või peaaegu kõik, vajavad teiste abi. Aga vahel juhtub nii, et keegi jääb abiküsimisega vahele. Sest on liigselt usaldanud. Teistele õppetunniks. Mida õnneks ei pea ise läbi elama. Sest tark õpib teiste vigasest. Rumal teeb neid ise.
Usaldamine.
Kas uskuda kõike, mida inimesed enda kohta räägivad-eeldades, et inimesed on ilusad ja head?
Kas usaldada südant või pead? Kuidas saada täpselt aru, kumb parasjagu nõu annab? Aga kui nad räägivad samal ajal erinevat juttu?
Kuidas lihtsalt elada, mitte liigselt muretsedes ei mineviku ega tuleviku pärast? Kuidas püsida hetkes?
Ei saa siiski ka alahinnata arvuti ja sõnapüstitamise jõudu. Kuigi siiani olen arvanud, et arvuti ei ole ei süda ega pea. Küll aga on ta riistapuu, mis võib pea segi ajada ja südame purustada. Mina olen arvanud, et silmast-silma jutt on see õigem ja tähtsam jutt. Aga arvutist jääb jälg-kes oskab seda seal tahta ja säilitada.
Minu suhtumine arvutisse, nagu rahasse, on olnud pealiskaudne. Loen tihti pikkasid tekstisid üle rea ja kui millestki aru ei saa, no mis siis ikka-las nii olla. Aga peaks lugema sõna-sõnalt ja kontrollima rida-realt. Mitte küsima telefoni haarates ja vahetu kontakti kaudu, vaid täislausetega kirjutades. Ja kui kaua säilitada kirjavahetust? Iga kuu lõpus puhta platsi loomine ehk polegi kõige õigem mõte. Ja iga käsi-pole abikäsi. Mõni sirutub selleks, et kedagi põhja tõmmata. Sest ta ise ei oska teisiti ennast kõrgemale tõsta.
Olen aastaid kasutanud meetodit, et halb asi-koheselt kustutada. Et see enam ei annaks negatiivset energiat. Aga äkki just halba tuleks hoolega alles hoida-enda nö relvastamiseks (kuidas mulle see sõna ei meeldi) - tekkida võivate ebameeldivuste tarbeks? Aga kas pole see siis ebameeldivuste alateadlik ootamine või esilekutsumine.
On inimesi, kes tahavad teistes näha eelkõige head. On kahjuks ka neid, kes ihust ja hingest katsuvad leida üles halva. Kõikide meele järele olla niikuinii ei saa. Ja kas on vajagi?
Inimesed, kes aitasid mind diplomitöö vormistamisega selle lõpufaasis-sõbranna ja tema abikaasa-teavad ju väga hästi, kes vormistuse päriselt korrigeeris. Kursuseõde, kes aitas teha sisukorra korrektuuri, teab ju, kes selle tegi. Joonistele järgnevad kokkuvõtvad tekstid, tulemused, arutelu ja kokkuvõte sai juhendajaga sõna-sõnalt läbi vaadatud ning tema soovituste kohaselt kõike ka muudetud. Nii et halba, nagu oleks kogu töö ära teinud paar „tugevat tegijat“ -seda juba poole tähtaja pealt- seda usuvad ainult need, kes minus halba näha loodavad ja seda väga ootavad.
Tänamine.
Ja jõudes lõpuks alguse juurde-minu sõbrad on ilusad ja head! Seda tundsin ka eelmisel nädalavahetusel, kus mind „meelitati“ kodust välja, pakuti mulgiputru ja tehti üle väga paljude aastate pähe patsid! Seda sõbranna poolt, kes kutsub mind ammustest Peda päevist Patsiks (tollal olemasoleva alaseljani ulatuva paksu patsi tõttu) ja kelle abikaasa nentis minu ikka veel hapuvõitu tuju parandamiseks, et nüüd ta lõpuks näeb, pärast aastakümneid, põhjust, miks tollased kallid kursuseõed mind Patsiks kutsuvad! Lapsemeelsus ehk ikkagi on heameelsus?!
Ma tänan endas ja oma sõprades allesoleva lapsemeelsuse eest!
Ja minu jaoks on jätkuvalt tähtsad abistamine, usaldamine ja tänamine!
Aitäh!
No comments:
Post a Comment