Minul tuleb muuta suhtumist rahasse. Ma pole teda piisavalt hinnanud ja saadu eest tänanud. Mõned inimesed on raha eest valmis kõigeks. Pakuvad kõiki teenuseid ja väidavad endid oskavat kõike teha. Mida iganes kellelgi vaja peaks minema. Ja toonitavad sealjuures, et sõbra näol ja sõbra hinnaga.
Paari tunni töö, maksimum paari õhtu ettevõtmine. Algselt isegi mitte töö, vaid sõbra aitamine. Loomulikult ütlesin algul suure kergendustundega-abi ikkagi-, et nõus tasuma nähtud vaeva eest. Sõpradele on ikka antud kas vein või kommikarp (kui see nende figuurile halba ei tee). Isegi rahaliselt on arukas tasuda. Kui töö on paar tundi. Nagu esialgu lubatud. Ja eks ole kunagi ka sellele perele figuurisõbralikku nõu antud (alles nüüd meenub), lihtsalt niisama ja tasu küsimata, kui peretütar eriti midagi süüa ei julenud. Kui aga tundidest said päevad, päevadest nädalad... tekkis oodatava töö pärast raske tunne.
Korraga sain küsimuse, kas ma oleksin nõus maksma ja kuna “heasüdamlikul sõbral” puudub igasugune ettekujutus hindadest (?!), siis äkki ma pakuks ise mõne variandi välja. Uurisin siis ühe hea sõbranna abikaasalt, kes on it-valdkonnas tugev, et mis see tunnihind olla võiks. Oiii, nii odava hinna eest ei tegevat Eestis selliseid asju enam keegi ja nende-juba oli tegemist “heasüdamlike sõpradega"-tasu on neljakordne. Aga-kuna ainult mõned tunnid ja heale sõbrale pool hinda-siis olgu, elan üle. Siis aga osutus see imelihtne töö üha raskemaks ja raskemaks...
Päevad, nädalad. Isegi ööd möödusid jooniste valmimise tähe all. Tegelikult olla kõigil selle töö osas ennekuulmatult kõrged nõudmised. Otsast lõpuni valesti koostatud küsimustik. Juhendaja nõuab liiga palju. Kool nõuab liiga palju. Näiteks võrreldes Tartu Ülikooliga, mille diplomitöid on tehtud ja kõrgeid hindeid saadud. Esmakordselt selline jama, et tehtud joonised mitte kuhugi ei sobi. Siiani on kõik tööd hinnatud ülivõrdeliselt.
Iseäranis nõmedad ja mitte millestki arusaavad on minu küsimustikku täitvad inimesed. Et kui korra juba kuuldud tervislikust toitumisest ning kaalujälgijate või figuurisõprade uksest sisse mindud-kuidas nad siis aru ei saa, mida edaspidise Elu jooksul suust sisse lasta. Ja et kuidas “heasüdamlik sõber” saab aru, mida süüa ja juua, ise sellistes gruppides mitte käies. Jälle tekkis südame ja pea vaheline lahkheli, sest-minu teada on ju kunagi sellisest uksest sisse astutud. Küll mitte minu juurde, aga ühe teise väga tunnustatud ja teatud spetsialisti juurde. Ja kui inimene ise kõik ikka ja ainult õieti teeb-miks on siis tema kehakaal suurem, kui enamusel minu gruppides alustavatest klientidest.
Mitmed korrad pidin ebaviisakas olema ja jutuvada katkestama (selles pole ma just tugev, õpikoht!) ning oma arvamust avaldama, et ju siis on olnud mõni mõjuv põhjus, miks inimese jaoks ei ole toitumine vahel esmatähtis ja jälgitav. Näiteks tervis, töökaotus, kellestki lahkuminek, kellegi surm... Paljude inimeste Elus on perioode, kui teades kõike tervislikust toitumisest, ei ole selle täitmine lihtne, sest on mõni suur mure... Enamusel meist on kaal mõnel perioodil tõusnud. Ka minul. Aga-õnneks on kaalumure mööduv mure. Nii olen ma tavatsenud oma klientidele aastaid öelda ning seda ma usun ja tean.
Momendil
ei oska ma seda küll öelda mõne teise mure kohta, mis praegu kogu mu sisemuse
valuga täidab. Suurte murede kohta öeldakse ikka-AEG. Aeg aga liigub vahel teosammul. Kuid olen juba kahel päeval olnud
nii tubli, et tulnud voodist välja, käinud trennis ja isegi pisut söönud. Nii
et-sõbrad, ärge muretsege!
Vahel tundub kogu Elu nagu suur mäng. Või tsirkus. Lisan siia ühe pildi-lihtsalt niisama. Sest ülelugedes tundub kõik kirjapandu SÜRREALISTLIK. Nagu see piltki.
Vahel tundub kogu Elu nagu suur mäng. Või tsirkus. Lisan siia ühe pildi-lihtsalt niisama. Sest ülelugedes tundub kõik kirjapandu SÜRREALISTLIK. Nagu see piltki.
ELU. AEG. SÜRREALISM.
(jätkub)
(jätkub)
No comments:
Post a Comment