Selline sõnum vaatas mulle esimesena vastu tänase päeva alustuseks. Ka ise tunnen nii ja Ema on õpetanud-kui keegi teeb Sulle haiget, saada talle mõttes Armastust. Ja tagasi ka kõik see, mis ta Sulle on teinud. Armastusega tagasi.
Ma ei ole kunagi omanud suurt kodu, kallist autot, rohket kulda-karda enda ümber, aga vaatamata sellele olen olnud õnnelik. Mul on Ema, kellest saab rääkida vaid ülivõrdes; sõbrad, kes on paksemaski poris mu kõrvale jäänud ning Minu Nimi. Oma nime puhtust ja ausust olen alati väga tähtsaks pidanud. Praegu on see kõike muud kui puhas. Minu hinges. Kuigi sõbrad lohutavad vastupidises.
Käes on diplomitöö esitlusele viimase lihvi andmine. Esmaspäeval astuvad minu tublid ja mu hinges väga armsaks saanud kursuseõed komisjoni ette oma töösid kaitsma. Kindlasti vääriliselt, sest olen näinud vägagi lähedalt seda pikka protsessi, kuidas need tööd on valminud: kui palju muret, närvi ja magamatust on need põhjustanud. Samas on just sellel lõpueelsel raskel perioodil tekkinud tugev side ja teineteise abistamine-kasvõi ärakuulamise või julgustava sõna näol.
Mind diplomantide hulgas ei ole. Kõikide suureks jahmatuseks. Kindlasti oskan ma kunagi hiljem öelda, milleks see kogemus minu Ellu saadeti ja mida ma selle läbi oma Eluteel muutsin. Praegu on veel…segadus.
Mul on väga kahju, et minu õpingute lõpusirgele on kerkinud selline probleem. Ma tean, mida teeksin teisiti, kui oleks võimalik aega tagasi kerida. Mitte seda, et paluda mõningate asjade tegemisel või mulle ettenäitamisel sõpradelt abi. Vaid seda, et tunnetaksin rohkem, kes on sõber ja kes ainult nimetab ennast omakasupüüdlikel alustel selleks. Samas olen alati inimestes näinud vaid head, aga edaspidi peaksin laskma oma kõrvadesse ka halvemad tunded ja sõnumid. Sest neid on inimestest, kes ise pikalt ja pealetükkivalt mulle oma abi pakkusid, päris palju liikvel. Kõikidest inimestest ikkagi ei saa uskuda head ja ainult head. Tuleb tunnetada, mida keha püüab edasi anda. Kui imeilusa jutu peale, jooksuga Su embusse haaramise ja kallistamise peale tekib vastupandamatu soov tagasi astuda, kehale tekkinud sipelgaid nö piltlikult laiali peletada ja käed rinnale risti panna, siis need inimesed ikka „ei ole need“. Need pole inimesed, keda nimetada sõpradeks. Me peaksime hakkama rohkem tunnetama ja oma intuitisiooni ka usaldama.
Olen suutnud läbi 17-18 aasta väldanud töö paljusid inimesi aidata. Vaatamata sellele, et ei tunne andmeanalüüsi, ega ole jooniste tegemises tugev. Minu abi inimestele on olnud mu lihtsad sõnad, sest sõnal on suur jõud. Ja kui ma peaksin ka uue diplomitöö kirjutama, vajaksin jälle kord abi numbrite kastidesse paigutamisel, et siis ise sellest edasi jutt kokku kirjutada.
Käesolevas diplomitöös nägin uue töö algust. Üks asi on kaalu langetamine: iganädalane motiveeriv miinusmärk, silmaga nähtav muutus peeglis, inimeste kas heatahtlikud või torkavad kommentaarid (viimased poetuvad reeglina nende huulilt, kes peavad muutust küll silmaga nauditavaks, aga nendele iseäralik kadedus ei lase neil mitte seda välja öelda). Ja siis ühel päeval, on inimene üksi. Ta on küll soovkaalus, aga tugigrupp on kõrvalt kadunud. Päevast päeva on kõik ikka sama: number, kaal, võib-olla komplimente enam ei tule. Tulema aga võivad hakata hoopis kilogrammid. Niimoodi vargselt hiilides, alguses grammiti ja siis… Ja sellele võib järgneda käegalöömine…
Tahtsin tulevikus pöörata oma energia ja tähelepanu just sellele, mis toimub kaalulangetajaga pärast soovkaalu saavutamist. Millele jääda truuks toitumises ja liikumises. Kuidas leida aega sotsiaalseks kooskäimiseks sarnaste inimeste grupis. Ja kuidas olla oma mõtlemises just see sale, terve ja põhimõtetele truuks jääv inimene. Inimene, kes saab enda kohta õndsalt öelda: “Ma olen uhke selle üle, mille olen saavutanud, mida oskan hoida ja ma armastan ennast!“
Vaatamata sellele, et tark komisjon ei lubanud mind kaitsmisele, omab minu töö ikkagi suurt praktilist väärtust. Olen saanud väga head ja kasulikku tagasisidet küsimustikku täitnud klientidelt ja nii mõnegi „rajalt kõrvalekaldunu“ panna jälle mõtlema tervislike eluvalikute üle.
Paar tagasisidet küsimustiku täitnutelt:
„Minule isiklikult oled Sa suurt tuge pakkunud minu Elu erinevatel perioodidel. Sinu küsimustiku täitmisel sain aru, mida ma olen teinud õigesti või valesti. Loodan, et ma suudan Sinu toetusega jälle saavutada oma soovkaalu ja liikuda oma unistuste poole kindlama sammuga ja olla eeskujuks oma pojale ja lähedastele. Mul on hea meel, et saatus on meid kokku viinud. Edu Sulle, Sa saad diplomitööga hakkama!“
„See psühhoanalüüs oli väga vajalik, et endas rohkem selgusele jõuda. Tuletab meelde enda „head ja vead“. Mõjus väga positiivselt selle täitmine, kutsub korrale ja lisab energiat. Tuletas meelde, et olen ikka midagi õppinud ka 15 aasta jooksul. Sulle ma soovin edukat diplomitöö kaitsmist ja ikka parimaks mentoriks olemist!"
Juhendaja pidas targemaks lõpu eel mind mitte kaitsta. Nagu ka siis, kui ta võitis 4 aastat tagasi Eesti Esimese Parima Figuurisõbra tiitli ja ei tulnud enam oma mahavõtu tulemust Figuurisõprade gruppi säilitama ja kuldliikme staatust vormistama-mis oleks olnud suureks motivaatoriks veel soovkaalule pürgijate seas ning mis omas tema mentori töös väga suurt tähendust ja tagantjärele hoopis heitis halba valgust mentori lõpetamata tööoskusele.
Inimestele antakse Elu läbi kogemusi. On neid, kes nendest väljagi ei tee. On neid, kes õpivad neist midagi uut ja ehk jagavad neid teistelegi. Tulgu siis, mis tuleb. Usaldamise küsimus. Suurte lubadustega inimesed, kes samas ei avalda endast väiksematki isiklikku detaili, ise teistelt vastupidist välja nõudes-nad on meie seas olemas. Inimesed, olge valvsad.
(jätkub)
No comments:
Post a Comment