Diplomitöö, 4 osa

Võtsin aprilli viimase nädala vabaks ja keskendusin diplomitööle. Sõitsime sõbrannadega Loodus Bio Spaasse (http://www.loodus.net/).

Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi. Minu kogemus on, et Eestimaal ei ole vaiksemat ja endasse süüvima panevamat kohta kui see maaliline koht Tartumaal. Mida iganes teed või ette võtad-paastud, oled dieedil, mediteerid või tutvud iseendaga-peale oma eesmärgi ja Su enese ei olegi mitte midagi muud. Mina, mu kallis sõbranna, tema sõbranna ja omakorda veel sõbranna-sõbranna. Paljud küsisid, kuidas neli võõrast naist küll ühte tuppa „ära mahtusid“ ajal, kui tunded on „laes“-väga hästi „mahtusid“! Ainuke emotsioone lakke pillutav faktor oli minu diplomitöö, sellega seotult minu närv ja ülejäänute mure minu pärast. Ma ei teadnudki varem, et lätlannad võivad nii temperamentsed olla! Aga seda nad olid, kui nägid mu diplomitöiseid ponnistusi, said aru mu näoilmest ja vestlustest „heasüdamlike sõpradega“, kellel kohe kuidagi ei läinud jooniste ümbertuunimine. Sest milleks küll on vaja kirjeldusi x- ja y-teljele, seletusi diagrammide ja pirukate sisse ning veel pealkirju jooniste kohta?

See saab juhtuda küll ainult minuga, et just sellel, keset suurt metsa oleval nädalal, ei teinud minu arvuti minuga koostööd. Et hommikul alustatud kirjatükid on õhtuks kadunud. Arvuti elas jälle kord oma Elu. Nagu mitmelgi varasemal korral, kui olin Haapsalus koolis ja arvuti käes oli koolilapse saatus. Kursaõdede suureks imestuseks.

Ainukesed helged hetked olid aeg-ajalt aknast välja vaadates näha rebast ümber luigetiigi (butafoorilised linnud) jalutamas  ja otsimas kohta keelekese kastmiseks.

Oli see nüüd kolmas või neljas päev, kui ühel lätlannal tuli geniaalne idee- võtta tema arvuti! Ja siis sain ma tööle hakata! Tekst teksti järel! See oli ka minu esmakohtumine Apple`ga. Sellest hetkest olen ma tema austaja.

Kuuendaks päevaks olin jälle kord-oma arvates-töö kokku kirjutanud (juhendaja oli seda mulle varem korduvalt parandusteks tagasi saatnud ja saatis edaspidigi). Nagu jo-jo tunne, et on nagu valmis ja tunne on tubli-aga varsti saad jälle vastuse, et kõik on nihkes, töö on punaseid mahatõmbamisi täis, kommentaarid seisavad tihedalt üksteise kõrval lehekülgede servadel reas. Ja ei jäägi  muud üle, kui hakata aga jälle otsast peale. Ilmselt on see tuttav tunne enamusele meist, kes on olnud staatuses „tudeng“.

Kuuendal päeval, kui olin tekstidega lõpuks ometi ühele poole saanud ja vedasin oma vaimu poolt väsitatud füüsilise keha puhkeva kevade imelisele matkarajale ning tegin kepikõnni teist ringi-peatus samm ja seiskus kepp! Ma otsustasin teise ringi ajal, et sellest tuleb siiani Minu Elu Kõige Ilusam Suvi! Unustan halva, mäletan head ja teen vaid positiivseid tegusid! Sellest hetkest alates oligi kõik ainult ülivõrdes. Mulle meeldis mu otsus, see koht ja see, mis minuga siin toimus ( just see otsus tuli mulle meelde mõned päevad tagasi, kui ma voodist välja tulla ei soovinud ja mis seal salata-eladagi mitte ei tahtnud. Ning see sai otsustavaks teguriks, et ma korjasin oma raasukesed jälle kokku ja proovisin neist kujuda midagi tervikulaadset).

Nii vara hommikul polnud veel keppidega jändama hakanudki! Pool kaheksa läksin rajale, tegin lausa kiirringe, sest tahtsin jõuda kella kaheksaks võimlemisele. Peale võimlemist tegin veel kolm ringi ja pärast veel seitse (ühe ringi pikkuseks oli kilomeeter, nii et olin õhtul oma lihtsa matemaatilise kokkuliitmise tehte ja tehtu üle uhke). Vaat`mis toimub inimesega, kui tal on positiivne ja kerge olla!

Käod kukkusid hoolsust (vanarahva ütluse järgi on hommikune kukkuja hoolekägu), ülejäänud linnukoor säutsus kevadist äratust. Nägin ka oma esimese sellekevadise liblika! Kollase! Tuleb kuldne suvi! Nägin neid kohe kolme! Nii et-kolmekordselt kuldne suvi!

Kõik see kokku-kepikõnd, hingamisteraapia, minu jaoks uus spordivahend gymstick-kaasas minu arvates mu töö kirjutamisele palju positiivset. Isegi vesiaeroobika. Ah et mina ja vesiaeroobika? Sõnuseletamatu ja mu sõpradele ennekuulmatu-see hakkas mulle järjest rohkem meeldima (ma ei oska ujuda ja olen siiani ennast tundnud vees ebakindlalt).

Jälle kord kohtusin ka oma lemmikmassöör Marvetiga. Igapäevaselt on ta küll ametis Pühajärve Spaas(http://www.pyhajarve.com/spa-ja-tervis).  Nii et kes juhtub sinnakanti-see on massaaž, mida ei unusta. Eriti veel nendele inimestele, kes on avatud vaimsetele jututeemadele, psühholoogiale ja inimeste omavahelisele austusele. Isegi igapäevane arsti juures käimine meenutas mulle kommipoodi, sest hea laps sai ära minnes kauba peale „pulgakommi“-meelusika põske!

Ja minu jaoks harjumatult varajastel õhtutundidel end magama sättides oli roosiklõhnaliste kreemide aeg, mille testerid olid Lätimaa tüdrukutelt kingiks saadud. Hästi lõhnav padi meenutas mulle silmi sulgedes lapsepõlve. Olen emalt kaasa saanud armastuse heade parfüümide vastu. Ja just õhtuse parfüümi rituaali. Ema tarvitses ikka öelda, et seda head teed ju eelkõige iseenda jaoks ja selleks, et näha häid  unenägusid!