Mul on palju sõpru. Väga häid sõpru. Ja kas see polegi kõige
suurem vara maailmas? Lausa hindamatu?
Üks minu väga hea sõber on kahjuks kolinud Eestist
Frankfurti, aga õnneks tegeleb ta seal talle väga meele- ja südamelähedase
ametiga. Ning õnneks on olemas ka Facebook ja Skype. Teades minu nigelaid oskusi kõikvõimalikes andmeanalüüsimistes
ja joonistes, oli ta nõus seda asja koos minuga vaatama. Samal ajal aga olid
„abivalmis sõbrad“ (nimetagem neid edaspidi sellise nimega ja kindlasti jutumärkide
sees) seda imekiirelt ise tegema-et ma mitte ei peaks tülitama väsinud inimest
imelihtsa ja kiireltvalmiva koolitööga. Teadsin suurepäraselt, kui väsinud mu
sõber oli, sest ta viis Eestis käies läbi mitu imehead koolitust toitumise
kohta, millest ühele olin minagi kutsutud. Pean siinkohal teemast kõrvale kalduma
ja veelkord kiitma-kui hea esitlus, kui hea slaidiprogramm ja kui nauditav on
kuulata inimest, kes usub seda, millest ta teistele räägib! Aitäh elamuse eest!
Nii siis leppisimegi viimase
mõttena kokku, et tema seda Eestis olles vaatama ei hakka (pühapäev, esmaspäev
ja teisipäev oligi tal veel siinmail olla), aga kui teisipäeva õhtuks pole minu
koolitöö arenenud, hakkame seda Skype teel koos tegema. See tundus
vähetõenäoline, sest „abivalmis sõbrad“ ütlesid selle töö laabuvat maksimum
paari tunni ja õhtuga. Nad oli näinud minu küsimustikku ja pidasid selle järgi andmete
kokkupanekut imelihtsaks! Seda enam, et küsimustikke oli vaid 39 eksemplari! Mis
rõõm kuulda!
Pühapäeva õhtul sai
küsimustikud üle antud. Esmaspäev-ei toimunud midagi… Teisipäev-mitte midagi…
Küsisin, kas pöördun nö Frankfurdi poole, igaks juhuks pöördusin ka. „Abivalmis sõbrad“ ütlesid, et pole tarvidust,
nad kohe-kohe hakkavad asjaga tegelema. Edastasin
siis positiivse teate Frankfurdi poole teele. Sõber oli tegelikult rõõmus, sest
ta oli Eestimaa väisamisest tõesti väga väsinud.
Nii ma siis muudkui tüütasin
inimesi, sest järgmise pühapäeva õhtuks polnud mul midagi jooniseid meenutavat
olemas. Aga esmaspäeva hommikul tuli ette võtta koolitee-minna oma diplomitöö
algust seminarile seletama. Mind rahustati korduvalt maha, et ma närveerin
asjata ja küll kõik tuleb õigel ajal ja koolis olles on mul kõik perfektselt
ette näidata-rääkida! Vabandasin, tänasin ja anusin. Endal oli ka piinlik kogu
aeg tüüdata. Minus võitles kaks äärmuslikku tunnet: kokkuleppest pole ju kinni
peetud, kõik mulle antud vastused on sulaselge vale. Aga teine hääleke kordas
ikka, et inimesed on ilusad ja head ning miks peaks keegi tahtma petta?
Saingi „abivalmidusest pulbitsevatelt
sõpradelt“ oma koolitöö. Risti–rästi lehe peal tabeleid (mõnd tuli lugeda
võimalikult horisontaalasendis),
andmetega mis olid mulle ennetundmatud (ehk siis ei saanud kuidagi välja
tulla minu küsimustike põhjal), pealkirjadeta, joonservadeta, teineteise
sissesõitvatena…
Veel enne, kui seminaril istuv tõsine ja alati vigasid märkav imeilusa
ees- ja perekonnanime kombinatsiooniga õppejõud suutis oma suu muigavale küsimusele
avada, sain isegi aru-p…s…(vabandust, pean õigeks aususe huvides seda
momendiemotsiooni niimoodi edasi anda, sest pehmendada pole seda mitte kuidagi
võimalik. Mida ma tundsin, seda mõistavad eelkõige sõbrad, sest kas olete mind
tihti ropendamas kuulnud? Paljud vist, mitte kunagi?)...
Kujutage nüüd siis endale
ette tabelit (töö „tegijad“ jäid lõpuni enda juurde kindlaks, et need ON
tabelid, MITTE joonised. Et ainult Haapsalu Kolledž nõuab joon- ja tulpdiagrammide
kohta nimetust joonis?), kus on kolm tulpa, kaks nendest peaaegu ühesuurused. Esimese
kõrgema posti kommentaar: „tublid kaalus püsijad“ ning järgmised kaks „enam-vähem“ ja „enam-vähem“!
Ei osanud nagu midagi
kommenteerida. Ja ka õppejõud-see ilusa nimekombinatsiooniga-, kellel kunagi pole esinenud probleeme jutuga, oli
päris vait. Kõik need joonised tegid sõnatuks. Nii hea töö oli…
Edu hommseks kaitsmiseks, tüdrukud!
https://www.youtube.com/watch?v=5MYd8tUMtkk
(jätkub)
No comments:
Post a Comment