Lotta

Oli väga külm ja emotsioonitu septembrikuu hilisõhtu aastal 1995. Kogu taevas tundus olevat avanenud paduvihma allakallamiseks. Istusime autosse, et elukaaslase ema juurest külaskäigult koju, meie esimesse ühisesse üürikorterisse, sõita. Olime just arutanud seda, et linnakorterisse me ühtegi looma ei võta ja seda teineteisele kindlalt ka lubanud. Tundus, et elukaaslase ema oli meie otsusega väga rahul.

   
Mootor läks käima, tuled põlema ja – suure kurjakuulutavalt lõriseva kaubiku ees valgusvihus istus väike kassilaps! Imepisike, aga kartmatu. Ta oli läbimärg ning isegi kõrgelt vaadatuna tundus, et vaatamata noorele eale haigustest räsitud ja peaaegu ilma silmanägemiseta.

   
Kiisu ei läinud ära. Kahju oli temast seal suure vihma meelevallas. Elukaaslane ronis autost välja ja viis kiisu räästaserva alla, kus oli keldrisse viiv auk. Olime majaelanikelt kuulnud, et seal elavad mõned koduta kassipered.

   
Teist korda käivitus automootor ja süttisid tuled. Ja – seal ta istus! Jälle kartmatult auto ees! Pisike pea pisut viltu ja üritades meid sinna kõrgustesse oma tervema silmaga vaadata. Teine silm oli tal kassihaiguse tõttu kinni mädanenud.

   
Jälle viidi kassike maja juurde tagasi. Meie vahel oli rõhuv vaikus, sest kumbki ei julenud arendada teemat, et mis sellest haigest kiisulapsest saab ja kas me peaksime tema edasise elusaatuse osas midagi ette võtma.

   
Katse number kolm. Et ära sõita. Ta oli jälle seal! Nagu oleks otsustanud – kui te mind kaasa ei võta, siis sõitke mu`st üle. Sest niimoodi ma enam elada ei jaksa...

   
Läksime välja ja kükitasime pisikese olevuse kõrvale, kes üritas oma poolavatust silmakesest vaadata kord mulle sügavalt silma ja siis teisele poole elukaaslasele otsa. Lõpuks elukaaslane ohkas, tõstis kahe näpuga igatpidi ligase kiisu autosse ja istus ise tema kõrvale. Mina kükitasin ikka veel auto ees. Aru saamata, või pigem julgemata uskuda, mis on toimunud. Kas me tõesti võtame ta kaasa?! Olin seda ammu oma südames tundnud, aga mõistus tõrjus selle mõtte kohe tagasi. Siis ronis elukaasalane uuesti autost välja ja ütles talle omase aeglase ja stoilise rahuga: ”Üks kass on juba autosse tõstetud. Kas tõstan teise ka, või tuleb ta ise?!”

   
Sõidu ajal tulid kiisul värinad – kas siis külmast või jõudis närv talle kohale. Ta nägi tõesti närb välja. Tema silmad olid mädased, üks neist täiesti kinni ja teises väike roheline tuluke. Kõrvad mustad ja katki. Karv tükati maas ja nahal veritsevad haavandid. Ta köhis, aevastas ja hingas väga raskelt. Oli näha, kui ülekohtune on Elu olnud selle imepisikese olevuse vastu. Minu mõistus tõrkus arendamast teemat, et mis sellisest loomakesest saab. Ka puudus mul igasugune sellealane kogemus. Teine pool võttis jutu kokku mõttega, et kui kiisu hommikuni kuidagi eluga välja veab, siis tuleb minul minna loomakliinikusse ja aidata teda viimsele unele, sest vaevalt teda teistmoodi abistada saab ja miks teda enam pikalt piinata. Tark mõtteaarendus, aga uskumatult valus.

   
Ka kodus oli külm. Veel ei köetud. Panime ruttu elektriradiaatori tööle. Enne, kui me kassile pesakese jõudsime kombineerida ja selle soojuse lähedale viia, vänderdas väike kiisu ise, küljelt küljele taarudes radiaatori juurde ja surus oma väikse kõhna kehakese selle vastu. Vahetasime pilke. Kas kassid on tõesti nii targad?!

   
Panime alustassile piima. Ta hakkas kohe jooma, kui seda niimoodi saab nimetada. Sest ta nina oli kinni, vahel ta turtsus ja köhis ning siis tulid ninast välja piimamullikesed. Aeg – ajalt vaatas ta meie poole üles ja tema lahtiolevast silmatriibust kiirgas tõelist tänutunnet.

   
Mis unetu öö. Istusime radiaatori juures põrandal ja vaatasime loomakest, kes vahel nägi und, siis köhis, värises üle terve kõhna keha ja hingas sõnuseletamatult raskelt. Vahel tundus, et ta ei hinga. Jubedad momendid. Aga – siis kuulsime teda jälle ninaga nohistamas. Ta oli kõige hapram elusolend, keda meie silmad olid eales näinud. Ja ta oli meile juba väga armsaks saanud. Me kartsime hommikut. Kartsime ... lõppu.

   
Hommikul läks elukaaslane tööle. Mina tegin kingakarbi sisse pehme vooderduse, kaanele õhuaugud ja panin pisikese loomakese karpi. Mul ei olnud kaugele minna. Elasime Pelguranna tänaval. Teisel pool Kopli parki asus Tiina Toometi Loomakliinik. Aga tee tundus nii pikk ja minu hirm kasvas iga astutud sammuga. Kordasin mõttes kogu tee:” Palun tehke nii, et kiisu jääks elama! Palun tehke nii, et kiisu jääks elama!...”

   
Kliinikus öeldi, et fifty – fifty. Kuna kassi tervislik seisund on väga halb, siis on šansid ellujäämiseks sama suured, kui siit ilmast lahkumiseks. Ja kui jääbki elama, siis nõrgana, kehva kuulmisega ja suure tõenäosusega poolpimedana, kui mitte päris pimedana. Ravi on ränk - iga 4 tunni tagant tuleb rohtu manustada – süstida imepisikest kehakest.

   
Me olime kõigega nõus. Me lubasime kõike teha. Elukaaslane käis iga 4 tunni tagant töölt kodus, sest mina ei julenud süstida. Mina tegin samal ajal kiisule pai ja löristasin kaastundest nutta. Kiisu oli palju vapram kui mina.

   
Me lugesime minuteid, lootes sellega saada enda jaoks kinnitust, et kui kiisu praegu veel hingab, siis on loota tema ellujäämist. Et iga minut on hindamatu väärtusega tuleviku osas.

   
Kassilaps sai terveks! Karv läks imekohevaks. Kuulmine oli ülihea. Mulle tundub, et ka mõtete lugemine. Üks silm paranes täiesti, teise peale jäi tükike kaed. Hingamine oli vahel pisut raskevõitu ja silmad jooksid tihti vett, aga – ta oli elus! 

   
Kui minu hea sõbranna Pärnumaalt külla tuli ja kiisut esimest korda nägi, oli ta jahmunud nii rääbu ja lotendava välimusega kassipoega nähes. Tema imestava väljenduse peale saigi kiisu nimeks Lotta.

   
Lottast kasvas tark ja peenetundeline kassitüdruk, kes teadis alati, mida ta tahab ja millal ta tahab. Me armastasime teda väga. Ma loodan, et ta teadis seda. Jäämegi armastama. Sest häid sõpru armastatakse terve Elu.