Aasta Parim Kaalujälgija

Olin äsja saanud kätte oma unistuste kaalunumbri ja läinud olid kõik mulle aastaid muret tekitanud 30 kilo. Vahel olin ikka veel hämmingus – et kas see peegelpilt on ikka tõesti minu oma ja kas ma ikka võin endale neid väiksenumbrilisi rõivaid lubada. Ja siis enda peegelpilti vaadates mõistsin, et tõesti on minu endaga toimunud need suured muudatused. Need äratundmise momendid olid imelised!

Kaalujälgijad olid Eestis tegutsenud aastajagu ja kätte hakkas jõudma esimest korda Aasta Parima Kaalujälgija valimine. Minu rühmajuht palus mind selles osaleda. Väga kenasti ja korduvalt palus. Ja ma ei suutnud talle ära öelda.Sest olin talle abi ja motiveerimise eest väga tänulik. Tema uskus minusse ka siis, kui mul vahel endal kippus usk kaduma. Ja ta aitas mind üle kõikidest kaaluseisakutest ja plussnädalatest. Toetuse olemasolu on ülitähtis.

  
Nüüd, mentorina, mõistan seda tunnet väga hästi. Et ega nagu ise väga ei tahagi võistluskeerisesse tormata. Aga – kuna juht ja õpetaja on nii tore inimene, terve mahavõtu aja innustanud ning palub osalema – siis saab lastud ennast kaasa kiskuda.

   
Kui võistlusepäev, 16.aprill 1996, kätte jõudis, sain ma äkki teravalt aru, kuhu ma ennast olin lasknud kaasa haarata. Seda suurest närveerimisest ja esinemiskogemuse puudumisest. Ma olin ju aastaid kõndinud mööda seinaääri ja peitnud end teiste selja taha, näiteks pildistamiste aegu. Ja nüüd korraga – lava ja kõikide tähelepanu.

   
Esimeses aastaga liitus Kaalujälgijatega umbes 7000 inimest. Aasta parimaks püüdles 26 tublimatest tublimat. Meid oli Astoria restorani lava taga närveerimas kokku kümme – üheksa naist ja üks mees. Kokku kambakesi olime kaotanud 292,5 kilo oma “endisest hiilgusest”. Aga – ikkagi närveerisime väga kõvasti.

   
“Aasta parimaks kaalujälgijaks tunnistas žürii lastepsühholoog Liana Vahtra. 167 cm noor daam on 9 kuuga maha võtnud 30,7 kilo. Enda kõige kriitilisema kohana mäletab ta endist puusaümbermõõtu – 128 cm, millest praeguseks on alles jäänud 92 cm.” Õhtuleht", 17.aprill 1996.

   
Peale suurt närveerimist ja täiesti tundmatus kohas “vette hüppamist”, oli pingelangus väga suur. Üritust juhtinud tore näitleja oli kindel, et peale finaali oleme me, laval olnud, ära teeninud korraliku seaprae ja priske tüki torti. Selle asemel “leppisime” kaalujälgijate retseptide järgi valmistatud lõunaga ja see oli väga maitsev. Sama meelt olid ka ajakirjanikud ja fotograafid, kellest paljud selliste roogadega esmakordselt kokku puutusid.Ja sõid suure suu - ja mõnuga.

   
Mõned toredad mõtted, mis Astoria lavalt välja öeldi:

   
Inimene peab ennast hindama ka ülekaalulisena. Ja ei tohi ära unustada, et iga suure inimese sees elab väike.

Kui tunned, et Elu on ja ei ole nagu ka – on aeg minna kaalu jälgima.

Kaalu langemine annab hea enesetunde ja usu iseendasse.

Kõik haigused lähevad ikka suust sisse.

Koer on kaalulangetaja parim sõber ( Miks parim sõber?! Eks ikka sellepärast, et on seltsiks igapäevastel jalutuskäikudel ja võtab enda peale üleliigsete palakeste ärasöömise! Kuid ettevaatust - et koera liiga palju ei jooksuta ja üle ei toida! ).

   
Kõik tundus nii uskumatu ja ma olin nii õnnelik. Hommikul ärgates ei olnud ma võidu peale isegi mitte mõelda osanud. Minu rühmajuht õnnitles mind ja ütles, et et tema oli minu võidus täiesti kindel. Aitäh talle hea sõna ja suure südame eest! 

   
Helistasin parimatele sõpradele ja rääkisin neile oma suursündmusest. Kõik, kes vähegi said, tahtsid seda minuga jagada. Sõbrad tulid külla ja nüüd tähistasime minu võitu küll "päris tordiga"! Vahel ju võib! Ja - lausa peab! Muidu ma sõna "peab" kasutama ei kipu, aga siin on ta õiges kohas. Sefiiritort tähtsal päeval!