LIANA VAHTRA TERVISETUBA

Veel mõned nädalad ja LVTT-l täitub aastaring! Esimene sünnipäev! 

Mis Sa siit eest leiad:

• Tugi juhendajalt, kelle aastakümnete pikkune töö ja hobi on olnud nii enda kui teiste hea kehakaalu saavutamine ja säilitamine

• Motivatsioon toredas seltskonnas, kes kõik on läbinud või läbimas sama teed

• Võimalus kohtuda iga nädal toreda tugigrupiga ja võtta osa ka muudest vabaaja üritustest – matkamised, spordipäevad, piknikud ja kokkamised

• Vestlusring, kus kõik saavad kaasa rääkida nii teemast, endaga toimuvatest muudatustest ning küsida ja saada vastuseid

• Teadmised igal nädal erineval teemal – tervisliku toitumise põhitõed, liikumise erinevad võimalused, psüholoogia kui enda muutmise ime

• Töölehed, millel on huvitavad küsimused, kokkuvõte selle korra vestlusest ja mõni hää retsept

• Muutuste jälgimine iganädalase kaalumise teel, lisaks lihtsa programmi kasutamine ja toidupäeviku täitmine 

Ainult tund nädalas ja motivatsiooni jätkub järgnevaks seitsmeks päevaks! 

Lapsed ja lemmikloomad võivad osa võtta!

SUVEKUUDE VESTLUSRINGID TOIMUVAD:

NELJAPÄEVITI kl 13:00 ja 18:00
OSALUSTASU 7 €
SÕPRUSE PST 196-206
LIANA 522 10 57, vahtraliana@gmail.com

Aga kui olemasolevad ajad ei sobi, siis võta ühendust – leiame Sulle sobiva!

Paulo Coelho on öelnud: „Sa oled see, mida usud end olevat.“ Ma loodan kogu südamest, et Tervisetuba külastanud tunnevad ennast õnnelikuna ja usuvad oma unistuste täitumisse!

Oled alati südamest teretulnud tulema ja vestlema koos meiega LVTT-s!

Kõikide unistuste täitumist soovides,

Liana
 

TÄNAN!

TÄNAN KOGU SÜDAMEST KÕIKI, KES ELASID KAASA MINU DIPLOMITÖÖ VALMIMISELE, KAITSMISELE JA MIND HEADE SÕNADEGA ÜLE KULDASID!
AITÄH ÕNNITLUSTE JA LILLEDE EEST!
PILDIKESED EILSEST VARAHOMMIKUST, MIS HAKKAS NII ILUSA LILLEKIMBUGA. NII NAGU HAKKAB HOMMIK, KULGEB KOGU PÄEV.
TÄNAN KÕIKI! ERITI AGA OMA PERET NING MAIJAT&HUBERTIT, KES AITASID KÕIGES - NAGU NÄHA KA JUURESOLEVATELT FOTODELT! NENDE PEHMED KÄPAKESED OLID DIPLOMITÖÖ VALMIMISEL KÕVASTI ABIKS!
FOTODEL - KIMBUVALVE! VAHETUSTEGA!

Mosaiigikillud Indiast 4

Minu jaoks Indias kolm väga hämmastavat asja – liiklus, töö tegemine ja pesu pesemine.

Liiklus

Kõik kulgevad kuhugi ja teevad seda omamoodi. Kõige tähtsam ei ole mitte vaadata paremale ja vasakule, vaid anda signaali. Sest kui Sa seda ei tee – siis pole Sind olemas. Alguses see häiris, aga pärast harjus sellega ära. Tuut-tuut, siit tulen mina. Ja nii kogu aeg.

Stoilises rahus lehmad ja vesipühvlid tänavaid ületamas. Nemad küll signaali anda ei saa, aga ometi lastakse neid rahulikult minna neile sobivas suunas. Hämmastav ja uskumatult tänuväärne, aga õnneks ei näe kuskil surnud loomi.
Mootoratta rentimiseks pole vaja ei kiivrit, kaitsmeid, ega muid turvaelemente. Keegi ei küsi juhilubasidki. Isegi mitte seda, kas Sa sõita ikka oskad. Võta aga mootoratas ja mine.
Ühe käega hoian rätikut näo ees, teise käe siseküljele võtan päikest. Siis vahetan käte positsiooni. Sest millal seda päikest muidu veel saaks, kui mitte sõidu ajal – kogu aeg on kuhugi rutata, midagi teha, midagi vaadata. Õnneks, nagu aru saate, pole ma ka juht, sest muidu haaraks küll kahe käega peast – milline üle-mõistuse-liiklus…

Töötamine

Igal pool on näha teeparandusi. On kruusateesid ja asfaltteesid.
Kruusatee töökorraldus näeb välja järgmine: meesterahvas kaevab labidatäie kruusa korvikesse, üks naine tõstab teisele naisele koorma pea peale, see viib selle kolmandale, kes kallab selle teele maha – ja nii saabki neljas selle laiali rehitseda. Kaugemal nokib üks poiss teekattest suuremaid kivikesi näpuga välja ja silub siis varbaga augud tasaseks.
Asfalttee: meetod peaaegu sama, ainult abiks paar igivana masinat. Silumise osas.
Iga töö juures peab olema ülemvaataja – kui pealt ei vaadata, siis on puhkepaus! Ja puhata indialane oskab!

Riidepesu
Kui vaadata kõiki neid värvikirevaid ja megameetrite ulatuselt laialilaotatud sarisid – jõekaldad, aga ka majaümbruste metallkolud, katkised katusepealsed ja teeäärsed tolmused põõsad – tundub, nagu pestaks Indias iga päev pesu ning tegemist oleks kõige puhtama rahvaga üldse. Aga kui mõtelda, kuhu need pesud on kuivama pandud – teedelt tulev punane, valge, pruun ja muuvärviline tolm – siis kui puhtaks need riided pärast tehtud tööd ja nähtud vaeva jäävad? Kas sellel ikka on suurt mõtet?
Aga ikka pesevad. Päevast päeva. Ja siis kuivatavad, ehk tolmutavad, teede ääres.
Ja vaatamata kõigele sellele näevad India naised ülišarmantsed välja. Kuidas nad suudavad endast jätta mulje kui jumalannast, kuigi lähedalt vaadatuna on nende sari majataguses punases tolmus kortsu kuivanud, käevõrudelt valehõbe ammu maha kulunud ja meik on vanavanemate ajal kaasavaraks saadud? Aga nad suudavad jätta endast mulje, et nende möödudes paistab päike eredamalt, tuuleõhk pakub kosutust ja maapinnast tärkavad uued rohulibled. Sest sealt astus läbi Naise jalg.

Jätkub…

DIPLOM KAITSTUD! KÕIGE KIUSTE & IKKAGI! JA MA ARMASTAN & OLEN ARMASTATUD!

Kevadpühad!

Kevadpühad on ühed väga rõõmsad pühad. Kõiki ideesid ei suuda küll Ellu viia, aga vahel teeb meele heaks ka teiste ideede imetlemine. Ehk järgmisel korral saab tehtud ka midagi nendest?! Sellel korral veel tavapärased pruunikirjud munad ja pliiatsikriipsud!

KAUNEID KEVADPÜHI!

KATA, KATA LAUAKENE KEVADPÜHADEKS!

Meil Tervisetoa kokkamishuvilistega oli tore üritus. Seekord teemas – KATA, KATA
LAUAKENE KEVADPÜHADEKS! 
Õhtuseks valmistamiseks ja seejärel nautimiseks olid kana-munanuudlisalat, kevadine hõrk ja soolane kodujuustupirukas ning imehea mango magustoit.                           
Rääkisime ülestõusmispühade traditsioonidest ja mida keegi sellel pühal ette võtab. Ja tuleb tõdeda, et see ei ole ainult kevadtöödega tegelemise püha, vaid kindlasti tuleb võtta aega ka hobideks!

KANA-MUNANUUDLISALAT (8-le) 
600 g grillkana/keedukana
100 g kuivatatud musti ploome
60-100 g mandlilaaste (võib asendada kreeka pähklitega)
2 küüslauguküünt
500 gr majoneesi 

MUNANUUDLITE JAOKS (esimene variant) 
1 dl piima
2 spl jahu
6 muna
2 spl õli
natuke soola 

MUNANUUDLITE JAOKS (teine variant) 
NB! Kui küpsetad beseed, saab väga edukalt ära kasutada munakollased!
3 dl piima
10 munakollast+3 muna
2 spl jahu
2 spl õli
natuke soola

MUNANUUDLITE VALMISTAMINE 
Vahustada munad, piim ja lisa jahu, sool. Tulemus peab olema pannkoogitaigna sarnane.
Taigna hulka lisada 2 spl õli. Pannil küpsetada munapannkoogid. Jahutada ja lõikuda peenikesteks ribadeks.
Kana lõigata peenikesteks ribadeks, ploom hakkida võimalikult väikesteks tükkideks.
Küüslauk purustada.
Mandlilaastud röstida ahjus 130 kraadi juures umbes 3 min, või pannil. Röstimise ajal jälgida, et ära ei kõrbeks.
Kõik komponendid kokku panna ja lasta maitsestuda vähemalt 1 tund.
Kui on väga kiire, võib pakkuda ka kohe.

KEVADINE KODUJUUSTUPIRUKAS (8-le) 
300 g kodujuustu (parem on hapukoorega)
200 g riivitud juustu
25-50 g võid
3 muna
4 spl hapukoort või jogurtit
50 g maisijahu või nisujahu
maitse järgi küüslauku, tilli
soola, pipart

Sulatada või.
Lisada kodujuust, enamik riivitud juustu (natuke jätta pealepuistamiseks)
Lisada munad, hapukoor, jahu, till, küüslauk, sool ja pipar.
Panna 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse küpsetuspaberiga vooderdatud koogivormi.
Puistata peale juust ja küpsetada 200 kraadises ahjus 30-35 minutit, või kuni pirukas on kuldkollane.
(Idee raamatust Lia Virkus „Lia köök“) 

KAUNEID PÜHI!

Mosaiigikillud Indiast 3

Hampi 
Aasta oli 1336, kui Telugu prints Harihararaya ehitas Vijayanagar nimelisse kohta uue pealinna. Sellest kasvas India üks suurimaid hindu impeeriume ja seal elas 16. sajandil 500 000 inimest. Sellest sai erakordselt suur kaubanduskeskus, kuhu tulid kokku kaupmehed kaugetest riikidest. Suur linn valmis ainult 229 inimaastaga. Sai valmis ja siis tuli minna. Moslemite eest (Decca sultanid 1565). Milline kunst ja kaunidus, minupoolne kahjutunne vanast ja kadunust.   
Hampi on üks UNESCO maailmapäranditest. Isegi hävitatud riigina on see nii karismaatiline ja suursugune. Nii arvavad tuhanded külastajad igal aastal. Nii väljamaised, kui üle India kokku tulnud. 
Hampi linna ümbritsevad minu silmadele esmakordselt nähtud ja ainulaadsed mäed. Siia ja sinna pillutatud ümmargused kivid - nagu oleks keegi väga suur ja tugev mänginud ümmarguste kuulikestega, heites neid igale poole laiali. Taevast alla sadanud rändrahnud, mõni vaevalt kokkupuutes maa ja teise rahnuga. Kuidas nad küll püsti püsivad? Ning nende vahel palmid, istandused ja tagasihoidlikud elamud.
Linnas on lugematul arvul muljetavaldavaid templeid, paleesid, veestruktuure, turupaviljone, bastione, riigihooneid... Igal sammul uus üllatus. Kas need korduvad? Pigem mitte. Tõeline palveränduri rõõm. Ja minu rõõmuks kõikvõimalikult kujutatud loomasid, lindusid ja mütoloogilisi olendeid. Hmm, kasside vähesus kujutistel... Ainult ühe leidsin – peaaegu kassi välimusega. 
Virupaksha tempel Shiva auks seisab ikka nii, nagu 600 aastat tagasi, 50 meetri kõrgune peatorn on ikka püsti. Huvitav, kas see algselt pidigi nii ühele poole kaldu olema? Minu silmale olid kõikide templite tornid kuhugipoole viltu. 
Suur kivist vanker Vittala templis, mida katavad erinevad väljanikerdused ja millel kunagi olid pöörlevad rattad all. Nüüd on need kinni tsementeeritud, et iga  mööduv turist ei üritaks oma käterammu katsetada.
Lotus Mahal, kunagi uudishimulike silmade eest varjul olev naisteala, segu hindu ja islami kuplitest ja kaunistustest. Pastelsetes ja roosades toonides. Kauge aja kohta uskumatult nutika veekonditsioneeri süsteemiga, et kaunitaridel muusikat ja kunsti nautides ning päevi mööda saates palav ei hakkaks.   
Pikk talliderodu elevantidele. Igal loomal oma tuba ja aknast ilus vaade mägedele.
Muusikalised saalid, kus heli levib mööda ruume edasi.
…
Vaatasime õhtust päikeseloojangut ja varahommikust päikesetõusu. Mis loojub, see ka tõuseb. Kui õhtul varjutas kerge udu päikese erksad värvid, siis hommikul oli taevas täisjõus ja hõõguvalt heleoranž.  

Elevandiõnnistus 
Kohe iidsesse linna sisenedes võttis meid vastu elevant. Suur ja tark loom aitas oma peremehel elatist teenida. Paljude külastajate käest sai ta ka ise toitu. Tark loom – kui anti kobar minibanaane, pistis ta need aeglaselt ja väärikalt oma suhu. Kui aga oli tegu 10 ruupiaga, ulatas ta selle üle õla peremehele. Sellele protsessile järgnes õnnistus. Suur loom pani oma londi annetaja pähe ja hoidis seal pisut aega. Hea, et minus võitis julgus – see oli ilus hetk! Lont oli suur ja karvane. Aga puudutus oli äraütlemata õrn ja soe. Võiks isegi öelda, et õnnis.
Korra oli loom ka hämmingus, nimelt kui talle pakuti münte. Ta ei keeldunud, võttis need vastu ja andis peremehele, oodates ise, et  mida edasi teha. Peremees vahetas mündid paberraha vastu ja ulatas õnnistuse ootajale tagasi. Toiming kordus seejärel ettenähtud korras.
Mõned tunnid hiljem kohtasime jälle sama elevanti. Meest muidugi ka, kõndis paar sammu elevandist tagapool. Elevant oli tublit tööd teinud – paljusid õnnistanud – ja ära teeninud karastava supluse. Sinna nad läbi varemete teel olidki.
Mulle meeldiv detail, et elevandiajaja ainsaks korraloomise vahendiks oli väike vitsake, mis oma suuruselt meenutas midagi sellist, millega peaks vahel korrale kutsuma mõnda üleannetut lapseklutti. Vabandust, vabakasvatuse pooldajad. Mina ei ole kunagi vitsa saanud. Aga vitsahirmu paar-kolm korda küll. Ja mingit lühikest aega lebas vits meil elutoas kapi otsas. Juba tema kohalolekust oli kasu. 

Aplad pärdikud 
Igal sammul kohtas banaanimüüjaid. Sest igal sammul võis kohata ka aplaid pärdikuid, kes toitu lunisid. Rahvale tundusid nad nunnud ja abivajavad. Aga tegelikkuses nägi vaatepilt hoopis teistmoodi välja.
Ma ei olnud varem teadlik, et üks ahv võib minuti-paariga alla kugistada terve kobara banaane. Ja mitte ainult kugistada, vaid sättida need kuskile kõripiirkonda pikuti. Nii et see teeb ahvi pea ja kaelaosa naljakaks. Varem olin ma küll arvanud sedalaadi moodust kasutavat näiteks hamstreid, et toit põske ja eks pärast vaatame. Aga et ka pärdikud teevad nii ja asuvad toiduga pärast maiustama…
Igast oma asjast tuli kinni hoida, sest – pärdikud ei oleks ära põlanud ka päikseprille, riideesemeid, kotte…
Üks mesinädalatel viibiv vene rahvusest paar ostis ahvikestele mitu kotitäit banaane – mis hävitati ülikiirelt – ja endale hilisemaks maiustamiseks kobara magusaid viinamarju. Magusast suutäiest võisid nad küll ainult unistada, sest kui ahvid said aru, et banaanid on otsa saanud, krapsasid nad välgukiirusel viinamarjakoti ja läksid seda kõrgele kivimüürile nosima. Ilma noorpaariga jagamata. 

Elevantjumal Ganesha 
Ma ei tea, miks mulle meeldib kõikide jumalate seast just see – elevandi pea ja töntsaka kerega jumalus? Indias on ju palju ilusaid jumalaid – roosa lootosega, kuldsete muusikainstrumentidega, tantsuhoos ja tarkade nägudega. Ei tea.
Kõik hindud kummardavad Ganeshat, sõltumata oma usulahkudest ja kuuluvustest. Ikka on midagi ühendavat. Ja see on hea.
Elevant on suurim ja tugevaim loom metsas. Kuid ta on õrn ja taimetoitlane, nii et ta ei tapa kedagi söögi saamiseks. Ta on väga armastav ja truu. Kuid samal ajal võib vajadusel ka hävitada kogu metsa ja olla ühe-mehe-armee.
Ganesha suur pea sümboliseerib tarkust. Tema suured kõrvad, püüavad tuulest kinni ja eraldavad hea halvast.
Nüüd on väike kujutis suurest jumalast mu töölaual. Nagu ka enamusel hindudest tööl, kodus, autos… Igal pool.
Jumalik kohalolek - AUM. 

Jätkub…