Mosaiigikillud Indiast 3

Hampi 
Aasta oli 1336, kui Telugu prints Harihararaya ehitas Vijayanagar nimelisse kohta uue pealinna. Sellest kasvas India üks suurimaid hindu impeeriume ja seal elas 16. sajandil 500 000 inimest. Sellest sai erakordselt suur kaubanduskeskus, kuhu tulid kokku kaupmehed kaugetest riikidest. Suur linn valmis ainult 229 inimaastaga. Sai valmis ja siis tuli minna. Moslemite eest (Decca sultanid 1565). Milline kunst ja kaunidus, minupoolne kahjutunne vanast ja kadunust.   
Hampi on üks UNESCO maailmapäranditest. Isegi hävitatud riigina on see nii karismaatiline ja suursugune. Nii arvavad tuhanded külastajad igal aastal. Nii väljamaised, kui üle India kokku tulnud. 
Hampi linna ümbritsevad minu silmadele esmakordselt nähtud ja ainulaadsed mäed. Siia ja sinna pillutatud ümmargused kivid - nagu oleks keegi väga suur ja tugev mänginud ümmarguste kuulikestega, heites neid igale poole laiali. Taevast alla sadanud rändrahnud, mõni vaevalt kokkupuutes maa ja teise rahnuga. Kuidas nad küll püsti püsivad? Ning nende vahel palmid, istandused ja tagasihoidlikud elamud.
Linnas on lugematul arvul muljetavaldavaid templeid, paleesid, veestruktuure, turupaviljone, bastione, riigihooneid... Igal sammul uus üllatus. Kas need korduvad? Pigem mitte. Tõeline palveränduri rõõm. Ja minu rõõmuks kõikvõimalikult kujutatud loomasid, lindusid ja mütoloogilisi olendeid. Hmm, kasside vähesus kujutistel... Ainult ühe leidsin – peaaegu kassi välimusega. 
Virupaksha tempel Shiva auks seisab ikka nii, nagu 600 aastat tagasi, 50 meetri kõrgune peatorn on ikka püsti. Huvitav, kas see algselt pidigi nii ühele poole kaldu olema? Minu silmale olid kõikide templite tornid kuhugipoole viltu. 
Suur kivist vanker Vittala templis, mida katavad erinevad väljanikerdused ja millel kunagi olid pöörlevad rattad all. Nüüd on need kinni tsementeeritud, et iga  mööduv turist ei üritaks oma käterammu katsetada.
Lotus Mahal, kunagi uudishimulike silmade eest varjul olev naisteala, segu hindu ja islami kuplitest ja kaunistustest. Pastelsetes ja roosades toonides. Kauge aja kohta uskumatult nutika veekonditsioneeri süsteemiga, et kaunitaridel muusikat ja kunsti nautides ning päevi mööda saates palav ei hakkaks.   
Pikk talliderodu elevantidele. Igal loomal oma tuba ja aknast ilus vaade mägedele.
Muusikalised saalid, kus heli levib mööda ruume edasi.
…
Vaatasime õhtust päikeseloojangut ja varahommikust päikesetõusu. Mis loojub, see ka tõuseb. Kui õhtul varjutas kerge udu päikese erksad värvid, siis hommikul oli taevas täisjõus ja hõõguvalt heleoranž.  

Elevandiõnnistus 
Kohe iidsesse linna sisenedes võttis meid vastu elevant. Suur ja tark loom aitas oma peremehel elatist teenida. Paljude külastajate käest sai ta ka ise toitu. Tark loom – kui anti kobar minibanaane, pistis ta need aeglaselt ja väärikalt oma suhu. Kui aga oli tegu 10 ruupiaga, ulatas ta selle üle õla peremehele. Sellele protsessile järgnes õnnistus. Suur loom pani oma londi annetaja pähe ja hoidis seal pisut aega. Hea, et minus võitis julgus – see oli ilus hetk! Lont oli suur ja karvane. Aga puudutus oli äraütlemata õrn ja soe. Võiks isegi öelda, et õnnis.
Korra oli loom ka hämmingus, nimelt kui talle pakuti münte. Ta ei keeldunud, võttis need vastu ja andis peremehele, oodates ise, et  mida edasi teha. Peremees vahetas mündid paberraha vastu ja ulatas õnnistuse ootajale tagasi. Toiming kordus seejärel ettenähtud korras.
Mõned tunnid hiljem kohtasime jälle sama elevanti. Meest muidugi ka, kõndis paar sammu elevandist tagapool. Elevant oli tublit tööd teinud – paljusid õnnistanud – ja ära teeninud karastava supluse. Sinna nad läbi varemete teel olidki.
Mulle meeldiv detail, et elevandiajaja ainsaks korraloomise vahendiks oli väike vitsake, mis oma suuruselt meenutas midagi sellist, millega peaks vahel korrale kutsuma mõnda üleannetut lapseklutti. Vabandust, vabakasvatuse pooldajad. Mina ei ole kunagi vitsa saanud. Aga vitsahirmu paar-kolm korda küll. Ja mingit lühikest aega lebas vits meil elutoas kapi otsas. Juba tema kohalolekust oli kasu. 

Aplad pärdikud 
Igal sammul kohtas banaanimüüjaid. Sest igal sammul võis kohata ka aplaid pärdikuid, kes toitu lunisid. Rahvale tundusid nad nunnud ja abivajavad. Aga tegelikkuses nägi vaatepilt hoopis teistmoodi välja.
Ma ei olnud varem teadlik, et üks ahv võib minuti-paariga alla kugistada terve kobara banaane. Ja mitte ainult kugistada, vaid sättida need kuskile kõripiirkonda pikuti. Nii et see teeb ahvi pea ja kaelaosa naljakaks. Varem olin ma küll arvanud sedalaadi moodust kasutavat näiteks hamstreid, et toit põske ja eks pärast vaatame. Aga et ka pärdikud teevad nii ja asuvad toiduga pärast maiustama…
Igast oma asjast tuli kinni hoida, sest – pärdikud ei oleks ära põlanud ka päikseprille, riideesemeid, kotte…
Üks mesinädalatel viibiv vene rahvusest paar ostis ahvikestele mitu kotitäit banaane – mis hävitati ülikiirelt – ja endale hilisemaks maiustamiseks kobara magusaid viinamarju. Magusast suutäiest võisid nad küll ainult unistada, sest kui ahvid said aru, et banaanid on otsa saanud, krapsasid nad välgukiirusel viinamarjakoti ja läksid seda kõrgele kivimüürile nosima. Ilma noorpaariga jagamata. 

Elevantjumal Ganesha 
Ma ei tea, miks mulle meeldib kõikide jumalate seast just see – elevandi pea ja töntsaka kerega jumalus? Indias on ju palju ilusaid jumalaid – roosa lootosega, kuldsete muusikainstrumentidega, tantsuhoos ja tarkade nägudega. Ei tea.
Kõik hindud kummardavad Ganeshat, sõltumata oma usulahkudest ja kuuluvustest. Ikka on midagi ühendavat. Ja see on hea.
Elevant on suurim ja tugevaim loom metsas. Kuid ta on õrn ja taimetoitlane, nii et ta ei tapa kedagi söögi saamiseks. Ta on väga armastav ja truu. Kuid samal ajal võib vajadusel ka hävitada kogu metsa ja olla ühe-mehe-armee.
Ganesha suur pea sümboliseerib tarkust. Tema suured kõrvad, püüavad tuulest kinni ja eraldavad hea halvast.
Nüüd on väike kujutis suurest jumalast mu töölaual. Nagu ka enamusel hindudest tööl, kodus, autos… Igal pool.
Jumalik kohalolek - AUM. 

Jätkub…