Mosaiigikillud Indiast 4

Minu jaoks Indias kolm väga hämmastavat asja – liiklus, töö tegemine ja pesu pesemine.

Liiklus

Kõik kulgevad kuhugi ja teevad seda omamoodi. Kõige tähtsam ei ole mitte vaadata paremale ja vasakule, vaid anda signaali. Sest kui Sa seda ei tee – siis pole Sind olemas. Alguses see häiris, aga pärast harjus sellega ära. Tuut-tuut, siit tulen mina. Ja nii kogu aeg.

Stoilises rahus lehmad ja vesipühvlid tänavaid ületamas. Nemad küll signaali anda ei saa, aga ometi lastakse neid rahulikult minna neile sobivas suunas. Hämmastav ja uskumatult tänuväärne, aga õnneks ei näe kuskil surnud loomi.
Mootoratta rentimiseks pole vaja ei kiivrit, kaitsmeid, ega muid turvaelemente. Keegi ei küsi juhilubasidki. Isegi mitte seda, kas Sa sõita ikka oskad. Võta aga mootoratas ja mine.
Ühe käega hoian rätikut näo ees, teise käe siseküljele võtan päikest. Siis vahetan käte positsiooni. Sest millal seda päikest muidu veel saaks, kui mitte sõidu ajal – kogu aeg on kuhugi rutata, midagi teha, midagi vaadata. Õnneks, nagu aru saate, pole ma ka juht, sest muidu haaraks küll kahe käega peast – milline üle-mõistuse-liiklus…

Töötamine

Igal pool on näha teeparandusi. On kruusateesid ja asfaltteesid.
Kruusatee töökorraldus näeb välja järgmine: meesterahvas kaevab labidatäie kruusa korvikesse, üks naine tõstab teisele naisele koorma pea peale, see viib selle kolmandale, kes kallab selle teele maha – ja nii saabki neljas selle laiali rehitseda. Kaugemal nokib üks poiss teekattest suuremaid kivikesi näpuga välja ja silub siis varbaga augud tasaseks.
Asfalttee: meetod peaaegu sama, ainult abiks paar igivana masinat. Silumise osas.
Iga töö juures peab olema ülemvaataja – kui pealt ei vaadata, siis on puhkepaus! Ja puhata indialane oskab!

Riidepesu
Kui vaadata kõiki neid värvikirevaid ja megameetrite ulatuselt laialilaotatud sarisid – jõekaldad, aga ka majaümbruste metallkolud, katkised katusepealsed ja teeäärsed tolmused põõsad – tundub, nagu pestaks Indias iga päev pesu ning tegemist oleks kõige puhtama rahvaga üldse. Aga kui mõtelda, kuhu need pesud on kuivama pandud – teedelt tulev punane, valge, pruun ja muuvärviline tolm – siis kui puhtaks need riided pärast tehtud tööd ja nähtud vaeva jäävad? Kas sellel ikka on suurt mõtet?
Aga ikka pesevad. Päevast päeva. Ja siis kuivatavad, ehk tolmutavad, teede ääres.
Ja vaatamata kõigele sellele näevad India naised ülišarmantsed välja. Kuidas nad suudavad endast jätta mulje kui jumalannast, kuigi lähedalt vaadatuna on nende sari majataguses punases tolmus kortsu kuivanud, käevõrudelt valehõbe ammu maha kulunud ja meik on vanavanemate ajal kaasavaraks saadud? Aga nad suudavad jätta endast mulje, et nende möödudes paistab päike eredamalt, tuuleõhk pakub kosutust ja maapinnast tärkavad uued rohulibled. Sest sealt astus läbi Naise jalg.

Jätkub…