QUEENSTOWN
Ma täitsa mõistan, miks selle maa lapsed hommikuti süüa ei
armasta – röstisai&
vegemate&moos… Ja nii igal hommikul…
Aga head lapsed saavad täna rongiga sõitma (need, kes suure ponnistamise peale suutsid ühe viilu alla kugistada)! Ehk siis – mina lähen!
The West Coast Wilderness Railway – esimene omataoline raudtee kogu Austraalias, mis loodud 1897. aastal ühendamaks Queenstown linna Strahan sadamaga – et transportida vask kaevandustest tarbijateni. Rong veab tänapäeval vase asemel küll turiste, aga muu on jäänud samaks: originaalauruvedur aeglaselt liikumas kunagi käsitsi läbi mägede&tihedate vihmametsade rajatud teel.
Inimesed suusamütsides&talvesaabastes. Mõnel on isegi kindad käes. Meie vastas istub eakas proua, kes nii väga igatseb siit (pärit lõunaosariigist) koju – sest siin on nii külm. Minul varvastel on kergelt vilu, sest ikka veel olen plätudes.
Kuulame legende ammustest aegadest&seisatume mängupeatustes. Igas sellises on loodud kunagisele ajastule vastav atmosfäär&suured inimesed mängivad õhinal kaasa. Selle rongi vagunisaatjate amet on fantastiline! Kilkad mööda rongi ringi – mida lapsemeelsem, seda parem! Ja – rahvas kilkab järgi!
1. peatus – kõik saavad kulda otsida. Ja – Ahto leiabki! Kõigil sai hea meel - hõiskasid&aplodeerisid! Tehti nalja, et selle eest siis makstaksegi reis kinni! Aga mulle meenus Ahto lubadus – kui leiab kulda, kingib mulle elektrisinise Sport Subaru! Meest sõnast&härga sarvist!
Ahto õhin ei vaibu pool päeva. Tahaks aga veel kullakaevajat mängida: „Andke mulle vaid kirka&mägi!“ No mägedest ei peaks küll puudus olema.
2. peatus – vanaaegne kohvik&vaateplatvorm rongivaatluseks. Jalutasime ringi&vaatasime rongi – iga külje pealt&ülevalt. Ikka käpuli ka – selgus, et rongi all on hammasratas, mis aitab rongi kaljude vahel vedada.
Kallima piletiga&restoraniga vagunisse muudkui aga viiakse süüa. Alustasid nad juba enne väljasõitu. Huvitav, kuidas nad nii palju suudavad?! Ja kui me linna tagasi jõuame – kas nad siis kiirustavad kohe lõunasöögile?!
3. peatus – rong pööratakse ümber&väga ürgsel moel – 2 meest keeravad ta pöörleval alusel (taldrikul) ümber. Pakume küll abi, aga sellest keeldutakse viisakalt.
Me oleme reisi jooksul näinud rohkem, kui enamus rongiseltskonna austraallastest. Ahhetavad&ohhetavad meie muljete peale (näiteks Mona&Jumala parkimine on paljudele suur üllatus). Aitäh heale reisikaaslasele, et olen seda kõike oma silmaga näinud!
Kuigi tegime kõik, et saada ka selleks ööks katuse alla (olgu või õhukeste seintega), see ei õnnestunud. Peale paaritunnist kohtade vahel seiklemist loobusime.
Linnas oli jalgpall&väga palju rahvast. Palju tüdrukuid, kes mõned tunnid varem olid olnud ilusad. Nüüd aga olid neil kingad näpus (või baarileti all), suletutid peast ära, meik laiali&nad olid nii purjus…
vegemate&moos… Ja nii igal hommikul…
Aga head lapsed saavad täna rongiga sõitma (need, kes suure ponnistamise peale suutsid ühe viilu alla kugistada)! Ehk siis – mina lähen!
The West Coast Wilderness Railway – esimene omataoline raudtee kogu Austraalias, mis loodud 1897. aastal ühendamaks Queenstown linna Strahan sadamaga – et transportida vask kaevandustest tarbijateni. Rong veab tänapäeval vase asemel küll turiste, aga muu on jäänud samaks: originaalauruvedur aeglaselt liikumas kunagi käsitsi läbi mägede&tihedate vihmametsade rajatud teel.
Inimesed suusamütsides&talvesaabastes. Mõnel on isegi kindad käes. Meie vastas istub eakas proua, kes nii väga igatseb siit (pärit lõunaosariigist) koju – sest siin on nii külm. Minul varvastel on kergelt vilu, sest ikka veel olen plätudes.
Kuulame legende ammustest aegadest&seisatume mängupeatustes. Igas sellises on loodud kunagisele ajastule vastav atmosfäär&suured inimesed mängivad õhinal kaasa. Selle rongi vagunisaatjate amet on fantastiline! Kilkad mööda rongi ringi – mida lapsemeelsem, seda parem! Ja – rahvas kilkab järgi!
1. peatus – kõik saavad kulda otsida. Ja – Ahto leiabki! Kõigil sai hea meel - hõiskasid&aplodeerisid! Tehti nalja, et selle eest siis makstaksegi reis kinni! Aga mulle meenus Ahto lubadus – kui leiab kulda, kingib mulle elektrisinise Sport Subaru! Meest sõnast&härga sarvist!
Ahto õhin ei vaibu pool päeva. Tahaks aga veel kullakaevajat mängida: „Andke mulle vaid kirka&mägi!“ No mägedest ei peaks küll puudus olema.
2. peatus – vanaaegne kohvik&vaateplatvorm rongivaatluseks. Jalutasime ringi&vaatasime rongi – iga külje pealt&ülevalt. Ikka käpuli ka – selgus, et rongi all on hammasratas, mis aitab rongi kaljude vahel vedada.
Kallima piletiga&restoraniga vagunisse muudkui aga viiakse süüa. Alustasid nad juba enne väljasõitu. Huvitav, kuidas nad nii palju suudavad?! Ja kui me linna tagasi jõuame – kas nad siis kiirustavad kohe lõunasöögile?!
3. peatus – rong pööratakse ümber&väga ürgsel moel – 2 meest keeravad ta pöörleval alusel (taldrikul) ümber. Pakume küll abi, aga sellest keeldutakse viisakalt.
Me oleme reisi jooksul näinud rohkem, kui enamus rongiseltskonna austraallastest. Ahhetavad&ohhetavad meie muljete peale (näiteks Mona&Jumala parkimine on paljudele suur üllatus). Aitäh heale reisikaaslasele, et olen seda kõike oma silmaga näinud!
Kuigi tegime kõik, et saada ka selleks ööks katuse alla (olgu või õhukeste seintega), see ei õnnestunud. Peale paaritunnist kohtade vahel seiklemist loobusime.
Linnas oli jalgpall&väga palju rahvast. Palju tüdrukuid, kes mõned tunnid varem olid olnud ilusad. Nüüd aga olid neil kingad näpus (või baarileti all), suletutid peast ära, meik laiali&nad olid nii purjus…
No comments:
Post a Comment