Aussie, 27

TASMAANIA 3
HOBART - MONA
Täna hommikul nägime Jumalat – peaaegu! Nägime vähemalt tema auto ära! Järelikult - Jumal oli lähedal! Nii kõva mees on, et kuigi tal on olemas privaatparkimiskoht sildiga "God"&sõbrale "God Mistress", pargib ta oma suure limusiini kahe invaliidikoha v a h e l e, võttes sellega kahelt inimeselt võimaluse muuseumi vahetusse lähedusse saada.

Mis see Mona on?! See on vana&uue kunsti muuseum (Museum of Old and New Art), mis ilutseb olla aastast 2011. Tegemist on suurima erakapitalil loodud muuseumiga Austraalias. Kollektsioon on pärit David Walsh`i erakogust.

Kes on David Walsh?! Tema on Tasmaania miljonär, matemaatik&kunstikoguja, kes tegi kunagi miljoneid algoritme, et võita kasiinodes&kihlveokontorites. Walsh ise nimetab oma muuseumi ilmalikuks templiks&õõnestavaks täiskasvanute Disneyland`iks.

(kui Sa millegipärast soovid lugeda midagi väga vastuolulist, ehk siis David Walsh`i kohta: https://translate.google.ee/translate?hl=et&sl=en&u=http://www.newyorker.com/magazine/2013/01/21/tasmanian-devil&prev=search 
… aga ettevaatust) 

Minu jaoks on lõbustuspargist asi kaugel. Sissepääs on meelega tehtud nii vähe silmapaistvaks, et rahvas jookseb mööda suurt maa-ala ringi – kus siin see muuseum on?! Ukseava on täiesti tähistamata – tühja sellest avatud päevade-&aja infost, otsi enne kuskilt ise! Ümberringi on sünteetilised tenniseväljakud&palju minu jaoks (vabandust) vana kolu.

Kui tavaliselt kulgevad muuseumid maa peal&saad tõusta üha kõrgemale&kõrgemale (olles kunstist kantud), siis siin on sihilikult tahetud teisugust tunnet. Vestibüülist hakkab laskuma 17 meetri sügavusele  keerdtrepp, mis lõpeb katedraali moodi keldris. Muuseum on jaotatud kolmetasemeliseks suureks labürindiks. Hämarad, põhjatu sügavuse&kõrgusega kõledad kaljuseinad. Taotluslikult puuduvad aknad, siin-seal vaid plinkivad hiigelekraanid. Muusika kriibib ajudes&tahaks põgeneda (mulle varem pisut kõhedust tekitanud Sven Grünbergi muusika filmist "Hukkunud Alpinisti Hotell“ on selle kõrval süütu lapsuke). Hr Walsh arvab, et muuseumis peab külastajat valdama „ohutunne“&“see elavdab kunsti vaatamist“. 

 

Kui inimene teeb nii suurele territooriumile muuseumi, teisi käidavaid asutusi, palju plekimonstrume (kunst, mulle arusaamatu) - kui raske või kulukas on teha mõni tualett?! Varakult kohale tulnud kunstihuvilised jooksevad mööda suurt&mägist ala ringi&otsivad. Pärast muuseumiuste avamist aga seisavad nõutult (kannatavate nägudega) võimalikult muuseumi sissepääsu lähedal, jalad ristis&lootes esimeste seas sisse saada... Ja võtavad saba sisse mitte piletijärjekorda, vaid...

See Jumal tahab tunda ennast suurena. Nii nagu territooriumil, nii ka muuseumis endas,  puuduvad lõputuna näivates koridorides värskendusruumid. Terve gigantmuuseumi peale on sissepääsul kolm imepisikest tualetti, kuhu sisse-välja saab külg ees! See mõjub tema parkimisplatside&jahisildade kõrval küll kübekesena lihtinimese heaks.

Esimestena sees&... esimestena väljas. Kui enne oli plaanis, et püüame kuidagi 3-4 tunniga hakkama saada, siis koos pileti ostmisega&tualetis käimisega(kaasaarvatud autoreisijate hommikune näo-&hambapesu) kulus aega poole tunni ringis.

Kas ma soovitaks kellelegi Mona`t?! Ei soovitaks (kui ei taha just kellelegi millegi eest tünga teha).

Eelmises reisiseltskonnas jagas üks Londonist pärit mees oma elufilosoofiat: kui ei saa millegi kohta öelda "hea", aga ei taha ka öelda "halb" - sobib öelda "erinev“ (different). Siis pole nagu üks ega teine. Mona on kohe kindlasti minu jaoks nii "erinev", et mul puudub igasugune emotsioon&sõnad selle kirjeldamiseks.

Mis siis muuseumis selgus?! Et mina ei mõista kunsti - mitte üks raas.

Hiigelkuhilad mulda&vanasid tööriistu;

 

Vasest, hõbedast&kullast auto esikaitserauad; 

Klaasikildude kohal kõrgumas vanad plekktahvlid;

Megapea, mille sisse piiludes näeb... 

… kaost (nagu kogu selles muuseumiski);

Tool supitaldriku, vee, terava kööginoa&... kuldkalakestega;

Roiskumise väljapanek koos selle juurde kuuluva haisuga (pahaaimamatu külastaja ruumi sisenemisel lööb talle suurtest anumatest pahvakuna vastu... roiskuv liha, taimed, jäätmed…);

JNE, JNE, JNE… Lubjastunud  autopõhjad; tagurpidi pööratud katusekarikad, mille vahele pillutatud vana kola; pikkade koridoriseinte kaupa kipsist valatud naiste suguelundeid…

Ainuke ilus asi (aga seegi kiiksuga) – tüdruksõbrale tellitud auto.

Eksponaatide asemel vaatasin hoopis inimeste nägusid&suhtumist. Ja jõudsin järeldusele, et näod korduvad! Koduseid tuttavaid nägusid võib kohata ka maailma kuklapoolel! Varem olen näinud Ilmarit&Katrinit ning täna nägin Leelot&Almerit!

Hea, et sealt tulema sain (kunstikauge inimene)!