Mõned päevad tagasi sain kokku ühe hea sõbraga, kes ütles, et on mu peale väga tige – seda muidugi naljaga pooleks ja enamgi veel. Nimelt ta ootab ja ootab mu India jutu järge, aga seda ei tule ega tule. Jah, indialaadsete suveilmade ning saginaga ei ole selle jutu juurde tõesti jõudnud.
Nüüd on mul siis kavas muljetada kokku viimane osa. Selleks korraks. Et kunagi minna uuesti Indiasse ja siis seda kaunist maad edasi avastada.
Sõbrad
Mul on palju sõpru. Ema on minult korduvalt küsinud, et miks mul küll neid nii palju peab olema? Ta tunneb muret, et mõni neist võib osutuda mitte-sõbraks. Ikka juhtub.
Ma armastan oma sõpru ja mul on neid vaja nagu õhku. Nendega koosveedetud aeg on kvaliteetaeg ja kui vahel kokku ei saagi, on nende olemasolu teadmine väga südantsoojendav.
Nüüd on siis juurde lisandunud terve India! Kõik kutsuvad Sind sõbraks, tahavad midagi pakkuda-müüa-vahetada, või siis lihtsalt suhelda. Ema, ära muretse – aga ma sain sõpru juurde! "Hello my friend!"
Gita
Kodutänavalt leidsime kaupleja, kellega peaaegu igal õhtul paar sõnakest juttu ajasime. Igal hommikul aga, kui temast möödusime, palus ta soovida talle alanud päevaks head kauplemisõnne: „Wish me good luck for today!“ Temaga kohtumisest sai omamoodi päeva sissejuhatav ja õhtut lõpetav rituaal.
Tüdruku nimi oli Gita, tal oli juba mitmeaastane müüjastaaž ja ta oli ainult 13 aastane.
Igal õhtul kell 11 sulges ta oma riideäri, kõndis ülesmäge koju umbes 40 minutit - et hommikul varakult jälle alustada. Ja ta oli oma elukäiguga väga rahul, ilma igasuguste muredeta.
Küsimusele: „On Sul pere?“, vastas ta laia naeratuse saatel: „Jaa! Mul on ema, isa, vanaema, vanaisa ja kaks vanemat venda! Me kõik elame koos! See on nii tore!“
Sariost
Sari ostsime aga ikkagi teisest kohast, kui sõbranna Gita letist. Sest silma jäi jumalik lilla kuldsete mustritega otstel. Ehk siis seitse meetrit kaunist kangast, mille kallal sõbrannast õmbleja meie kodumaale naastes sai pead murdma hakata. Nimelt sai tal palutud ikkagi „see asi“ seelikulaadselt kokku õmmelda, sest kindlasti oleks mul nii selle ümbermässimine kui üritustel seljaspüsimine olnud ületamatu katsumus. Nii ta siis vaataski google avarutsest tunde sari mähkimise viise ja leidis, et see on raskeim kleit, kui varem õmmeldud peo- ja pulmakleidid. Aga – väljakutse missugune! Teoreetiliselt võib see ju olla ainult pikk tükk riiet, mida tuleb ümber keha mässida, aga reaalsuses on see suur kunst ja minu jaoks ületamatu katsumus. Ime iseenesest, mida saab kanda kaheksakümnel eri viisil ja targad naised, kes seda kunsti valdavad. Seda naiselikku ja ilusat rõivast olin ma juba ammu unistanud.
Hennamaaling
Seda olin ma ammu oma naha pääl näha tahtnud. Ja nii see siis oligi üks esimesi asju, millel Indias teoks saada lasksin. Ilusad punaka tooniga mustrid mu kätel valmisid vaid paarikümne minutiga. Kahjuks kestis see ilu lubatud kümne päeva asemel vaid ühe. Sest järgmise päeva hommikul algas minu ajurveeda massaažikuur. Joonistused haihtusid lausa silmnähtavalt mu kätelt, kui kaks kleenukest tüdrukut protseduuri sooritasid. Jõudsin vaid mõelda - nagu jäätis südasuvisel päeval! - ja läinud nad olidki. Sain vaid kogemuse võrra targemaks - pole tark teha hennamaalingut päev enne ajurveeda masaažikuuri algust.
Eeva Kaun "Minu India"
„Ma olen alati mõelnud, et India toob meis esile meie kõige suuremad hirmud. Kui sa kardad suhelda, siis leiad end rahvast täis vagunis, kus kõik tahavad teada sinu kõige intiimsemaid lugusid. Kui sa oled klaustrafoobne, siis pressib inimmass sulle igast küljest peale, keegi toetab oma pea sinu õlale, keegi paneb jalad sinu sülle.
India sunnib sind muutuma. Ta sunnib sind pidevalt peeglisse vaatama. Kui sulle ei meeldi su peegelpilt, siis sulle ei meeldi India“
(Petrone Print, 2012)
Alguses ei saanud ma sellest mõttest päris hästi aru. Nüüd saan sellest aru nii, et kõik Sinu poolt kardetud ja mittetaunitud lööb Indias välja (minu puhul siis näiteks puhtuse- ja korraarmastus). Ja õpetab Elu hoopis teise pilguga vaatama. Veel rohkem austama ja armastama. Seda, mis Sul olemas on, iga väiksematki osakest sellest.
Mida ma kümme päeva ei teinud
Ma ei olnud kordagi arvutis, ei meikinud, ei lugenud kaloreid ega joonud veini (sellest viimasest on pisut kahju).
Minu India
Selline sai siis esmasel tutvumisel Minu India. Kõik küll ei läinud soovi päraselt, (näiteks hennatätoveering), aga üldmulje on ikkagi vapustav. Ja sooviks veel tagasi.
Jätkub kunagi hiljem - peale järgmist reisi Indiasse!
No comments:
Post a Comment