Aussie, 10

10-PÄEVANE TEEKOND MELBOURNE - ALICE SPRINGS

3. PÄEV

Teise päeva hilisõhtuks jõudsime linna nimega Adelaide - Lõuna-Austraalia osariigi pea-&suurimasse linna. Linn on elanike arvult Austraalia viies&kolme ülikooli koduks (ehk selle tõttu tuli ka just selles linnas tahtmine oma õpinguaastaid meenutada).

Kuna paar ööd polnud magamine just see kõige õigem&mugavam olnud, siis kasutasin selleks kohe juhust (ma ei teadnud veel aimatagi, millised ööd ees ootavad).

Hommikul kõndisime linna vaatamisväärsused risti-põiki läbi. Linn, nagu linn ikka. Ei oska eriti neid kirjeldada. Nende pärast ju pikale reisile ei tuldud.

Mis mulle aga tõsiselt imponeeris, oli sealne Yha hostel. 

See oli nagu omamoodi linnak - kontserdid, mänguruumid, kohvikud, telekatoad&raamatukogu. Suures köögis seisin kohe tükk aega&vaatasin suu-silmad pärani. Ja kui ma veel pesuruumisid - nii inimesele, kui riietele - nägin, meenus kohe kunagine tudengipõlv Tallinna Pedagoogikaülikooli (praegune Tallinna Ülikool) Pärnu maantee vanas majas (haa, ei tea küll, miks).

No ja mulle tegi suurt nalja pikk seinatäis peegleid erinevate vuntsidega (ühel pildil siin  - minu lemmikud)!

Meie vana maja oli nagu kummitusteloss - siinkohal tervitan kalleid lähipedakaid!

Kui tramm akna alt mööda sõitis, siis klaasid värisesid, lamp laes kõikus&oma mõtteidki ei kuulnud.

Pikad pimedad koridorid viisid imepisikestesse tubadesse. Minul oli õnn olla toas 202, kus oli filmitud episood Eesti mängufilmile "Ma pole turist, ma elan siin!" (1988 aasta film nõukogude ajast, kus riik jagas tasuta elamispinda sisserännanutele, aga põliseestlastel ei olnud kuskil elada).

Köök oli kõike muud kui hügieeniline&sõbralik. Vahel oli lugu kohe nii hull, et kellelgi läks kõht tühjaks Sinu toitu külmikus märgates&nii see sealt kadus. Ühel kenal korral haihtus jäätis, aga asemele tulid samas väärtuses kopikad.

Pesuruumi minekuks tuli läbida pikk labürint pimedas, külmas&tilkuvas keldris. Ja kui siis sai pessu, ei pruukinud sooja vett olla, elekter võis ära minna, või aknaaugust mõni mitte just meeldiv seltsimees sisse piiluda. Aga - me olime rahul! Kõik maailm oli me ees ju valla!

Öösel... unetu...

Ja ärgata tuleb niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii vara.

Aussie, 9

PISARAMÄLESTUS

Veel mõned loetud&viimse sekundini hinnatud päevad ning mu Eestimaal puhkamas viibiv sõbranna reisib koju Austraaliasse. Juba on toimunud ka meie nostalgiaõhtu - nii nagu see ammustel aegadel Sõpruse puiesteel oli. Kuidas see siis kord oli?! Hingejutt, pool Americana pizzat&pool pakki komme (kas Kiisu või Kuku). Tüdrukutejutt poole ööni - õhtu alul kindlasti kokkulepe ainult poole pizza&poole paki kommide peale. Aga kuna juttu jätkub kauemaks, siis - teisel ööpoolel teine pool pizzat&ülejäänud kommid...

Head koduteed Sulle, kallis sõber!

10-PÄEVANE TEEKOND MELBOURNE - ALICE SPRINGS

2. PÄEV

Kõigepealt tuli tahtmine rääkida toidust. Kuna päev mööduski pika sõidu&maiustamise tähe all.

Kui alustada soolasest, siis kindlasti tasub märkida pirukat. Austraallaste mõistes on pirukas see, kus lehttaignast korvikese sees on pisut erineva maitsega püreestatud mass (tihti ka - ettevaatust, ülikuum). Täidise sortimendi osas ei saa loovust laita - variante on lõputult. Kuigi tark on meeles pidada, mis sisuga pirukas ostetud - püree näeb välja väga sarnane&tihti maitseb arusaamatult.

Läbi suuremate&väiksemate kohtade sõites jäävad silma sildid - ostke vanilla slice`i! Seda polnud ma eelmistel reisidel mekkinud, ega teadnudki, kui hea&suussulav see on. Sel päeval siis ühest väikse linnakese parimast&kohalike poolt soovitatud pagaritöökojast saigi ost sooritatud - Winner of Australia Best Vanilla Slice (Austraalia parim)! Kõndisin temaga veel tunnikese linnas, raputasin teda paar tunnikest bussis - et naudingut ikka edasi lükata&kooki ihaldusväärsemaks muuta.

OMG (Oh Mu Jumal)! Vaatamata tundmatuseni muutunud välimusele (see muljumine&raputamine ei tulnud kaubanduslikule välimusele küll kuidagi kasuks), oli see IMEHEA! Kuidas siis mina - väike kokkaja, aga suur nautleja - seda koogikest edasi annan?! All on imeõhuke napoleonikoogi sarnane taignaleheke, keskel domineerimas megalai kiht magusat keedukreemi&pealt kaetud glasuuriga! Kes mõistab - see mõistab!

Aussie`s peab vist kõik olema pisut suurem, kui mujal. Näiteks asi, mis meenutab kirju koera - aga pole ka. On küpsise&marmelaaditükikesi, aga on ka ülisuured värvilised mummud, mis lähivaatlusel (loe: maitsmisel) osutuvad vahukommideks! Maitses nagu... kirju koer vahukommidega (pole paha)!

Piparkoogid -  jõulumehed, päkapikud, kuused - keset suurt suve sulamas. Naljakas mõelda, et tegelikult on kuupäevaks 30. jaanuar.

Šokolaadivabriku külastus oli igati informatiivne&magus. Peale ajaloo&valmistamise poole sai seintelt lugeda põhjusi, miks on vaja šokolaadi süüa: kasuks tervisele, suhtlemisele, suhte loomisele jne. Ikka südametunnistuspiinade hajutamiseks. 

Šokolaadisüdamed, -lilled&-liblikad - seda on lihtne mõista, aga... samast maiusest kingad&elevandid?! Et närid šokolaadist kinga, või murrad elevandipepust tükikese?!

Magusa jutu kokkuvõtteks - rahu, ainult rahu - mu silm seletas ka isuäratavaid salatilette!

Päeva kõrgmälestuseks oli ühe Victoria osariigi populaarsema sihtkoha Grampians National Park`i külastus, kus jagus mitmeks tunniks kuumadel kividel turnimist, jahutavate koskede all mõnulemist ja loomakeste vaatlust. See koht on koduks paljudele kängurutele.

Jaanuaris 2014 tõi tugev tuul koos kuuma ilmaga suure tulekahju. Hävis 54790 hektarit parki&ka eravaldusi. Osa on taastatud, aga osaga läheb veel kaua aega... Vaesed loomakesed...

Sealses Kultuurikeskuses algas mu tõsine tutvus ürgrahva ajaloo&paljude miksidega. Mis tegelikult juhtus selle rahvaga? Kurb, aga tõsi. Kinnitust kohatust käitumisest annavad nii videod, kirjutised, kui igivanad fotod. Kümnete tuhandete aborigeeni laste jõuga vanemate juurest ära võtmine oli osa Austraalia riiklikust poliitikast aastatel 1880-1960. Lapsed kasvatati üles kodudest kaugel lastekodudes&kiriklikes internaatides. Nende Elu kodust, harjumuspärasest käitumisest&toidust eemal oli väga raske. Paljud haigestusid&surid...

14. veebruaril 2008 esines Austraalia peaminister Kevin Rudd riigi parlamendis avaldusega, milles vabandas riigi põliselanikele põhjustatud kannatuste eest.

Austraalia rahvastikust moodustavad 460 000 aborigeeni umbes 2%. Võrreldes teiste Austraalia elanikega on nende laste suremus ja töötus kõrgem, samuti esineb nende seas tavapärasest rohkem alkoholismi ja narkootikumide tarvitamist...

Kas teie teadsite, et Austraalia kliima on nii eriline, et seal võib vabalt olla kuus aastaaega?! Mina ei teadnud.  Põliselanikel aborigeenidel nii ongi (osad teadlased arvavad, et neli aastaaega on meelevaldselt kasutusele võetud Briti asumaade algusega). Palju loogilisemana tundub, et kevade&suve ning talve&varakevade vahel on veel aastajad. Sest ilmastikutingimused on väga muutuvad&mõjutavad erinevalt taimi, loomi, inimesi.  

Hiiumaine restoranikogemus

Käisime ühes Hiiumaa söögikohas, kus nimes kirjas üks kala&üks loom (et mitte otse näpuga näidata). Seda kogemust lihtsalt peab jagama! Sest see on nii teistmoodi senikogetust!

Meie ruumi sisenemise&kõva tere peale tõstsid kobaras arvutit uudistavad teenindajad korraks pea&vaatasid rahurikkujaid etteheitvate pilkudega – mis asja, tulite süüa tahtma või?! Koheselt nende tähelepanu meie vastu haihtus&me muutusime nende silmadele nähtamatuteks. Nii kestis see umbkaudu 40 minutit, mil siis minu kõvemate kommentaaride peale tuli üks näitsik küsima, et kas meid on teenindatud?! Ilma igasuguste vabandusteta kehitas ta ainult kulme&võttis selle soovimatu töö enda teha.

Kas me soovime suppi enne või koos praega?! Igaks juhuks ütlesime, et antagu aga kõik lauda, mis valmis saab – muidu mine tea, millal üldse midagi tuuakse. Milleks selline küsimus, kui supp toodi 30 minutit enne praadi?! Ja supi võid saada, aga lusikat Sa ju ei tellinud?!

Kui siis tuli praad, kus noale allumatu lihatükk&mürksoolased ürdikartulid, olin lausa huvitatud võtmaks letil lebavat külalisteraamatut&kommentaare lugema: sõbralik&kiire personal, maitsvad toidud&kordumatud soovid tagasi tulla?! Aga oli ka teistsuguseid kommentaare. Ja lehed on teatavasti ka väljarebitavad…

Kui ooteaaeg on nii pikk, kõht hirmtühi&oled terve menüü vaimusilmas endale ette mananud, siis ühe kõige ahvatlevama fantaasiaga roa väljavalides on ikka pettumus suur küll, kui teenindaja ütleb – täna meil seda liha üldse ei ole?! Kuidas – ei ole?! See on ju teie firma nimestki pool?! Miks seda siis varem menüüd andes ei öeldud, või raamatusse sellekohast märget ei tehtud?!

Inimesed tulevad&lähevad – istunud tükk aega lauas&oodanud teenindavat personali, lahkub nii mõnigi laudkond. Ettekandjad vist hingavad kergendatult – õnnestus lahti saada.

Küsimusele kuidas maitses, ei saanud kohe kuidagi öelda "hästi", vaid "keskpäraselt". Aga - ega vastusest väga huvitatud oldudki.

Pärast sõpradega muljeid jagades selgus, et me polnud ainukesed sellise kogemuse saajad. Vähemalt sai selle koha pealt kergendatult hingata - asi ei olnud vähemalt isiklik, ega ainulaadne.

KAUNEID&TEISTSUGUSEID SUVEELAMUSI!

Aussie, 8

Käes on reisimälestuste järjekordse osa kirjutamise aeg. Seda enam, et kauge maa sõbranna on sealse talve eest meie kuumas suves&ütleb, et tema muudkui ootab blogi 8. osa! Tuleb see kiirelt kokku sepistada, sest lähipäevadel saabub teinegi tore perekond Austraaliast! Tere tulemast Eestimaale&blogi järgmisele seiklusele!

10-PÄEVANE TEEKOND MELBOURNE - ALICE SPRINGS

1. PÄEV

"See on sest, et tõusen vara, hästi võimlen ma ja harjutusi teen..."

Kõnnime läbi korraks unne suikunud Melbourne`i reisialguse kogunemiskohta. Möödume mitmest 24 tundi lahti jõusaalist. Huvitav, kes&kui palju treenib näiteks öösel kell 2?! Kell 4.30?! Et tulen peolt koju, söödu-joodu vaevab nii füüsist kui vaimu&lähen korraks kangi tõstma?! Näiteks kolm supilusikatäit kartulisalatit&tükk torti läks üle normi - lähen jooksulindile&alles siis rahuliku südamega koju magama?!

Polegi nii soe, nagu võiks arvata. Jälle kord pean tõdema&tänama - Ilves-jope päästis mu Elu nii talvekarges Helsinkis&Londonis ning sobib suurepäraselt ka Austraalia tuultesse! Eriti abiks on see kiriku ees platsil istudes, päevikut kirjutades&reisiseltskonda oodates.

Kui siis stardime teele, on esimeseks lauluks raadiost "Somewhere over the rainbow"! Selle saatel on küll tore alustada 10 päevast reisi!

Peatselt tuleb muusika asemel giidi õpetus kuuma, madude, ämblike&veel igasuguste hirmutavate tegurite kohta. Kõik see on läbi põimunud vist küll aussidele omase naljaga. No kasvõi näiteks madude kohta. Neid polevat üldse vaja karta, sest - igale maole on olemas vastumürk!

Reis algab Melbourne’ist lääne poole jääva postkaardivaatelise maanteega – Great Ocean Road (Suur Ookeanitee). Pikkust 243 km ja ehitatud aastatel 1919-1932. See järgib täpselt rannikujoont ja on monument sõjasangaritele. Tee ehitamisel ühendati meeldiv kasulikuga. Kui I Maailmasõda lõppes, polnud kodumaal sõjast naasnud meestele tööd pakkuda, nii leidiski valitsus neile rakenduse tee ehitamisel.

Kuigi algusaegade kitsast kruusateest on saanud esmaklassiline maantee, on tegemist ühe õnnetusterohkeima teelõiguga kogu suures riigis. Iga meeter sellest teest pakub nii maalilisi vaateid, et autojuhtimine läeb meelest ja nii need õnnetused juhtuvadki...

Kõige rohkem on turistide seas tunglemas jaapanlasi. Ja küll neile meeldib pildistada! Kui üks võtab sisse mõne poosi, siis teeb 50 tükki pärast samasuguse pildi järgi. Ja see kordub iga kivi, põõsa jms juures...

Tee järgib igat rannajoone käänakut, liigub üle mägede paremale-vasakule,-üles-alla&jälle otsast peale. Ilus, aga... ajab südame pahaks. Kohe väga paha on...

Teine osa teest läbib laudsiledat platood, mis ulatub kohati 80 meetri kõrgusele merepinnast. Kaldaäärsel on iga paarikümne kilomeetri tagant võimsad liivakivist moodustised - Twelve Apostles (Kaksteist Apostlit). Kõik need turistile nii vaadatavad skulptuurid on miljonite aastatega ookean ise loonud. Kord loob ookean kunsti, kord saadab laevu karile... 12 apostlist on osad tänaseks ookeanisügavustesse tagasi vajunud. Isegi elupõline giid teadis vaid 9-t, või õigemini öeldes 8,5-t. Rohkem pole tema mäletamist mööda olnudki. Ka nimetuse saamise kohta ei osanud ta suurt midagi öelda. Sest temale need küll apostleid ei meenutanud.

Loch Ard Gorge - kuristik, mis sai nime laeva järgi. 1 juuni 1878, 36 meeskonnaliiget, 18 reisijat, 2275 tonni kaupa. Ja tugev torm. Ellu jäid ainult kaks noort - 17 aastane Eva&15 aastane Tom. Tom päästis Eva Elu. Mõnel lool aga pole kahjuks õnnelikku lõppu. Kuna Eva kaotas katastroofis kogu oma õnne otsima sõitnud perekonna, tahtis ta tagasi kodusesse Londonisse rohkem, kui  Tomiga Austraalias peret luua.

London Bridge (Londoni Sild). 15 jaanuar 1990 aastal oli tegu maismaaga ühenduses oleva sillaga. Kenal päeval nautisid kaks paari seda kaunist kohta. Vanem paar tuli varem tagasi, aga noorem ronis siin-seal tagapool. Kui vanem paar tagasitee lõpus selja taha vaatas, oli osa sillast kadunud&teine paarike koos sellega. Ruttu mindi politseisse, kus silla kadumist ei usutud&naerdi nad välja. Misasja, sild kadus ära?! Haa-haa-haa! Lõpuks kutsuti ikkagi Melbourneśt helikopter. Jutt vastas tõele - noorem paarike leiti silla lõpust lõksust&lugu sai väga kuulsaks. Vanem paar sai palju intervjuusid anda&15 minutit kuulsust. Aga mida sai see teine paar?! Telekaamerate eest püüdsid nad igatahes nägusid hoolega varjata. Vaatamata sellele kestis nende kuulsus kauem&tõi endaga kaasa palju pahandust. Nimelt teadsid mõlema ülemused, et nad on kodus haiged&mõlema abikaasad, et tööreisil.

Maitś Rainforest (Mait Vihmamets) - kõrguselt&laiuselt 2. kohal maailmas! Korraga on kuumal suvepäeval nii palju varju&jahedust! Võimsa kõrgusega taimed, paljudel vanust ligi 300 aastat. Kummalised taimed, nagu näiteks soft tree (pehme puu)- hiigelsõnajalg, mis kinnitub peaaegu mitte millegi külge! Toetad pildistamise poosiks käega puule&ta kukub vaat´et külili!

Esimese päeva lisaboonuseks on palju papagoisid&mõned koaalad.

Majutuses on meie toas 1 mees&5 naist. Saab 5 tundi puhata&varahommikul jälle teele. Ööhämaruses tulevad ümber maja uudistama kängurud. 

Aussie, 7

Olen oma jutuga nüüd jõudnud ühe ilusa päeva meenutamiseni.

Melbourne`s viibitud aja jooksul oli elamuste elamus pisipingviinide õhtune teekond läbi lainete&üle luidete koju! 

Pooleteise tunni kaugusel Melbourne’st võtavad maailma pisemad pingud igal õhtul ette pika teekonna. Nad on imearmsad umbes 1,5 kilosed paterdavad olevused (nii et poole väiksemad, kui näiteks meie pisikiisu Pärt!). See on ainuke pingviiniliik, kes püsivalt Austraalias resideerub.

Kodutee on pikk&keeruline. Umbes 10 hingekest grupis ujutakse kalda poole. Madalamas vees toimub rivistus ja seejärel paterdatakse veest välja. Juhtub aga tugev laine mõne tagumise selli pikali lükkama, või mõni vläbisegi tormatakse vette tagasi.aimust vaevatud turist pingule fotovälgu silma sihtima, kui rivikord pudeneb koost&läbisegi tormatakse vette tagasi. Ja niimoodi palju-palju kordi järjest.

Pääsnuna kaldalt liivaluidete vahele, hakkab pikk jooks põõsaste vahel sikk-sakitades mäekülgedest üles liivaurgudesse. Ikka gruppides.Pääsnuna kaldalt liivaluidete vahele, hakkab pikk jooks põõsaste vahel sikk-sakitades mäekülgedest üles liivaurgudesse. Ikka gruppides.

Kus nad küll teavad, milline põõsas on kodu?!
Miks need kodud kaldast ni kaugel on?!

Vahel kostub siit&sealt koduukselt kutsuvat pingviinihüüdu, või häälitseb mõni kojuruttaja murelikult. Pingviinihüüd on minu kõrvadele kenam linnulaul, mis eales kuuldud!

Mulle jäi südamesse üks Ootav Pingu.

Algul püsis ta rahulikult koduukse ees. Siis tuli paar sammukest teele lähemale, sirutades ennast korralikult välja - rind ees, kõht sees -, aeg-ajalt tõstis tiivad sirgelt üles&sopsutas nendega üles-alla.

Mida aeg edasi, seda rohkem tuli ta mäekülge mööda alla (ega seegi pole pisikesele kerge: vahel võib libiseda, kukkuda kukerpalli, külg ees laskudes võib täies pikkuses külili prantsatada&ega ülessaaminegi kergete tegevuste killast ole...).

Lõpuks oli pingu koduruttajate rajal väljas&hakkas iga grupi saabudes nende sekka jooksma - nagu otsiks kedagi. Iga paari-kolme seltskonna möödumise&pettumuse ronis ta aeglaselt, vahel tagasi vaadates kodu poole tagasi, ise kõvasti nukrat häält tehes&läks pesakesse. Aga - väike, tragi&positiivne olevus! Varsti tuli ta sealt jälle välja&kõik kordus uuesti. Elasin talle kogu südamest kaasa. Igat gruppi tulemas nähes palusin nii mõttes, kui aja möödudes juba häälega, et tulgu nüüd See Õige! Aga ei jõudnud ära oodata. Mina ei jõudnud. Tuli püsida etteantud aja piirides. Lohutan ennast, et paljud olid veel teel pesade poole ja küll jõudis koju ka See Pingu!

Elasin talle kogu südamest kaasa. Igat gruppi tulemas nähes palusin nii mõttes, kui aja möödudes juba häälega, et tulgu nüüd See Õige! Aga ei jõudnud ära oodata. Mina ei jõudnud. Tuli püsida etteantud aja piirides. Lohutan ennast, et paljud olid veel teel pesade poole&küll jõudis koju ka See Pingu!

Kui viimasel minutil bussi poole lippasime (võttis ikka hingeldama küll ja mõtelda - sama teed läbivad imeväikesed pingud oma tillukestel jalgadel, küljelt-küljele vaarudes), oli mõlemal pool suurt teed pingviinikesi puhkamas, oma välimust korrastamas&rahvast uudistamas.

Ja oh seda jutuvada, kui koju jõuti! Suur rõõm jällenägemisest kaikus saare kohal!

Uskumatu, aga tõsi - koidab uus päev&kõik hakkab otsast peale. Väikesed pingviinid liiguvad ookeani poole...

Võib ka vaadata: http://www.penguins.org.au/attractions/penguins-parade/

Aussie, 6

Reisi alguses&end välja puhates mõtlesin kõigepealt kodustele&sõpradele.
Miks mul küll alati nii kiire on?!
Miks teen mõttes palju rohkem, kui tegudes järele jõuan?!
Ja miks ma sellest üldse kirjutan?!
Sest üks asi vajab mul kohe kindlasti ära õppimist - aja maha võtmine. Isegi mu Tervisetoa tüdrukud ütlesid enne mu reisile minekut (kui olin neile "sõnad peale lugenud", et kuidas nad peaksid minu äraolekul hästi hakkama saama!), et nad saadavad ka minu teele ülesandega - leidku ma üles oma "on-off" nupp&lihtsalt puhaku! Mina aga mõtlesin siin...

Nädal enne Austraaliasse sõitu tuli külla mu hea sõbranna koos elukaasaga Soomest. Kuna meie poolt oli ees ootav reis äkilise minekuga, siis olid kuhjunud üle pea kõrgesse kuhja kodu+töö+1000 tegemist veel. Nii lasin neil enamus aega omapäi veeta, kuni linna peal äraeksimiseni välja...

Kohe pärast seda oli Saaremaale resideerunud sõbranna üle pika aja mandril koolitusel. Ei saa just öelda, et näe milline õnn, aga kokkulepitud kohtumine hilisel õhtutunnil jäi ära - kuna tema oli väsinud&mina üleväsinud. Nii siis suhtlesime selle asemel - nagu tavapäraselt ikka teeme - telefoni teel, kuni üks meist toru otsa peaaegu et magama jäi.

Ja siis, oh imet, paar päeva enne reisi helistas kallis Võrust pärit lapsepõlvesõbranna - nii harva, kui me üldse telefoni teel suhtleme (räägi veel, et Võru inimesed on ummamuudu&küsivad teistelt muudkui "ütle mulle uma telefoninummer"!)! Et tema on päälinnas käimas (loe: võrku mängimas!)&peale seda ajaks juttu. Mul ei olnud aega!!! Kalli sõbra jaoks!!!

Ning millal ma teavitasin oma armast Pärnu sõbrannat, et lähen Aussi?! Paari vaba minuti jooksul London Hong-Kong lendude vahel - kui valjuhääldi karjus juba pealeminekut&miniatuursed mandlisilmsed inimesed vaatasid üllatunult sellest üle karjuvat punupatsidega, rohkete kehapiltidega&kassiküüntega naist!

Vähemalt saan üle tüki aja suhelda oma maakera kuklapoolel asuva sõbrannaga!

Aussi inimesed on üldse lahedad!  Kõik aga muudkui naeratavad ning ütlevad "how do You do" kõigile! Inimesed, kes ei kanna halli-musta-pruuni, vaid keda kannavad värvid ise! Inimesed, kes julgevad elada! Ei, nad isegi ei tundu sellele mõtlevat - nad armastavad elada! Loomupärasest erinevad asjad ongi minu silmis need õiged asjad!

Ah jaa! Kui veel rääkida inimestest, siis pea-alaspidi-maa lennujaama ametnikest. Millega üllatas karmiks peetud Austraalia turvakontroll?! Oma kiirusega meie maale laskmisel! Oli ainult üks&korduv küsimus - kas tõesti kestab reis 40 päeva&seda saab teha ainult väikse seljakotiga?!
Huvitav, mida küll veavad need, kes vaevu suudavad kohvripüramiididega ülekoormatud kärusid lükata?! Kogu suguvõsa reisikotis kaasas?! Võllanaljad...

Ma loodan, et mu lähedased teavad, kui väga ma neid armastan! Ja - inimesi üldse!

Aussie, 5

MELBOURNE
Mis on maailmas veel tähtsamat, kui sõbrad Su ümber?! Ja kui neil on sama toredad sõbrad?! Kes veel lisaks toredusele oma vabal päeval korraldavad sõprade-sõpradele vaatamis-, lõhna-& maitseelamuste tuure!

Veiniistandused, šokolaadi-&jäätisevabrikud, siidrid&õlled, vahuveinid, kontserdite piirkond (ja kuna antud momendil ühtegi esinejat ei olnud - Billy Idol, miks Sa valel ajal Austraaliat väisad?! - siis degusteerisime seal jälle kord veine!)! Unustamatu katusekino, pisarateni liigutav muusikal, rahvuspäev, vaatemaja&-ratas...

Kohalikud või seal kohanenud veedavad oma nädalalõppusid külastades mõnd veiniistandust või sokolaadivabrikut. Ja järgmisel - mõnd järgmist. Tore ju, kui neid nii palju on.

Etteruttavalt võib öelda - Melbourne oli üks suur puhkuseplats (mida mu süda ega meel veel ei aimanud)...

Nüüd aga läheb asi tõsiseks...