Kuhu see Kevad siis sellel aastal jääb? Järelikult
tuleb teda hakata otsima siseruumidest ja enda seest. Et teda ka välja
meelitada.
Käisin
meeldivalt jahmataval Raoul Kurvitza personaalnäitusel Kumus. Heas mõttes
õõnsakstegevad installatsioonid, perfomance`id ja maalid 80-test aastatest kuni
praeguse hetkeni.
Näiteks Installatsioon
Pentatonic Colour System paljudest arvutiekraanidest, mille kesksetel
ekraanidel süda ja suu. Süda pulseerib edasi erinevaid värve, see liigub mööda liha,
veel liha, veel liha, kuni see jõuab suuni…
12
meetrit installatsiooni „Veel Rongidest“.
10 000
pudelit nimetatuna teoseks „Maelström“.
Kohaspetsiifiline
installatsioon „Ole Mu Vasak Silm“-ja kõik läksid kolmest järsust trepiastmest
üles, et ennast prilliraamide vahele suruda ja nendest klaasidest välja
vaadata. Mida ma nägin? Seda, mida näeks Raoul, kui ta parem silm oleks kinni
ja vasak vaataks Kadrioru parki.
Mis
tunne oleks elada Raoul Kurvitza peas?
Vahepeal
oli päike välja tulnud. Kui nina taeva poole pöörasin ja pisut sellele kiiri
püüdsin, võis tõesti sooja puudutust tunda-või tundus see niimoodi pärast pikka
viibimist suures muuseumimajas?
Tõesti
kevad! Kadrioru pargis oli jooksuringil vanem hallipäine ja arvatavasti kogu
oma Elu tervise eest hoolt kandnud mees. Kevadine päikesepaiste tähendas tema
jaoks seda, et jooksuvarustusse kuulusid valged sokid ja -botased ning
tumesinised napid püksid. Kaks vanaprouat, kellest ta mööda vuhises, vaatasid
teineteisele pikalt ja tõsiselt otsa-nagu eale kohane-ning pistsid siis itsitama
väikeste koolitüdrukute kombel! Kevad ikkagi!
Mis
tunne oleks elada selle hallipäise tervisesportlase peas?
Iga
inimese peas on hea elada, kui see inimene on rahul iseendaga ja teeb Elus
seda, mis talle meeldib. Teeb lihtsalt asju, mida nii väga teha tahab ja
armastab. Ja armastab seda, mida teeb. Olgu siis tegemist suure kunstnikuga või
tervisesportlasega. Või mõne tõukerattal rüblikuga, kes Kadrioru lõpp-peatuses
mööda trammirööpaid sõita logistasid. Pole ju vahet, mis vanuses-peaasi, et
iseendaga rahul!
„Ühel
päeval ärkad üles ja Sul ei ole enam aega teha asju, millest oled alati
unistanud. Tee neid kohe.“ Paulo Coello.
Veel on
üks nädala aega Raoul Kurvitza näituse külastamiseks! Ja parem oleks, kui ka
kevad kohale tuleks!
http://www.kumu.ee/et/naitused/hetkel/raoul-kurvitz
Sunday, April 14, 2013
Monday, March 4, 2013
Ma armastan raamatuid
"Kui oleksin elanud siis,
kui Rubens maalis, oleksin võinud olla oivaline modell. Kate Moss? Teda oleks
pintslina kasutatud.” Dawn French
Selline lause siis, sõna-otseses-mõttes, hüppab raamatukogus esimesest kättevõetud raamatust lahti inimesele, kes läheb ülitõsiselt tarkust taga otsima, ehk siis oma tähtsale diplomiprojektile algust märkima.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis pole ma just tihe raamatukogude külastaja. Kunagi lapsepõlves küll, kus raamatud olid minu põhiline ajaviide joonistamise kõrval ja kus külaraamatukoguni oli mõnisada meetrit jalutamist. Nii saigi Rõuge Kultuurimajas asuvas väikeses paarikümne riiulitäiega raamatuhoidlas servast servani läbi loetud mulle iga vähegi sobilik lektüür ja osad nendest isegi mitmeid kordi.
Mulle on alati meeldinud kodus lugemine-enda kuhugi mõnusalt kokkukerimine ja ümbritseva unustamine. Meenub lapseaeg, kuidas õhtust sai hilisõhtu, ööst südaöö ja ema käis tasakesi meelde tuletamas, et homme on koolipäev. “Kohe” ja “Loen lehekülje lõpuni”, olid enamkasutatavad väljendid. Aga “kohe” on pikk aeg ja juhtumisi ei olnud selle lehekülje lõpus punkti, või siis oli küll, aga asi läks just huvitavaks. Tuli veel natuke edasi lugeda...
Edasi kadus raamatukogudega kontakt. Mulle meeldib päris-oma-raamatu värske lõhn ja veel pisut kinnised leheküljed, mis ootavad esimest avamist.
Kui tulla minevikumälestuste juurest olevikku ja edasi lähitulevikku, siis on varsti ees kooli lõpetamine. Aga enne kleidivalikut oleks vaja veel valmis saada diplomitööga. Ühtäkki seisingi silmitsi vajadusega külastada raamatukogu. Paljusid raamatukogusid. Ja Rahvusraamatukogu uksed avanesid mu ees. Siis veel Keskraamatukogu erinevad filiaalid ja nii see läks.
Ma tean paljusid inimesi, kes suudavad tundideks kaduda raamatukogu avarustesse ja tunnevad selle müstilist-vaimset hõngu. Minule on see siiamaani osutunud “kannatuste rajaks”. Ei möödu just palju aega, kui mu silmad muutuvad märjaks ja hakkavad vett jooksma, seda mitte härdusest nii paljut head kirjandust korraga nähes; nina samuti ning aevastus järgneb aevastusele. Nii ma siis nutan, nuuskan ja aevastan vastukajavates ruumides ja segan inimeste vaikelu raamatuga. Tunne on sama ka mitmed tunnid hiljem, kui olen juba kodus.
Tulin, oma arvates, suurepärasele ideele laenutada raamatuid kodusele lugemisele-et pääseda segavatest teguritest nende lehitsemise ajal. Tulin uhkena oma avastuse ja nelja raamatuga koju, laotasin asjad töölauale valmis ja... kukkusin aevastama.
Psühhosomaatiline? Midagi, mis on meditsiini, psühhiaatria ja psühholoogia piirimail? “Ühtset teoreetilist käsitlust keha ja vaimu tegevust vahendavate mehhanismide kohta pole välja kujunenud. Psühhosomaatika ajalugu on pikk, pärinedes Vana-Kreeka ja Hippokratese ajast, mil arstid mõistsid et inimese vaimse seisundi iseärasused peegelduvad tema kehalises tervises ja vastupidi."
Mis vaevab mind raamatukogus? Mulle ju meeldib seal kõik-peale pisarate, nohu ja aevastamise?
Ma armastan raamatuid. Ja inimesi, kes neid loevad. Ja on tänuväärne, et on olemas kohad, kus raamatuid on nii palju ning nad on kõigile kättesaadavad.
Töötan iseendaga.
Ma armastan raamatuid.
Ma armastan raamatuid.
Ma armastan raamatuid...
(Ja ma tean täpselt, milline näeb välja mu lõpukleit, ainult et selle kandmise eelduseks on palju raamatuid ja diplomitöö...)
Selline lause siis, sõna-otseses-mõttes, hüppab raamatukogus esimesest kättevõetud raamatust lahti inimesele, kes läheb ülitõsiselt tarkust taga otsima, ehk siis oma tähtsale diplomiprojektile algust märkima.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis pole ma just tihe raamatukogude külastaja. Kunagi lapsepõlves küll, kus raamatud olid minu põhiline ajaviide joonistamise kõrval ja kus külaraamatukoguni oli mõnisada meetrit jalutamist. Nii saigi Rõuge Kultuurimajas asuvas väikeses paarikümne riiulitäiega raamatuhoidlas servast servani läbi loetud mulle iga vähegi sobilik lektüür ja osad nendest isegi mitmeid kordi.
Mulle on alati meeldinud kodus lugemine-enda kuhugi mõnusalt kokkukerimine ja ümbritseva unustamine. Meenub lapseaeg, kuidas õhtust sai hilisõhtu, ööst südaöö ja ema käis tasakesi meelde tuletamas, et homme on koolipäev. “Kohe” ja “Loen lehekülje lõpuni”, olid enamkasutatavad väljendid. Aga “kohe” on pikk aeg ja juhtumisi ei olnud selle lehekülje lõpus punkti, või siis oli küll, aga asi läks just huvitavaks. Tuli veel natuke edasi lugeda...
Edasi kadus raamatukogudega kontakt. Mulle meeldib päris-oma-raamatu värske lõhn ja veel pisut kinnised leheküljed, mis ootavad esimest avamist.
Kui tulla minevikumälestuste juurest olevikku ja edasi lähitulevikku, siis on varsti ees kooli lõpetamine. Aga enne kleidivalikut oleks vaja veel valmis saada diplomitööga. Ühtäkki seisingi silmitsi vajadusega külastada raamatukogu. Paljusid raamatukogusid. Ja Rahvusraamatukogu uksed avanesid mu ees. Siis veel Keskraamatukogu erinevad filiaalid ja nii see läks.
Ma tean paljusid inimesi, kes suudavad tundideks kaduda raamatukogu avarustesse ja tunnevad selle müstilist-vaimset hõngu. Minule on see siiamaani osutunud “kannatuste rajaks”. Ei möödu just palju aega, kui mu silmad muutuvad märjaks ja hakkavad vett jooksma, seda mitte härdusest nii paljut head kirjandust korraga nähes; nina samuti ning aevastus järgneb aevastusele. Nii ma siis nutan, nuuskan ja aevastan vastukajavates ruumides ja segan inimeste vaikelu raamatuga. Tunne on sama ka mitmed tunnid hiljem, kui olen juba kodus.
Tulin, oma arvates, suurepärasele ideele laenutada raamatuid kodusele lugemisele-et pääseda segavatest teguritest nende lehitsemise ajal. Tulin uhkena oma avastuse ja nelja raamatuga koju, laotasin asjad töölauale valmis ja... kukkusin aevastama.
Psühhosomaatiline? Midagi, mis on meditsiini, psühhiaatria ja psühholoogia piirimail? “Ühtset teoreetilist käsitlust keha ja vaimu tegevust vahendavate mehhanismide kohta pole välja kujunenud. Psühhosomaatika ajalugu on pikk, pärinedes Vana-Kreeka ja Hippokratese ajast, mil arstid mõistsid et inimese vaimse seisundi iseärasused peegelduvad tema kehalises tervises ja vastupidi."
Mis vaevab mind raamatukogus? Mulle ju meeldib seal kõik-peale pisarate, nohu ja aevastamise?
Ma armastan raamatuid. Ja inimesi, kes neid loevad. Ja on tänuväärne, et on olemas kohad, kus raamatuid on nii palju ning nad on kõigile kättesaadavad.
Töötan iseendaga.
Ma armastan raamatuid.
Ma armastan raamatuid.
Ma armastan raamatuid...
(Ja ma tean täpselt, milline näeb välja mu lõpukleit, ainult et selle kandmise eelduseks on palju raamatuid ja diplomitöö...)
Monday, February 11, 2013
Jälle Kord Uus Aasta!
Hiljuti on mööda vuhisenud mitmeid vana
aasta lõpetamisi ja uue aasta alustamisi. Paljude jaoks meist sai üks vana uks
kinni pandud 31. detsembril ja uus algus tehtud 1. jaanuari saabumisega. Mina aga
olen oodanud just Musta Veemao aasta algust ning oma soovide Universumile
saatmise ja muudatuste tegemise just sellele algusele sättinud. Tõotab tulla
üks ütlemata hea aasta. Vaat´et kõikidele.
Pühapäeva õhtul oli soov madu pidulikult Kadrioru pargis vastu võtta. Mõeldud ja tegemisel. Ürituse alguseks oli kuulutatud kell 18 ja sujuv lõpp hiljemalt 22. Kui enne kella 19-t trammiga Kadriorgu jõudsime, oleks tark võinud ju aimata peo lõppemist- trammi pealt mahatrügimise raskusest, sest kõik peale meie seltskonna tahtsid trammile ja seda lausa ühekorraga, eesti tuntud psühholoogiga eesotsas. Seal ta siis võitles ennast esimeste seas sisse, kena kõrvarõngas ühes kõrvas ja värvikirev sall maitsekalt kaela seotud. Trammile trügimises on kõik võrdsed, kel vähegi füüsilist jaksu on.
Eeskavaks oli välja pakutud maoaasta jääskulptuuri avamine, hiina draakonirituaaltants, tuletsirkuse etendus, trummmiansambli etteaste ja paljugi muud. Kui meie kohale jõudsime, oli see juba möödanik.
Edasi pidi rahavapidu jätkuma Pillapalu platsil, kuhu minek oli raskemast raskem. Juba mäkkerühkimise alguses "tabas" meid järgmine, ehk siis viimane atraktsioon, mille kohta targad allikad olid informeerinud: “Taevasse tõuseb ilutulestik, mis ühendab endas idamaise pürotehnika kaunimaid näiteid, muusikat ning videoinstallatsiooni.” Kuna ilm oli sompus ja pilvine, ei ühendanud ta midagi. Pigem aimdus aega-ajalt mõnda värvilaiku nähes teadmine, et seal pilve taga toimub midagi.
“Kõigil uusaastapidustustel osalejatel on võimalus nautida söögitelkides hiinapäraseid roogi ja jooke.” Ja kui meie kella 7-ks kohale jõudsime, koristati juba telke kokku.
Üle jäi vaid imestada eestimaalaste kui põhjakultuuride esindajate ülikiirust-vähem kui tunniga kogu eeskava maha mängida. Või tuleb nentida maoaasta kiiret hoogu, et kuhu aga jõudsime, sealt oli madu juba läbi vuhisenud.
Tore oli ikkagi. Ja nii palju lõbusaid kukkujaid! Kogu park oli jäiselt sillerdavaks liuväljaks silutud. Madu alles näitab, kuidas tuleb tasa ja targu maadligi hoida. Püstijäämine oli kohati täiesti ilmvõimatu. Ning teiste otsa liuglemine ja omakorda kukkumine lõbus paratamatus. Selle aasta kukkumisnorm on mul küll kuhjaga täis ja-seda ainult ühe õhtuga(Ometigi on homme Vastlapäev ja oleks ju mõne liu võinud sinnagi jätta!)!
Selle Blogi koha pealt on algus eelmise aasta lõpukuudega hoogsalt tehtud ja siit leida ka midagi muud peale värvikirevate vahtralehepiltide. Postitusi piisavalt ees, et edaspidi vabalt kulgeda. Nii et alates mao aastast-minu lemmikust-tulevad postitused vastavalt mõtetete kohale lehvimisele! Uuel Aastal uutmoodi!
Armuküllast Musta Veemadu!
Ahaa-koht! Sellepärast siis oligi metsa all nii palju puutüvedest kinnihoidvaid jäneseid! Ainuke viis ennast püsti hoida(Või jänes ei riski ja šampust ei joo?)!
Pühapäeva õhtul oli soov madu pidulikult Kadrioru pargis vastu võtta. Mõeldud ja tegemisel. Ürituse alguseks oli kuulutatud kell 18 ja sujuv lõpp hiljemalt 22. Kui enne kella 19-t trammiga Kadriorgu jõudsime, oleks tark võinud ju aimata peo lõppemist- trammi pealt mahatrügimise raskusest, sest kõik peale meie seltskonna tahtsid trammile ja seda lausa ühekorraga, eesti tuntud psühholoogiga eesotsas. Seal ta siis võitles ennast esimeste seas sisse, kena kõrvarõngas ühes kõrvas ja värvikirev sall maitsekalt kaela seotud. Trammile trügimises on kõik võrdsed, kel vähegi füüsilist jaksu on.
Eeskavaks oli välja pakutud maoaasta jääskulptuuri avamine, hiina draakonirituaaltants, tuletsirkuse etendus, trummmiansambli etteaste ja paljugi muud. Kui meie kohale jõudsime, oli see juba möödanik.
Edasi pidi rahavapidu jätkuma Pillapalu platsil, kuhu minek oli raskemast raskem. Juba mäkkerühkimise alguses "tabas" meid järgmine, ehk siis viimane atraktsioon, mille kohta targad allikad olid informeerinud: “Taevasse tõuseb ilutulestik, mis ühendab endas idamaise pürotehnika kaunimaid näiteid, muusikat ning videoinstallatsiooni.” Kuna ilm oli sompus ja pilvine, ei ühendanud ta midagi. Pigem aimdus aega-ajalt mõnda värvilaiku nähes teadmine, et seal pilve taga toimub midagi.
“Kõigil uusaastapidustustel osalejatel on võimalus nautida söögitelkides hiinapäraseid roogi ja jooke.” Ja kui meie kella 7-ks kohale jõudsime, koristati juba telke kokku.
Üle jäi vaid imestada eestimaalaste kui põhjakultuuride esindajate ülikiirust-vähem kui tunniga kogu eeskava maha mängida. Või tuleb nentida maoaasta kiiret hoogu, et kuhu aga jõudsime, sealt oli madu juba läbi vuhisenud.
Tore oli ikkagi. Ja nii palju lõbusaid kukkujaid! Kogu park oli jäiselt sillerdavaks liuväljaks silutud. Madu alles näitab, kuidas tuleb tasa ja targu maadligi hoida. Püstijäämine oli kohati täiesti ilmvõimatu. Ning teiste otsa liuglemine ja omakorda kukkumine lõbus paratamatus. Selle aasta kukkumisnorm on mul küll kuhjaga täis ja-seda ainult ühe õhtuga(Ometigi on homme Vastlapäev ja oleks ju mõne liu võinud sinnagi jätta!)!
Selle Blogi koha pealt on algus eelmise aasta lõpukuudega hoogsalt tehtud ja siit leida ka midagi muud peale värvikirevate vahtralehepiltide. Postitusi piisavalt ees, et edaspidi vabalt kulgeda. Nii et alates mao aastast-minu lemmikust-tulevad postitused vastavalt mõtetete kohale lehvimisele! Uuel Aastal uutmoodi!
Armuküllast Musta Veemadu!
Ahaa-koht! Sellepärast siis oligi metsa all nii palju puutüvedest kinnihoidvaid jäneseid! Ainuke viis ennast püsti hoida(Või jänes ei riski ja šampust ei joo?)!
Friday, February 1, 2013
Rahu, Rahu
rahu, rahu
me oleme piisavad
igaüks omal kohal
võib-olla Eckhart Tolle
ka ärkab mõnel hommikul
ja on pahas tujus
ja siis naeratab
sest talle just meenus
et ta unustas jälle korraks ära
et kõik on imeline
et kõik kõigutab koguaeg mõnusalt jalgu
kiikudes sisemise naeratuse äärel (Tom Valsberg)
igaüks omal kohal
võib-olla Eckhart Tolle
ka ärkab mõnel hommikul
ja on pahas tujus
ja siis naeratab
sest talle just meenus
et ta unustas jälle korraks ära
et kõik on imeline
et kõik kõigutab koguaeg mõnusalt jalgu
kiikudes sisemise naeratuse äärel (Tom Valsberg)
Monday, January 28, 2013
Kelgukoerad Ja Pühajärve
Talv ei ole minu lemmikutest lemmikum aastaaeg.
Külm on. Lumi on. Jää on. Libe on. Aga on asju, mille nimel ma olen nõus ennast
ka kõige pakaselisemal päeval soojast kodust välja meelitada laskma.
Läinud nädalavahetus oli väga ilus. Otepääl toimus esmakordselt rahvusvaheline kelgukoeraspordi võistlus. Osales kogunisti 35 ekipaaži. Targad peremehed, -naised valisid endile ja neljajalgsetele sõpradele sobiva pikkusega distantsi: 8- ja 12-kilomeetrise sprindi või 42-kilomeetrise maratoni. Mina olin õnnega koos vaadates 42-kilomeetrise maratoni lõpukilomeetreid.
Minu kohtumised nende koertega on jätnud mulje, kui väga jutukatest ja lähedusealdis loomadest. Eks nad tavaliselt sellised olegi. Aga mitte pika maratoni viimastel kilomeetritel. Siiski olid nad imetlemist väärt-ühte jalga astudes, esikoertel küljed tihedalt teineteise vastu toetatud-nagu sõbralt füüsilist ja moraalset tuge otsides. Arvatavasti peab ka koeramaailmas paika see, et üheskoos on kõik raskused kergemad-isegi maratoni viimased kilomeetrid on kergemini läbitavad, kui sõber on nii lähedal.
Lisaks sellele sõnukirjeldamatule vaate- ja tundepildile kõndisin esimest korda oma Elus mööda jääteed-Pühajärve peal väikeste saarekeste ilu nautides. Ilm oli imeline:päike säras erksinises taevas, lumi sillerdas ja tunne oli nagu viibiks keset muinasjuttu. Vahel tuli ainult pähe kelmikas mõte, et näe-ka mina oskan vee peal kõndida! Mida kõike ei suuda üks inimene teha! Vaja ainult suurelt ja positiivselt mõelda!
2018. aasta taliolümpiamängude näidisalade programmis
on ka kelgukoerasport. Miks mitte loota, et seal võistleb ka juba Eesti koondis.
Kelgukoerad on imetoredad!
Aitäh sõbrale, kes jagas minuga oma fotosid ja aitäh Looduse Omnibussile!
Läinud nädalavahetus oli väga ilus. Otepääl toimus esmakordselt rahvusvaheline kelgukoeraspordi võistlus. Osales kogunisti 35 ekipaaži. Targad peremehed, -naised valisid endile ja neljajalgsetele sõpradele sobiva pikkusega distantsi: 8- ja 12-kilomeetrise sprindi või 42-kilomeetrise maratoni. Mina olin õnnega koos vaadates 42-kilomeetrise maratoni lõpukilomeetreid.
Minu kohtumised nende koertega on jätnud mulje, kui väga jutukatest ja lähedusealdis loomadest. Eks nad tavaliselt sellised olegi. Aga mitte pika maratoni viimastel kilomeetritel. Siiski olid nad imetlemist väärt-ühte jalga astudes, esikoertel küljed tihedalt teineteise vastu toetatud-nagu sõbralt füüsilist ja moraalset tuge otsides. Arvatavasti peab ka koeramaailmas paika see, et üheskoos on kõik raskused kergemad-isegi maratoni viimased kilomeetrid on kergemini läbitavad, kui sõber on nii lähedal.
Lisaks sellele sõnukirjeldamatule vaate- ja tundepildile kõndisin esimest korda oma Elus mööda jääteed-Pühajärve peal väikeste saarekeste ilu nautides. Ilm oli imeline:päike säras erksinises taevas, lumi sillerdas ja tunne oli nagu viibiks keset muinasjuttu. Vahel tuli ainult pähe kelmikas mõte, et näe-ka mina oskan vee peal kõndida! Mida kõike ei suuda üks inimene teha! Vaja ainult suurelt ja positiivselt mõelda!
Aitäh sõbrale, kes jagas minuga oma fotosid ja aitäh Looduse Omnibussile!
Friday, January 18, 2013
Aasta 2012
Aasta 2012 kokkuvõte:
See oli väga õpetlik aasta. Oli raskeid aegu. Õnneks olid alati kõrval sõbrad, kes sikutasid välja:
Sain sõpradelt väga palju toetust - aitäh! Külastasin neid nii tihti, kui vähegi võimalik:
Õppisin Eluks väga palju tarvilikku:
Mõne õppetüki ka omandasin:
Ja nüüd vaatan lootusrikkalt tulevikku:
Sest algav Mao Aasta tõotab kõigile just seda head, mida nad soovivad - tuleb ainult ise natuke kaasa aidata!
Olgem üksteise vastu kenad,
Liana
See oli väga õpetlik aasta. Oli raskeid aegu. Õnneks olid alati kõrval sõbrad, kes sikutasid välja:
Sain sõpradelt väga palju toetust - aitäh! Külastasin neid nii tihti, kui vähegi võimalik:
Õppisin Eluks väga palju tarvilikku:
Mõne õppetüki ka omandasin:
Ja nüüd vaatan lootusrikkalt tulevikku:
Sest algav Mao Aasta tõotab kõigile just seda head, mida nad soovivad - tuleb ainult ise natuke kaasa aidata!
Olgem üksteise vastu kenad,
Liana
Friday, January 11, 2013
Pärast Pühi Lahjemalt
Mõtlesin lisada siia mõned nipid aastast 2004.
Tekst Britt Rosen, Postimehe Ajakiri Arter 8 jaanuar 2004.
“Seaprae ja jõuluvorstikeste vitsutamise järel võib kõhtu täita ka kergete roogadega.
Kes pärast pidusööminguid mures taljejoone pärast, võib aasta alguses lahjemat menüüd proovida. Kaalujälgijate rühmajuht Liana Vahtra jagab huvilistele oma lemmikretsepte – eriti peab ta pastaroogadest ja oma ema välja mõeldud jogurtikoogist.
See ei tähenda kellelegi kaalujälgimise kohustust, ent aeg – ajalt võiks rammusa suutäie lahjema vastu vahetada. “Kui loobute mõneks ajaks rasvastest vorstikestest ja sardellidest ning sööte selle asemel tailiha, asendate hapukoore ja majoneesi maitsestamata jogurti ning või lahja margariini või õliga, on võimalik end tasahilju õigesse vormi ajada, “ kordab Liana Vahtra vana tõde. Lisaks tuleks süüa palju puu – ja köögivilju ning juua rohkelt vett.
Kerge Jogurtikook
8 portsjoniks on vaja 1 väike banaan, 2 pirni, 1 õun, 2 mandariini, 5 dl väherasvast jogurtit, petti või keefiri, 2 tl želatiinipulbrit, maitse järgi fun – light joogikontsentraati.
Tükelda puuviljad ja lao vormi põhja. Leota želatiin külmas vees ja sulata kuumas vees. Sega jogurti hulka fun – light ja sulatatud želatiin. Vala puuviljadele ja pane umbes viieks tunniks külmkappi tarretuma.
Pasta – Lillkapsavorm
1 portsjoniks on vaja 40 gr pastat, 150 gr lillkapsast, 1 väike sibul, 2 tl lahjat margariini, 1 sl nisujahu, 1,25 dl väherasvast piima, 1 sl konservtuunikala omas mahlas, 1 sl värsket tilli või rohelist sibulat, ½ tl sidrunimahla, maitse järgi soola, musta pipart, 1 tomat, 1 sl väherasvast riivjuustu.
Keeda pasta soolaga maitsestatud vees pehmeks, nõruta. Eralda lillkapsas õisikuteks ja keeda soolaga maitsestatud vees umbes 8 minutit, nõruta. Haki sibul ja prae margariinis läbipaistvaks, lisa nisujahu ja seejärel pidevalt segades piim. Kuumuta, kuni kaste on paksenenud. Lisa keedetud pasta, lillkapsaõisikud, tuunikala, peenestatud till ja sidrunimahl ning sega kergelt läbi. Maitsesta soola ja musta pipraga.
Kalla segu ahjuvormi. Aseta peale viiludeks lõigatud tomat ja raputa üle riivjuustuga. Küpseta eelsoojendatud ahjus 200 kraadi juures 30 minutit.
Köögiviljakotletid
4 portsjoniks on vaja 500 gr värsket porgandit, 500 gr värsket peeti, 1 keskimine sibul, 3 küüslauguküünt, 1 muna, 3 sl tärklist, 3 sl nisukliisid, maitseks soola ja liha üldmaitseainet.
Hauta porgand ja peet. Aja läbi hakklihamasina. Lisa hakitud sibul ja küüslauk. Sega juurde muna, tärklis, nisukliid ja maitsesta.
Vormi kotletid ja prae mõlemalt poolt.”
Kuidas küll tuua fantaasiamaailmast reaalsesse Ellu Uue Aasta lubaduste nimekirjas olevad unistused? Mulle meenub ühe armsa figuurisõbra öeldud lause: "On vaja kahte julgust - julgust alustada ja julgust alustatu lõpuni viia!"
Subscribe to:
Posts (Atom)