Läinud nädalavahetus oli väga ilus. Otepääl toimus esmakordselt rahvusvaheline kelgukoeraspordi võistlus. Osales kogunisti 35 ekipaaži. Targad peremehed, -naised valisid endile ja neljajalgsetele sõpradele sobiva pikkusega distantsi: 8- ja 12-kilomeetrise sprindi või 42-kilomeetrise maratoni. Mina olin õnnega koos vaadates 42-kilomeetrise maratoni lõpukilomeetreid.
Minu kohtumised nende koertega on jätnud mulje, kui väga jutukatest ja lähedusealdis loomadest. Eks nad tavaliselt sellised olegi. Aga mitte pika maratoni viimastel kilomeetritel. Siiski olid nad imetlemist väärt-ühte jalga astudes, esikoertel küljed tihedalt teineteise vastu toetatud-nagu sõbralt füüsilist ja moraalset tuge otsides. Arvatavasti peab ka koeramaailmas paika see, et üheskoos on kõik raskused kergemad-isegi maratoni viimased kilomeetrid on kergemini läbitavad, kui sõber on nii lähedal.
Lisaks sellele sõnukirjeldamatule vaate- ja tundepildile kõndisin esimest korda oma Elus mööda jääteed-Pühajärve peal väikeste saarekeste ilu nautides. Ilm oli imeline:päike säras erksinises taevas, lumi sillerdas ja tunne oli nagu viibiks keset muinasjuttu. Vahel tuli ainult pähe kelmikas mõte, et näe-ka mina oskan vee peal kõndida! Mida kõike ei suuda üks inimene teha! Vaja ainult suurelt ja positiivselt mõelda!
Aitäh sõbrale, kes jagas minuga oma fotosid ja aitäh Looduse Omnibussile!
No comments:
Post a Comment